Inimpäritolu kudede kasutamine luukoe defektide ja luukasvajate raviks on väga laialt levinud ning ka pika ajalooga meetod. Juba 19. sajandi meditsiinikirjanduses leidub mitmeid artikleid luude, hiljem ka teiste skeleti-lihaskoe transplantaatide kasutamisest siirdamiseks. Tänapäeval on võimalik väga mitmete inimpäritolu kudede siirdamine, kuid luukoe siirdamine on maailmas jätkuvalt kõige sagedasem. Ka Tartu Ülikooli Kliinikumis kasutatakse luukoe siirdamist praktiliselt igapäevaselt.
Luukoe hankimise ja siirdamisega on tegeldud Tartu Ülikooli Kliinikumis järjepidevalt juba 60.aastat. Professor Artur Linkbergi eestvedamisel rajati 1960. aastal Tartu Maarjamõisa haiglasse „Kudede konserveerimise laboratoorium“. Kudede hankimine toimus sel ajal morgis ning ainult surnud doonoritelt. Laboratooriumi raamatud on tänini säilinud ja sealt näeme, et surma põhjusena oli umbes pooltel juhtudel märgitud mootorrattaõnnetus. Laboratooriumi esimesel tööaastal oli kokku 20 doonorit, kellelt lisaks luudele hangiti ka veresooni ja nahka. Kui algselt oli võimalik hangitud kudesid säilitada ainult lühiaegselt ja pigem oodati sobivat doonorit, siis seitsmekümnendate aastate keskpaigast hakati luukoe hankimisega tegelema süstemaatilisemalt. Samuti viidi luukoe hankimine osaliselt üle operatsioonitoa tingimustesse, mis võimaldas hankida transplantaate steriilselt, mille tõttu ei olnud enam vajalik rakendada täiendava sterilisatsiooni meetodeid ja mis võimaldas transplantaate pikemalt säilitada. Lisaks hakati valmistama luudest silindrikujulisi tükke, luupuru, samuti demineraliseeritud luud. Aastast 1990, kui ortopeedia osakonnas hakati regulaarselt puusaliigeseid endoproteesima, alustati luukoe kogumist elusdoonoritelt ehk siis operatsiooni käigus eemaldatud reieluupead kogutakse ning neid kasutatakse transplantaatide valmistamiseks. Samasse perioodi jääb ka teine oluline muutus kui transplantaatide säilitamine viidi üle -80 kraadi sügavkülmikusse, mis võimaldas säilimisaega pikendada mõnelt kuult viie aastani.
Üheksakümnendatel aastatel nimetati kudede konserveerimise laboratoorium ümber luupangaks ning aastal 2019 moodustati iseseisev struktuuriüksus, skeletikudede pank, traumatoloogia ja ortopeedia kliiniku koosseisus koos oma töötajaskonnaga. Ortopeedidest on aastate jooksul luupanga tööd juhtinud Tiit Haviko, Georgi Peterson, Ulvi Kiho, Aare Märtson, Peeter Laasik, Mati Merila, aastast 2011 on luupanga vastutavaks isikuks Katre Maasalu. Viimane kümmekond aastat on osutunud ka kõige tormilisemate muutuste ajaks. Vajaduse skeletikudede panga töö oluliseks ümberkorraldamiseks tingis aja jooksul muutunud ja täienenud seadusandlus nii Eestis kui ka Euroopa Liidus.
Aastatuhane vahetuseks oli kogu maailmas ravi otstarbel kasutatavate inimkudede ja rakkude siirdamine muutnud jõuliselt laienevaks valdkonnaks ning 2004. aastal anti välja Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv 2004/23/EÜ „Inimkudede ja -rakkude annetamise, hankimise, uurimise, töötlemise, säilitamise, ladustamise ja jaotamise kvaliteedi- ja ohutusstandardite kehtestamise kohta“. Direktiiv kohustas liikmesriike tagama, et kudede ja rakkude hankimise ja käitlemisega tegelevad asjakohase väljaõppe ja kogemusega isikud ning et see tegevus toimuks asutustes, mis on sellel eesmärgil akrediteeritud ning omab vastavaid tegevuslubasid. Meditsiiniasutustele varasemast meditsiiniteenuse osutamise loast enam ei piisanud ja haiglad pidid hakkama taotlema Ravimiametilt transplantaatide hankimise ja/või käitlemise tegevuslubasid, kus pidi olema määratud vastutav (pädev) isik.
Palju aastakümneid toimus kudede hankimine meil peamiselt nende kolleegide initsiatiivil, kes kudesid hiljem ise siirdamisteks vajasid, kuid kogu tehniline töö transplantaadi puhastamisel, pakendamisel ja analüüside korraldamisel jne seisis peamiselt operatsioonitoa õe õlul, kes tegi seda pärast oma päevatöö lõppu. Rohkem kui kümmekond aastat oli meil selleks õeks Külliki Piiskoppel, keda suure töö eest tänama peame.
Esimesena Eestis omandas vastava rakkude, kudede ja elundite käitlemise loa Tartu Ülikooli Kliinikum ning seetõttu kannab ka meie tegevusluba järjekorranumbrit 1. Aastal 2013 ilmus esimene üleeuroopaline juhis ning sai selgeks, et luupanga tegevus vajab olulist kaasajastamist, korrastada tuli dokumentatsioon ning viia töötlemise protsess vastavusse luukoe käitlemiseks seatud nõuetega. Lisaks ei olnud inimressurss töömahule ja nõuetele vastav.
