Käesoleva aasta 1. aprillil võttis kõrvakliiniku juhataja teatepulga üle dr Priit Kasenõmm. Kliinikumi Leht käis uurimas, millise pilguga vastne juht oma uuele haldusalale vaatab.
Milliste tunnetega võtsite vastu teate, et olete valitud kõrvakliiniku uueks juhiks?
Uue ametikoha võtsin vastu täie vastutustundega. Muidugi tegelevad lisaks minule kliiniku igapäevase administreerimisega veel paljud teised töötajad, kelle abi on praegu raske üle hinnata. Pean ütlema, et tajun kolleegide toetust nii kõrvakliinikusiseselt kui -väliselt. See on hea tunne, mis aitab motivatsiooni üleval hoida.
Kuidas hindate kõrvakliiniku praegust olukorda?
Prof Mart Kulli pärandiks on eelkõige kõrva-nina-kurguhaiguste kui kirurgilise eriala laiahaardeline populariseerimine. Selle üle, et meie eriala on kirurgiline, ei vaidle tänapäeval enam mitte keegi. Samas, kui võrrelda meie kliinikut Põhja- ja Kesk-Euroopa ülikoolikliinikutega, on meil lihtsamate operatsioonide osakaal igapäevases töös ebaproportsionaalselt suur.
Nagu alati, on igale nähtusele mingi seletus: esiteks on Eesti rahvaarv väga väike ning keerukamat kirurgilist ravi nõudvaid haigusjuhte vähe, teiseks on Eestis küll piisav arv
kõrva-nina-kurguarste, kuid umbes pooled neist ei tegele kirurgilise raviga, mistõttu mitmetes väiksemates haiglates meie eriala operatsioone ei teostata. Sellest tulenevalt on nõudlus isegi kõige lihtsamate operatsioonide järele kõrvakliinikus väga suur.
Tulevikuks võib siiski prognoosida kirurgilise ravi osakaalu suurenemist ka väiksemates haiglates, kuna praegu residentuuri lõpetavad noored arstid on võimelised teostama iseseisvalt kõiki enamlevinud operatsioone. Aga see muutus on aeglane protsess. Ega lipulaevaga saagi väga järske manöövreid teha.
Milliseid arenguvõimalusi näete? Millised on teie sihid uues ametis?
Kõrvakliiniku arstide raskekahurvägi on praegu oma parimates aastates, kuid 10-15 aasta pärast on olukord paratamatult muutunud. See aeg läheb väga kiiresti ja juba täna tuleb mõelda järelkasvu koolitamisele. Seetõttu on residentide õpe ja sellega seonduv minu jaoks väga olulised. Muuhulgas on minu üheks hetkeprioriteediks arstiteaduskonna tudengitele mõeldud loengumaterjalide kaasajastamine ja õppetöö korrastamine. Leian, et see on parim investeering oma eriala populariseerimiseks. Samuti kuulub lähituleviku plaanidesse residentuuri pikkuse ja programmi reorganiseerimine ning vastavusse viimine Euroopa normidega.
Subspetsialiteetidest võib kõrvakliinikus kõige enam rahule jääda kõrvakirurgia ja kuulmise rehabilitatsiooni arenguga. Kõrvaoperatsioonide osas on meie kompetents ja ravijuhtude arv Eestis kõige suurem. Lisaks teostatakse kõrvakliinikus ainsana Eestis sisekõrva implantatsioone. Vajadus kuulmise rehabilitatsiooniks tulevikus kindlasti kasvab. Näiteks WHO 2005. aasta andmetel katab kogu maailmas toodetavate kuuldeaparaatide arv vaid 10% tegelikust vajadusest. Teisest küljest on selge, et kroonilise keskkõrvapõletiku esinemissagedus langeb sarnaselt teistele riikidele ka Eestis aastaaastalt proportsionaalselt sotsiaalmajandusliku olukorra paranemisega. Seega ei saa siin oma nabapikalt imetlema jääda.
Väga hästi on viimastel aastatel juurdunud laseri kasutamine igapäevases töös nii nina-, kõri-, kurgu- kui kõrvaoperatsioonidel. Lähituleviku plaanidesse kuulub veel ühe laseri soetamine, et katta nõudlust vastavate operatsioonide järele.
Väga kõrgelt hindan kõrvakliiniku unekabineti tööd, mis on oma tegevusega liikunud jõuliselt ka kliinikust väljapoole. See on suure potentsiaaliga valdkond: seoses kogurahvastiku kehamassi suurenemisega julgeks prognoosida unehäirete sageduse tõusu ja vajaduse suurenemist unemeditsiini järele. Arenenud riikides, nii nagu ka meil, on eriala vedavaks mootoriks rinoloogia. Ninaoperatsioonide osas tuleks rohkem tähelepanu pöörata kvaliteedi hindamisele, kuna tagasiside meie tegevuse kohta on puudulik ja kaugtulemusi ei ole Eestis korralikult uuritud.
Edendamist vajavateks valdkondadeks kõrvakliinikus pean pea- ja kaelakirurgiat ning fonokirurgiat. Surve nende valdkondade arendamiseks ülikoolikliinikus on Euroopa erialaseltsi poolt selgelt tajutav. Samuti on oluline tõhustada tasakaaluhäiretega patsientide diagnostikat ja rehabilitatsiooni. Ilmselt palju kaugemasse tulevikku jääb külgmise ja eesmisem koljupõhimiku kirurgia ning paranasaalsiinuste radikaalse kirurgia arendamine.
Dr Priit Kasenõmmega
vestles Merili Väljaotsa