Üle poole Eesti meditsiinitöötajatest on oma igapäevatöös kokku puutunud korduva lähisuhtevägivalla all kannatavate patsientidega, paljud neist aga tõdevad, et nende teadmised ning oskused selliste inimeste aitamiseks on küllaltki puudulikud (Kase & Pettai 2003).
Eriti keeruliseks muudab abistamise asjaolu, et enamik ohvritest häbeneb oma olukorda ning ei tunnista juhtunut, öeldes, et vigastused on saadud näiteks trepist kukkudes. Arst aga enamasti mõistab, et need ei ole saanud tekkida õnnetuse tagajärjel, ning peab otsustama, milline käitumine oleks patsiendi seisukohast parim. Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi (EAÜS) rahu ja inimõiguste töögrupp (SCORP) korraldab erinevaid praegustele ja tulevastele arstidele suunatud üritusi, et teada saada, milline on selliste naiste saatus ning mida saab arst nende aitamiseks ette võtta. 25. novembril toimus Biomeedikumis seminar, kus oli teemaks naistevastane vägivald lähisuhtes ning arsti roll probleemi käsitlemisel.
Lähisuhtevägivald on eelkõige käitumismudel, millele on iseloomulik kontrolli kasutamine ja võimu kuritarvitamine paarisuhtes ühe isiku – tavaliselt mehe – poolt teise inimese – tavaliselt naise – suhtes. See võib avalduda erinevatel viisidel, kaasa arvatud (kuid mitte ainult) füüsiline, seksuaalne, emotsionaalne ja majanduslik vägivald ja isolatsiooni rakendamine, kusjuures enamasti on tegemist kombinatsiooniga eelnimetatutest (The Second London Domestic Violance Strategy 2005). Hoolimata mõiste neutraalsusest on lähisuhtevägivald peaaegu alati sooliselt spetsiifiline kuritegu, kus vägivallatsejaks on mees ja ohvriks naine. Selgub, et naiste jaoks on kõige ohtlikum koht just kodu, samas mehed saavad surma või kogevad vägivalda eelkõige kodust väljaspool.
Uuringute kohaselt on perevägivald Eestis laialt levinud: seda on tunda saanud hinnanguliselt viiendik naisi (Pettai & Proos 2003), kusjuures rasedad kogevad füüsilist vägivalda oma sookaaslastest sagedamini (Pettai & Kase 2006). On selgunud, et rasedus seab naised erilisse ohtu just siis, kui nad on kogenud vägivalda juba enne rasedust. See teadmine annab tervishoiutöötajatele ühe võimaluse vägivallaohvrite avastamiseks ja aitamiseks (Kaselitz & Perttu 2006). Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi (EAÜI) andmete alusel on iga kolmanda günekoloogi praktikas esinenud juhtumeid, kus ohvril on peksmise tagajärjel katkenud rasedus (Kase & Pettai 2003).
Tartu Naiste Varjupaiga asutaja Sirje Otstaveli sõnul, kes käis EAÜS-i liikmetele olukorda tutvustamas, on lähisuhtevägivalda põhjustavad mehed väga erineva taustaga ning paljudel juhtudel ütlevad töökaaslased ja tuttavad, et tegemist on igati eeskujuliku inimesega. Näiteks ajakirjanduses palju kajastamist leidnud juhtumi puhul, kus Põlvamaal Ahja vallas tulistas abipolitseinik surnuks oma naise, ütlevad mehe kolleegid, et ta oli väga tubli ja aktiivne korrakaitsja. Siiski näeb päevavalgust vaid väike osa kodu seinte vahel toimunud vägivallast, sest politseid teavitab raskematest juhtumitest vaid ligi kümnendik ohvritest (Pettai & Kase 2005).