Olukorra parandamiseks asus traumatoloogia ja ortopeedia kliiniku juhataja prof Aare Märtson koostöös juhtkonnaga otsima lahendusi, sest korraga oli tarvis teha väga suuri ja kulukaid muutusi.
Skeletikudede panga kudede käitlemiseks vajalikud ruumid leiti L. Puusepa 8 maja vanas operatsiooniblokis. Ruumid vajasid tõsist ümberehitust vastamaks Ravimiameti ettekirjutusele ja rahvusvahelistele rangetele nõuetele. Paralleelselt ruumide remondiga hakati looma ka skeletikudede panga kvaliteedijuhtimissüsteemi. Selleks kaasati ühendlabori direktor Anu Tamm ning pikaajaliste kogemustega labori kvaliteedispetsialisti Kai Jõers, kes omasid kogemust tüvirakulabori ülesehitamisel.
Lisaks ruumide ja dokumentatsioonimurede lahendamisele tuli tegeleda ka pädeva personali kaasamise ning koolitamisega. Selleks, et vältida doonorite leidmise, hankimise, käitlemise ja siirdamisega seotud isikute huvide konflikti ning tagada transplantaatide ohutus on tänapäeval nõutud erinevate tegevusetappide jaotamine erinevate vastutavate isikute vahel.
Täna tegeleb meil luukoe doonorite skriinimisega dr Mare Kinkar, luukoe hankimise eest vastutab dr Eiki Strauss, transplantaatidele lõpliku kasutamisloa annab pädev isik ning kogu paberi ja eLabori töö ning transplantaatide transpordi eest nii meie maja siseselt kui ka teiste haiglate vahel vastutab Leelo Rivis. Lisaks vastutavatele isikutele kuulub meeskonda veel kuus ortopeedi ja õde. Oleme kõigile meeskonnaliikmetele tänulikud nende entusiasmi, samuti ka heade mõtete, seadusandluse läbitöötamise ja panuse eest uue struktuuri loomisel ja käivitamisel!
Uuendused sellega ei piirdunud. Kudede käitlemine ja siirdamine eeldab, et kogu protsess oleks algusest lõpuni hästi jälgitav ning tõendatav ehk alates doonori valikust kuni retsipiendi tervenemiseni peab iga tegevus olema täpselt dokumenteeritud ja ka ajapunkt tuvastatav. Seetõttu tuli päevakorda eLaboriga liitumine ning alates 1. novembrist 2020 on mitmed töö etapid digitaalselt dokumenteeritud: kudede võtmine, töötlemise algus ja lõpp, laoseis, väljastamise aeg jms.
Lisaks sai ühendlabor appi tulla skeletikoe preparaatide väljastamisel tööaja välistel aegadel. Kui tööpäevadel tuuakse luukoe transplantaadid skeletikudede pangast tellimisel otse operatsioonituppa, siis muul ajal saab küsida transplantaate ühendlabori proovide vastuvõtust teisel korrusel. Ühendlabori laborandid väljastavad vajaliku pakendi ja tellija poolt on vajalik transplantaadi kättesaamiseks kaasa võtta ainult patsiendijuhtumi kleebis.
Skeletikudedepanga tootevalikus on töödeldud reieluupead, luupuru, toruluude osad, terved luud, kõõlused ning sellest aastast ka meniski transplantaadid. Lisaks ortopeedidele kasutavad luukoe transplantaate ka neurokirurgid, lastekirurgid ja näo-lõualuu kirurgid ningtransplantaatidega varustame ka Ida-Tallinna Keskhaiglat, Ida-Viru Keskhaiglat, Ortopeedia Arstid AS-i, Järvamaa Haiglat ja Lääne-Tallinna Keskhaiglat.
Täna saame nautida aga selle keeruka protsessi väga häid tulemusi: skeletikudede pank töötab uutes ruumides, kus ruumide rõhud, temperatuur jm parameetrid vastavad kõigile nõuetele ning olemas on pädev personal. Väljakutsuv uuendusprotsess lõppes Ravimiameti tegevusloaga.
Saime hakkama kõigi väljakutsetega! Selle kõige eest, et saame tähistada skeletikudede panga 60. juubelit uutes ruumides ja suurepärase meeskonnaga, soovime tänada meie juhatusi, transplantatsioonikeskust, tehnikateenistust ning ühendlabori töötajaid. Suur tänu kõikidele!
Dr Katre Maasalu
Skeletikudede pank
Kommentaar
Dr Andres Kotsar, Tartu Ülikooli Kliinikumi ravijuht
Iga uue asja loomine kätkeb endas nii suurt tööd ja tavapärasest enamat panustamist kui ka tahtejõudu vastu pidada võimalikele tagasilöökidele. Luupanga rajajad on näidanud üles tõelist pühendumust ja see pühendumus on kandunud üle mitme põlvkonna. Tulemus on kindlasti selle vääriline. Me võime tunda uhkust saavutatud üle, aga samas peame kindlasti jätkama tööd luupanga edasiarendamise osas. Dr Katre Maasalu eestvedamisel on Luupanga arengud viimastel aastatel eriti hoogsalt arenenud ning ma ei kahtle hetkegi, et Luupank on ka edaspidi üks Tartu Ülikooli Kliinikumi hästi arendatud ja hoitud üksus.