Laste ja noorukite uneprobleemid on muutunud üha sagedasemaks (06.05.2024)

Lastel võib esineda mitmesuguseid uneprobleeme, mis tulenevad erinevatest põhjustest. ​​Tartu Ülikooli Kliinikumi lastekliiniku psühholoog Kene Vernik selgitab, miks on sageli uneprobleemide põhjused mitmetahulised, individuaalsed ning kuidas lapsevanem saab enda last sel teekonnal toetada. 

Kene Vernik on hariduselt psühholoog-nõustaja, kes alustas oma karjääri Tartu Kliinikumi psühhiaatriakliiniku unekeskuse osakonnast ja on töötanud unemeditsiinis 15 aastat, millest viimased seitse on keskendunud lastele ja nende unekäsitlusele. Psühholoog on ringiga tagasi Kliinikumis, kus tegeleb nüüd laste ja noorte uneprobleemidega ning nõustab õdesid, et haiglas oleks toetus unenõustamises.

“Tihtipeale on uneprobleemid tugevas seoses lapse vaimsete probleemidega, millega tuleb paralleelselt tegeleda. Kui me näeme uuringutest, et lapsel on diagnoositud depressioon või ärevushäire, siis mõlema põhiliseks sümptomiks on unetus. Kui lapsel on juhtunud trauma või ta on hirmul, siis on ka häiritud uni. Aga me saame käitumuslikult väga palju und korrigeerida, olenemata vanusest,” selgitas psühholoog. Levinumad unehäired on unetus, rahutud jalad, unes kõndimine ning rahutu ja ebaregulaarne uni, aga ka uneapnoe ehk hingamishäire. “Laste und mõjutavateks teguriteks on veel toitumine, lapsevanemate käitumine, keskkond, nutitelefonid ja seadmed ning vähene liikumine. Lasteaedades võiks rohkem liikumist olla, eriti Eestis, kus viis kuud on pimedat aega,” rääkis Vernik. 

Tihtipeale ei vaja laps eraldi uuringuid, vaid lihtsalt nõustamist ja unerütmi korrigeerimist. Väiksema lapse puhul tuleb nõustada lapsevanemat. “Paljude väikelaste uni ei ole eakohane ja magatakse valedel aegadel. Mujal maailmas, näiteks Ameerikas, ei maga väikelapsed päevauinakuid ja mitte ükski teadusuuring ei näita, et lapsed peaksid seda tegema,” selgitas Vernik ning ütles, et uuringud näitavad hoopis seda, et alates kolmandast eluaastast võib lapsel tekkida probleeme ööunega, kui päevane uinak on liiga pikk. Uneprobleemid algavad tavaliselt siis, kui lapsel on raskusi emotsioonidega toimetulekul või kui keskkond on stressirohke. “Väikelaste arenguga käivad tihti kaasas normaalsed öised käitumised, nagu näiteks unepaanika, unes käimine ja unes rääkimine. Kui aga vaadata teismeliste und, siis on see võrreldes väikelastega oluliselt lühenenud. See on ka seotud sellega, et vabadus nutiseadmele on suurem ja seetõttu võib tekkida hilistunud unerütmi häire,” rääkis psühholoog. 

Laste puhul on ravi peamiselt kognitiiv-käitumuslik psühhoteraapia. “Hästi palju tuleb ette vanemate harimist unehügieenis ja unerutiinist, et saada lapse unekava korda. Seetõttu on individuaalne lähenemine ja põhjalik diagnostika äärmiselt oluline,” rääkis Vernik. Kuna tegemist on uue vastuvõtuga Kliinikumis, siis hetkel saavad suunata last vastuvõtule lastehaigla arstid ja personal. “Praegu ei ole vastuvõtt avatud perearstidele, aga tulevikus kindlasti peab selle avama, sest vajadus on väga suur. Esmane diagnostika on selleks, et hinnata ära, mis unehäirega võib tegu olla. Seejärel täpsustame sümptomaatikat ja rakendame ravi,” selgitas psühholoog-nõustaja. Kui lapsel ei ole orgaanilist unehäiret, siis on raviks on üldjuhul käitumuslik teraapia vanemate või patsiendiga, unepäevikute jälgimine ja alles siis uuring või eriarstile suunamine. “Kui me näeme, et lapsel võib olla uneapnoe kahtlus, hingamishäire kahtlus, rahutute jalgade kahtlus või sage parasomnia ehk siis käitumishäire öösel, siis tehakse polüsomnograafia (PSG) uuring, mida alatest sügisest saab Kliinikumi lastekliinikus teha,” avaldas Vernik. PSG uneuuring on uneaegne organismi füsioloogiliste näitajate uurimismeetod, mis võimaldab registreerida ajutegevuse, hingamise ja südametegevuse uneaegseid parameetreid, samuti uneaegset kehaasendit ja jäsemete liigutusi.

Unekäsitlus on aastatega muutunud ja ilmselt muutub veelgi. “Unevajadus on juba geneetiliselt lühenenud. Nutiseadmete tulekuga on hüppeliselt näha, kuidas laste ja noorukite uni on vähenenud, tekib krooniline unevõlg,” rääkis Vernik. Nutiseadmete kasutamine enne magamaminekut on üks peamisi tegureid, mis mõjutab laste und. “Nutitelefonidest või televiisorist nähtud multikad võivad esile kutsuda hirmuunenägusid, laps ärkab öösel üles ja on emotsionaalselt hästi laetud. Hirmuunenägu võib ka olla seotud vanemate probleemidega, suuremate laste puhul pingetega koolis,” selgitas psühholoog. Hirmuunenäost lahti saamiseks sekkutakse ja üritatakse aru saada, et mis on see stressifaktor, mis tekitab pinget ja kust see uni tuleb. 

Vernik leiab, et ühiskonnas ei ole veel laialt levinud teadlikkus unehügieenist ja teadmisi tuleks laiemalt vanemateni viia. “Inimesed teavad üldjuhul seda, et enne magamaminekut pool tundi peaks telekas kinni olema ja mingisugused sammud on olemas. Väga palju kasutatakse ka internetist leitud infot, kuid alati ei ole seal eakohane teave ja pannakse laps liiga vara magama, mis tekitab lapsele hirmu. Kindlasti vajab see teema veel kõvasti tööd ja harimist,” tõdes psühholoog.  

Kliinikumi Leht / Kertu Rannu