Mati Arend kaitses doktoritööd (25.10.2022)
20. septembril 2022 kaitses spordimeditsiini ja taastusravi kliiniku füsioterapeut Mati Arendfilosoofiadoktori kraadi (PhD (liikumis- ja sporditeadused)) taotlemiseks esitatud väitekirja „Effects of specific inspiratory muscle warm-up on maximal inspiratory pressure, rowing performance, and VO2 kinetics“(Sissehingamislihaste soojenduse mõju sõudjate sooritusvõimele, hapnikutarbimisele ja maksimaalsele suuõõnerõhule sissehingamisel).
Töö juhendajateks olid kaasprofessor Jarek Mäestu (sporditeaduste ja füsioteraapia instituut, TÜ), kaasprofessor Jana Kivastik (bio- ja siirdemeditsiini instituut, TÜ).
Oponendiks professor Tomas Venckunas, Lithuanian Sports University, Kaunas, Leedu.
Kokkuvõte
Võidu saavutamine tippspordis võib sõltuda mõnest kümnendiksekundist või sentimeetrist – otsustavaks teguriks võib saada treeningu professionaalne planeerimine pisiasjadeni, mis on vastavuses sportlase ja treeneri seatud eesmärkidega. Treenerid ja sportlased on pidevalt otsimas erinevaid võimalusi kehalise töövõime parandamiseks, mis võimaldavad treenida suurema mahu või intensiivsusega. Üheks täiendavaks treeningmeetodiks on pakutud spetsiifilist sissehingamiselihaste treeningvahendeid ning levinum vahend selleks on PowerBreathe®, mida käesolevas doktoritöös kasutati, et uurida kõrgel tasemel võistlevatel Eesti sõudjatel sissehingamislihaste väsimust, spetsiifilise sissehingamislihaste soojenduse mõju sooritusvõimele.
Hingamislihaste treeningut on peamiselt kasutatud kroonilise obstruktiivse kopsuhaiguse, astma ja ka südamehaigustega patsientidel. Mitmed uurimisrühmad on näidanud, et regulaarne sissehingamislihaste treening nelja kuni kaheksa nädala jooksul parandab ka hästitreenitud sportlastel sissehingamislihaste jõudu kuni 54% ja mõjub positiivselt sooritusvõimele nii jooksjatel, ratturitel kui ka sõudjatel. Vähem on aga uuritud ainult ühekordse sissehingamislihaste soojenduse kasutamist enne koormust ja selle mõju sõudjate sooritusvõimele.
Varasemalt arvati, et hingamissüsteem ei ole kõrge intensiivsusega kehalisel tööl limiteerivaks teguriks, kuid üha enam teadusuuringuid tõestavad, et meie keha võime treenida kõrgetel intensiivsustel võib üsna olulisel määral olla limiteeritud hingamissüsteemi võimekusest. Maksimaalse intensiivsuse lähedastel koormustel suureneb sportlaste minutiventilatsioon, mis tähendab, et hingamislihased peavad kontraheeruma suurema jõuga ning kiiremini.
Kokkuvõttes võib käesoleva doktoritöö uuringute põhjal öelda, et varasemalt kasutusel olnud spetsiifiline sissehingamislihaste soojendus intensiivsusel 40% maksimaalsest suuõõnerõhust sissehingamisel (MIP) ei parandanud sõudjate sooritusvõimet ega ka hapnikutarbimise dünaamikat. Käesoleva töö tulemusena avaldus, et hindamissüsteemi aktiveerimiseks võiks paremini sobida kõrgem intensiivsus 60% MIP, mis vajaks edasisi uuringuid nii sõudjatel kui ka teistel vastupidavusalade esindajatel.
Spetsiifilise sissehingamislihaste treenimise, treening- ja võistluseelse sissehingamislihaste soojenduse ja treeningu või võistlusjärgse lõdvestuse lisamine olemasolevatele meetoditele oleks lisaväärtus hingamislihaste väsimuse edasi lükkamiseks, mis võiks aidata sooritusvõime paranemisele kaasa.
Juhendaja, kaasprofessor Jarek Mäestu: hingamislihaste funktsiooni sportliku saavutusvõime kontekstis ei ole meil instituudis varem uuritud, aga kuna siinkohal oli tegemist doktorandi sügava huviga ning potentsiaalsete tulemuste ja teadmiste siirdega praktilisse sporti, siis sai teekond põnevusega ette võetud. Siinkohal on mul ühtlasi väga hea meel koostöö ja kaasjuhendamise osas dr Jana Kivastiku ja BSM instituudiga erinevate meetodite rakendamisel hingamisfunktsiooni analüüsimisel ning tulemuste interpreteerimisel. Kindlasti minu poolt ka suurimad õnnesoovid värskele kraadiomanikule, kel jätkus tahet, kriitilist meelt, analüüsioskust ja motivatsiooni leidmaks lahendusi nende erinevate ülesannete ja probleemide ees, mis selle doktoritöö valmimise protsessil ette tulid.