Günekoloog Anne-Mari Ojamaa on oma praktika jooksul näinud mitmeid peksmise tunnustega naisi, aga on ka juhtumeid, kus on raske hinnata, kas tegemist on mehepoolse vägivallaga või mitte. Näiteks on tema vastuvõtule tulnud noori naisi, kes tahavad last saada, kuid pöörduvad järgmine kord nuttes abordisooviga tagasi. „Väga raske on aru saada, mis sellise otsuse taga võib olla,“ räägib dr Ojamaa. Ta on kohanud ka vanemas eas naisi, kes anamneesi võtmise ajal ise tunnistavad, et on elus palju kannatanud mehepoolse peksmise ja vägivalla tõttu. Noored naised tunnistavad seda vaid väga äärmuslikel juhtudel. Näiteks ühel reedesel päeval jäi viimane patsient kabineti ukse taha istuma ja nutma. Doktor Ojamaa küsis, mis on halvasti, ning sai vastuseks, et naine ei saa koju minna, sest mees on vägivaldne ja peksab. Arst otsustas ta selleks nädalavahetuseks haiglasse sisse kirjutada ning andis kontaktid, kuhu sellise probleemi puhul pöörduda.
2002. aastal asutati Tartu Naiste Varjupaik, mis oli Eestis esimene omataoline ning mis on sellest ajast peale aktiivselt tegutsenud just vägivalla all kannatavate naiste nõustamise ja abistamisega. Varjupaik võtab vastu ööpäevaringselt ning vajadusel saab naine kaasa võtta ka lapsed. See on koht, kust on võimalik saada kriisiabi, psühholoogilist nõustamist, abi ametiasutustega suhtlemisel (nt politsei, sotsiaalamet), informatsiooni juriidiliste külgede kohta, kuid samas pakub varjupaik vajadusel ka ajutist elupaika ja tuge nn uue elu alustamisel. Sarnased asutused tegutsevad veel Tallinnas, Jõhvis, Tapal, Viljandis, Paides ja Pärnus. Lisaks on avatud üleriigiline tugitelefon 1419 füüsilist, vaimset, majanduslikku ja/või seksuaalset vägivalda kogenud naistele.
Arsti ja lähisuhtevägivalla ohvri vahelises suhtlemises on võtmeküsimuseks usaldus – tuleks luua patsiendiga selline suhe, et ta käiks regulaarselt tervisekontrollis ja nõu pidamas. Peamiseks probleemiks on see, et meedikute seas on kinnistunud ohvrit süüdistav hoiak ning ei tunnistata, et ohvriga juhtunud vägivald oli tema suhtes ebaõiglane. Ligi 90%-l juhtudest nähakse vägivalla põhjusi paljuski ohvri käitumises, 69% EAÜI-i küsitluses osalenute arvates provotseerivad naised meest vägivallale pideva näägutamise ja etteheidetega. Usalduse loomiseks ohvri ja arsti vahel on väga oluline, et meedikud suhtuksid ohvrisse kaastundlikult ja mõistvalt, mitte mingil juhul süüdistavalt (Kase & Pettai 2003). Tervishoiutöötajate vastutusalasse kuulub:
- vägivalla avastamine
- vägivallaprobleemi tõstatamine
- ohvri küsitlemine, toetamine ja nõustamine
- olukorra ohtlikkusele hinnangu andmine
- põhjaliku meditsiinilise läbivaatuse teostamine ja dokumenteerimine
- vägivallamõjude dokumenteerimine (vigastused, psühholoogiline mõju jne.)
- laste olukorrast rääkimine
- vägivallast teatamine kooskõlas lastekaitseseadusega
- ohvrite suunamine teistesse abiasutustesse
- koostöö koordineerimine teiste professionaalidega (Kaselitz & Perttu 2006).
Just meditsiinitöötajatel on eriti oluline roll lähisuhtevägivalla ohvrite abistamises, sest meie vaatevälja satub neid kõige enam – ei politsei ega ka naiste varjupaik ei kohta pooltki nii paljusid. Leian, et tähelepaneliku ja toetava suhtumisega on võimalik anda neile naistele lootust ning delikaatsete küsimuste abil mõnel juhul jõuda ka asja tuumani. Kui haigusloosse saab kirja ka vigastuste tegelik päritolu, on patsiendil kunagi kohtusse jõudes võimalik leida tõestusmaterjali kogetud vägivalla kohta.
Tiia Linda Kull
II kursuse arstitudeng