Tartu Ülikooli Kliinikumi teadlaste osalusel läbiviidud uuring näitas, et isoleeritud reieluupöörlite murruga patsientide suremus kasvab märgatavalt ning on kolme aasta pärast kuni 46%. Uuringus võrreldi reieluu kaela ja pöörleid läbivate murdudega ja isoleeritud reieluupöörlite murruga patsientide suremust ning ravi ning leiti, et pikaajalises võrdluses on patsientide suremus sarnane.
Reieluupöörlite isoleeritud murdudel on mitmeid sarnasusi traditsiooniliste puusapiirkonna murdudega – nad mõjutavad sama anatoomilist piirkonda, eakamatel patsientidel on tihti osteoporoos ning tihti on tegemist väikese energiaga traumaga. Hoolimata sarnasustest käsitletakse neid murde erinevalt ning isoleeritud reieluupöörlite murdudega patsientide suremust ei ole varasemalt analüüsitud.
Uuringu käigus analüüsiti Eesti Haigekassa andmeid üle 50-aastaste reieluu kaela ja pöörleid läbivate murdudega ja isoleeritud reieluupöörlite murruga patsientide demograafilisi näitajaid, murrule eelnevate aastate ravinäitajaid, akuutravi ja järelravi murrule järgneva aasta jooksul. Peamine võrdluse alus oli patsientide suremus kuni kolme aasta jooksul peale murdu.
Võrdlus näitas, et traditsiooniliselt ravitakse isoleeritud reieluupöörlite murruga patsiente harva operatiivselt, nende aktiivravis viibimine on märgatavalt lühem ning ka järelravi said need patsiendid märgatavalt harvem kui reieluu kaela ja pöörleid läbiva murruga patsiendid, tihti puudus järelravi täielikult. Harva mõõdeti ka isoleeritud reieluupöörlite murruga patsientide luutihedust.
Reieluu ülemise otsa murde seostatakse kõrgenenud suremuse riskiga. Analüüs näitas sama kõrget pikaajalise suremuse määra ka isoleeritud reieluupöörlite murruga patsientidele, olles aasta möödudes 28%, kahe aasta möödudes 38% ja kolme aasta võrdluses 46% neist patsientidest. Tulemused viitavad vajadusele parandada isoleeritud reieluupöörlite murruga patsientide käsitlust, sest murru tekke põhjuseks on tavaliselt seesama hapruse sündroom, mis viib ka teiste reieluu ülemise otsa murdude tekkele.
„Artikkel põhineb füsioterapeut Pärt Prommiku kaitstud doktoritöö jaoks kogutud ja analüüsitud Eesti haigekassa andmete (2009–2017) teisesel analüüsil. Oluline aspekt on, et artikkel oli soovitusena lugeda Ameerika ortopeedide akadeemia (AAOS American Academy of Orthopaedic Surgeons) liikmetele 02.05. 2022 kui „Today’s Top Story“. Sain ka hea vastukaja ühelt oma Rootsi kolleegilt, kes rõhutas ka, et seda tüüpi patsiendid jäävad sageli vajaliku tähelepanuta ja tänas hea analüüsi eest,“ sõnas uuringu üks autoritest, professor Aare Märtson uuringu olulisust kommenteerides.
Allikas: Prommik, P., Tootsi, K., Veske, K. et al. Isolated greater trochanter fracture may impose a comparable risk on older patients’ survival as a conventional hip fracture: a population-wide cohort study. BMC Musculoskelet Disord 23, 394 (2022). https://doi.org/10.1186/s12891-022-05336-3
Liina Raju