Tartu Kultuurkapitali juurde on Neinar Seli poolt asutatud meditsiinivaldkonna alakapital, mille eesmärk on aidata kaasa Eesti meditsiini edendamisele ja Tartu Ülikooli Kliinikumi teadustöö taseme tõstmisele. Stipendiume antakse välja kahes kategoorias: viimase kalendriaasta ja viimase viie aasta jooksul enim teadusartikleid publitseerinud autorile. Komisjon tugineb otsuse langetamisel Kliinikumi meditsiiniinfo keskuse artiklite analüüsile, arvestades artikleid, kus autor on märkinud oma töökohaks Tartu Ülikooli Kliinikumi.

Stipendium viimasel viiel aastal enim teadusartikleid publitseerinud autorile antakse välja mitte sagedamini kui kord viie aasta jooksul ning selle suuruseks on 4000 eurot. Ajavahemiku 2018–2022 aastate arvestuses pälvib stipendiumi kopsukliiniku juht dr Rain Jõgi.  

Dr Rain Jõgi: Hobisid on ilmas mitu. Nii saab hobiks olla ka teaduse tegemine. Hobid pakuvad rõõmu, vaheldust ja head seltskonda, toovad välja rutiinist, hoiavad vormis ja on tervisele kasulikud. Õigupoolest saabki Kliinikumis teha ainult hobiteadust, sest Kliinikum ei ole teadusasutus, mistõttu puudub ka teaduse baasrahastus. See, mida tehakse pelgalt lustist, ongi hobi. Sellega ei taha ma tehtut kuidagi pisendada. Erinevalt harrastus- ja profispordist, kus võisteldakse erinevates kategooriates, on institutsionaalse (viljeldakse teadusinstituutides) ja hobiteaduse kaalukategooria sama: arbiitriteks on rahvusvaheliste eelretsenseeritavate ajakirjade toimetuskolleegiumid.

Tulemuslik teadustöö eeldab tugevat uuringumeeskonda, toetavat struktuuri ja teadustöö suhtes positiivset õhkkonda. Preemia on tunnustus nii meie uuringukeskusele kui kogu kopsukliinikule. Tänan kõiki õdesid, sekretäre, arste ja tudengeid, kes aastate jooksul on uuringute läbiviimisel kaasa löönud. Eriti suur tänu meie uuringuõdedele Irale ja Katile, kes aastakümnete vältel on teinud enamiku vahetust tööst patsientide ja uuritavatega. Viimased viis aastat ei ole me teinud midagi teistmoodi, protsess on olnud pidev. Esimest korda saime sama tunnustuse osaliseks 15 aastat tagasi.

Nii nagu kõikide asjadega siin elus, nii peab ka teaduse tegemiseks olema õnne ja häid inimesi ümberringi. Mind on sellega õnnistatud ja olen selle eest väga tänulik.

Teise stipendiumi, mis antakse välja viimase kalendriaasta ehk 2022. aasta teaduspublikatsioonide eest, pälvis Kliinikumi meestekliiniku ülemarst-õppejõud professor Margus Punab. Viimase kalendriaasta teaduspublikatsioonide stipendiumi suurus on 2000 eurot.

Prof Margus Punab

Kliinilisest teadusest ja kliinilisest meditsiinist

Meestekliiniku kliiniline teadus põhineb standardiseeritud patsiendikäsitlusel, hea kvaliteediga andmekogudel, töökulutuuril ja koostööl nii Eesti siseselt kui ka rahvusvahelisel teadusväljal.

Liiga sageli kipub teadus meditsiinis olema asi iseeneses, vahend järgmise noore kolleegi aitamisel PhD paabulinnusulgedeni. Meestekliiniku teadus on aga üheselt suunatud kliinilise töö kvaliteedi parandamisele. Rahvusvaheline koostöö eriala tippgruppidega üle maailma on võimaldanud meil oma kliiniliste käsitlustega käia mitmeski osas palju aastaid ees meie kolleegidest nii siin kui sealpool riigipiiri. 1997. aastal alanud Euroopa meeste vananemise uuring (tänaseni 93 Pubmedi kirjet) aitas meil juba mõne aasta pärast täiesti teisel tasemel mõista meeste hüpogonadismi olemust. Tänu sellele olime ses kontekstis kolleegidest ees enam kui 10 aastat. Meeste puhul õnnestus vähemalt Eestis ära hoida naiste hormoonasendusravi kontekstis maailmas läbi käidud „lastehaigused“.

Balti-Põhjamaade koostöögrupp (tänaseks 25 Pubmed kirjet), milles osaleme alates 1995. aastast, on õpetanud meile rahvastikupõhiste kontrollgruppide ülisuurt väärtust. Läbi selle koostöö oleme loonud aluse põhimõtetele, kuidas hinnata meeste sugutrakti haiguseid, kuidas tagada androloogilises laboris kvaliteedi kontrolli ja hoida laboris rahvusvahelises mõistes kõrgtaset.

Koostöös prof Maris Laanega (tänaseni 25 Pubmedi kirjet) tehtud uuringutes oleme leidnud ja rahvusvaheliselt tuntuks teinud seni ainukese meeste viljatuse kontekstis farmakogeneetilise potentsiaaliga geneetilise polümorfismi. Miks pole see konkreetse raviviisini jõudnud, sõltub kahjuks ärimaailma põhimõttest. Kliiniline vajadus, seni seletamata mehepoolse viljatuse põhjused, sundis meid kiiresti edasi liikuma ülegenoomsetele geneetilistele uuringutele, kus tänaseks mitmed olulised publikatsioonid ilmunud, revolutsioonilisemad loodetavasti lähema aasta jooksul järgnemas.

Koos prof Reet Mändariga (tänaseni 27 Pubmedi kirjet) oleme toonud revolutsiooni mehe sugutrakti põletiku laboratoorsesse diagnostikasse. Nii eesnäärmepõletiku, kus oleme publitseerinud maailmas esimese põletikkureaktsiooni kvantifitseeriva metoodika artikli, kui viimastel aastatel ka kusitipõletiku diagnostikas. Suure väärtusega sugutrakti põletike probleemi mõistmisel on olnud ka meie paralleeluuringutel, mis kaasasid nii haigusega mehi, kui ka nende seksuaalpartnerid.

Võin julgelt väita, et meie andmekogude alusel on sajad teadusartiklid jäänud kirjutamata, sest patsiente, keda aidata, on olnud palju, inimesi aga vähe ja väga vähe on olnud vahendeid teaduse tegemiseks. Samas, igale noorele kolleegile on kliinilise töö kõrvale anda ka intellektuaalselt teisesuunaline väljakutse, mis ideaaljuhtudel viib jälle mõne lõigu androloogias või ka siduserialade mängumaal täiesti uuele tasemele.

Tänan kõiki meestekliiniku töötajaid ja teadupartnerid nii siin kui üle ilma teie erakordse panuse eest Eesti androloogia arendamisel!