Lastekliiniku töötajate SOS ravimetoodika oskused võimaldavad rakendada uusi teadmisi söömisprobleemidega laste ravis (05.02.2025)
Mida teha, kui lapse söömisprobleem on nii äärmuslik, et ükski tavapäraselt toimiv abistav võte – näiteks ühe ampsu reegel – ei toimi ja lapse harjutamine uue söögiga lõppeb lapse endast välja minekuga? Kas last, kes ei ole nõus isegi toidu poole vaatama, toitu katsuma või suhu panema, on üldse võimalik õpetada sööma? Sellised küsimused vaevavad sageli Kliinikumis laste toitmis- ja söömisprobleemidega tegelevaid erinevaid spetsialiste.
Erialaste teadmiste ja praktiliste oskuste saamiseks selliste äärmuslike ning ka isutute ja valikulise söömise probleemidega laste aitamiseks, osalesid lastekliiniku töötajad Helsingis toimunud koolitusel „When Children Won’t Eat: Picky Eaters Versus Problem Feeders: Assessment and Treatment Using the SOS Approach to Feeding“. Kursuse koolitajateks olid pikaajalise teadusliku ja praktilise kogemusega Sequential Oral Sensory ehk SOS metoodika väljatöötajad – laste kliiniline psühholoog Kay A. Toomey ja laste kliiniline logopeed Erin Sundseth Ross Ameerika Ühendriikidest. Viiepäeva koolituse tulemusel väljastati lastekliiniku kuuele töötajale ka erialased sertifikaadid „Sequential Oral Sensory (SOS) Trained Feeding Therapist“, mis annab õiguse oma töös SOS ravimetoodikat kasutada.
Lapsed, kes toitmisravi vajavad, võivad olla erinevas vanuses. Suukaudse söömise probleemide varakult avastamine ja pädeva ravi määramine on oluline, kuna vähendab laste erinevate toitmisprobleemide tagajärjel kujunevate tüsistuste tekkimise riski. Nendeks tüsistusteks võivad olla näiteks toidu tagasiheide, oksendamine, kõhulahtisus, kõhukinnisus ja teised seederakti erinevad funktsionaalsed häired, aga ka aneemia, puuduv kaaluiive ja kõhnumine ning arengupeetus. Tüsistused omakorda on põhjustatud puuduvast toiduenergiast ja erinevate toitainete, vitamiinide, mineraalainete ja mikrotoitainete puudusest.
Koolitusel õpetati osalejatele põhjalikult söömisprobleemiga patsientide söömisoskuste hindamist, et otsustada, kas patsient on sobilik SOS raviks. Sealjuures on juba hindamisest alates ning edasises raviprotsessis vajalik erinevate spetsialistide meeskonnatöö. Näiteks võib lastearsti, psühholoogi, tegevusterapeudi ja logopeedi ravikäsitlus söömisprobleemile erialaliselt erineda, ent soovitud ravitulemuse saavutamiseks on vajalik erinevate teadmistega spetsialistide koostöö. SOS ravi on võimalik läbi viia nii kodus, ambulatoorselt kui ka haiglaravil.
SOS ravimetoodikat saab kasutada patsientidel nii individuaalselt kui ka grupiteraapiana. On teada, et grupiteraapia on tihtipeale tulemuslikum, kuna lapsed õpivad ka üksteiselt. Samas kõigile lastele ei pruugi grupiteraapia sobida ning selle läbiviimiseks peaks olema ka piisav hulk patsiente just sarnase arengutaseme ja söömisoskustega.
Ühe teraapiaseansi pikkus on 90–120 minutit ja koolitajad ise kasutavad ühes raviprogrammis 12 nädala vältel toimuvat raviperioodi. Samas võib jääda ühekordsest programmi läbimisest väheks, et soovitud ravitulemuseni jõuda. Ravitulemuste saavutamine võib olla pikk, mitu aastat kestev, järjepidev protsess.
SOS teraapia eripäraks on toidu erinevate omaduste tundmaõppimise hierarhia ja järjestuse järgimine. Lapsele ei panda midagi ise suhu, vaid jõutakse mängul põhinevate ja arenguetappe järgivate strateegiatega selleni, et laps teeb seda ise. Nii tuleb iga uue söögiga läbida järgnevad etapid: toidu tolereerimine, alustades sellest, et laps suudab olla toiduga samas ruumis kuni selleni, et toit on lapse ees laual; toiduga toimetamine/manipuleerimine, alustades sellest, et laps suudab toitu mingi vahendiga puudutada kuni selleni, et laps osaleb toidu söömiseks ettevalmistamises; lõhnaga harjumine, alustades sellest, et laps talub ruumis konkreetse toidu lõhna kuni selleni, et laps suudab konkreetset toitu ise nuusutada; katsumine, alustades sellest, et laps suudab toitu sõrmega puudutada kuni selleni, et laps suudab toitu keelega puudutada; maitsemine, alustades sellest, et laps suudab korraks toitu keelega maitsta kuni selleni, et laps suudab konkreetset toitu mäluda/vajadusel sülitab välja; söömine, alustades sellest, et laps suudab süüa väikese osa toidust kuni selleni, et laps mälub ja sööb terve toidupala.
Toidu hierarhia koostamine tähendab, et ühe teraapiaseansi jooksul kasutatakse enamasti üheksat erinevat toitu ja ühte jooki. Väga oluline on kasutatavate toitude n-ö loogiline üleminek nii värvi, tekstuuri kui ka sensoorse stimuleerimise poole pealt, mis võimaldaks lapsel uut toitu tundma õppida. Toidu hierarhias vea tegemine võib lõpetada enneaegselt teraapiaseansi, kuna koostöö lapsega häirub. Näiteks, kui lapsele soovitatakse tutvustada tomatit ja kakaopudingut, siis ei saa neid SOS metoodika järgi pakkuda lapsele järjest, sest nad erinevad nii tekstuurilt kui ka värvilt – üleminek toidult-toidule ja joogilt-joogile peab olema sujuv ning teadlik.
Koolituse tulemusel võetakse SOS ravimetoodika kasutusele Kliinikumi lastekliinikus. SOS koolitusel osalesid ning vastava ravimeetodi sertifikaadi pälvisid lastekliiniku kliinilised logopeedid Raili Mäll ja Marina Tammik, kliiniline psühholoog Külli Muug, tegevusterapeut Pille Pärn ning laste gastroenteroloogid Kärt Simre ja Oivi Uibo. Koolituse osavõtumaks tasuti Kliinikumi arendusfondi poolt ning koolituse ülejäänud kulud 2. valdkonna teadus-innovatsiooni fondist.
Lastekliiniku SOS ravimeetodi meeskond