Kliinikumi vereloome tüvirakkude siirdamispatsientide elulemus on Euroopa keskmisega võrdne (27.05.2021)

Tartu Ülikooli Kliinikumis viidi 2020. aastal läbi 50 vereloome tüvirakkude siirdamist, mis on seni suurim arv kliinikumis. „Vereloome tüvirakkude siirdamiste arvu kasv on selge trend,“ kinnitab hematoloogia osakonna juhataja dr Ain Kaare. Vereloome tüvirakkude siirdamiste arv tõusis vaatamata sellele, et esimese COVID-19 laine ajal olid siirdamised mõneks ajaks ootel. „Meie töö jätkus ka koroonakriisi tingimustes ning kõik patsiendid, kes vereloome tüvirakkude siirdamist vajasid, selle ka said. Siirdamiste arvu tõusu taga on peamiselt see, et nii meil kui ka ülemaailmselt kasutatakse siirdamisravi ühe osana üha vanematel inimestel. Tänu enam kui 25-aastasele tüvirakkude siirdamise kogemusele julgeme nüüd ravile võtta märksa vanemaid patsiente, kõige vanem patsient on praeguseks olnud 75-aastane,“ selgitab dr Kaare siirdamiste arvu tõusu.

2020. aastal läbi viidud vereloome tüvirakkude siirdamistest olid 19 allogeensed siirdamised registridoonorilt, 7 allogeensed siirdamised sugulasdoonorilt, 22 autoloogsed siirdamised ehk siirdamised patsiendi enda tüvirakkkudega ning 2 haploidentsed siirdamised.

Haploidentsed siirdamised viidi läbi teiste Euroopa vereloome tüvirakkude siirdamiskeskuste toel – ühel juhul viidi doonorrakkude eraldamine ja töötlemine läbi Kopenhaagenis, teisel juhul eraldati rakud Eestis ning töödeldi need seejärel Lundis. „Reisimine ning seetõttu ka doonorrakkude transport oli koroonatingimustes komplitseeritum,“ möönab dr Kaare.

Euroopa Vereloome Tüvirakkude Siirdamise Assotsiatsioon (EBMT) viis 2020. aasta lõpus ja 2021. aasta alguses läbi võrdlusuuringu perioodil 2013–2016 siirdatud haigete jälgimise ja 1 aasta elulemuse kohta, tegemist oli esmakordse võrdlusuuringuga. Allogeense siirdamise puhul on kliinikumi tulemused sarnased EBMT keskuste keskmisega, autoloogse siirdamise puhul aga oluliselt paremad kui EBMT keskuste keskmine. Järgmisi võrdlusuuringu tulemusi aastate 2017–2019 kohta on oodata käesoleva aasta juunis-juulis.

Dr Kaare tõstab siinjuures esile just allogeense siirdamise patsientide 1 aasta elulemuse keskmiste tulemuste sarnasust Euroopa keskuste keskmistega ravi suurema keerukuse tõttu. Allogeenseid vereloome tüvirakkude siirdamisi viiakse Eestis läbi ainult Tartu Ülikooli Kliinikumis. Uuringus võeti arvesse patsientide diagnoosi ning nende seisundit siirdamisele minnes, sest see mõjutab oluliselt oodatavat elulemust. „Elulemust mõjutavad erinevad kriteeriumid – patsientide valikukriteeriumid, patsientide valik, siirdamisjärgsed komplikatsioonid ning nende ravimine,“ toob dr Kaare välja. Seda, miks meie tulemused allogeense siirdamise puhul Euroopa keskmisega võrdsed ning autoloogse siirdamise puhul keskmisest paremad, väga detailselt välja tuua ei saa, sest iga keskus nägi teiste tulemusi anonümiseeritult.

„Võrdlusuuringus said osaleda ainult keskused, kus esimesel siirdamisjärgsel aastal oli siirdamiskeskuse jälgimisel rohkem kui 80% siiratud patsientidest. Kliinikumis oli see 99%, meie püüame siirdamise järgselt jälgida oma patsiente läbi terve nende elu. On üksikud patsiendid, kes aastate jooksul jälgimiselt kaovad, kas siis eraelulistel põhjustel või soovimatusest haiglat nii tihti külastada.,“ selgitab dr Kaare.

Käesoleva aasta esimese viie kuuga on kliinikumis viidud läbi juba 23 vereloome tüvirakkude siirdamist.