Kliinikumi teadustöö preemia

Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse liige professor Joel Starkopf andis 14. oktoobril, arstiteaduskonna aastapäeva pidulikul vastuvõtul, üle kliinikumi teadustöö preemia.

Preemia pälvis uurimistöö „Resünkroniseeriva ja kardioverterdefibrillaatorravi kandidaatide tsentraalne hemodünaamiline profiil“, mille autoriteks Anette Caroline Kõre, Martin Serg, Jüri Voitk, Indrek Roose, Jaan Eha, Priit Pauklin, Priit Kampus. Prof Joel Starkopf sõnas preemiakomisjoni nimel, et Anette Caroline Kõre ettekanne paistis silma väga hea teemapüstitusega ning selge esitlusega. Tegemist on olulise kliinilise probleemiga südamehaigete ravis, millele otsitakse teaduslikku lahendust. 

Foto: Jane Võsso

Resünkroniseerival (CRT) ja kardioverter-defibrillaatorravil (ICD) on oluline roll tugevalt vähenenud väljutusfraktsiooniga südamepuudulikkusega patsientidel. Seni puuduvad ülevaatlikud uuringud nende patsientide hemodünaamilise profiili kohta. Käesoleva kahe keskusega uuringu eesmärk on esimest korda kaardistada nende patsientide hemodünaamiline profiil ja seeläbi leida võimalusi  resünkroniseeriva ravi optimeerimiseks. Uuringu pilootfaasi eesmärk oli kirjeldada südamepuudulikkusega patsientide tsentraalse vererõhu ning arterite jäikuse näitajaid ja NT-proBNP taset enne vastava seadmepõhise ravi rakendamist ning võrrelda neid tervete isikute andmetega. Uuringusse kaasati 15 CRT ja 18 ICD näidustusega patsienti, kellel mõõdeti pulsilaine analüüsil põhineva seadmega (SphygmoCor XCEL) tsentraalset vererõhku ning pulsilaine kiirust.

Tulemusi võrreldi 18 terve kontrollgrupi patsiendiga. Mõõtmisi tehti CRT- ja ICD-rühmal 1 päev enne seadme implantatsiooni.  Uuringu tulemusena selgus, et ICD-rühma patsientidel on teistega võrreldes oluliselt madalam perifeerne ja tsentraalne vererõhk. Vererõhu amplifikatsioon oli suurem CRT-rühmas. Pulsilaine kiirus oli oluliselt suurem mõlemas patsientide grupis võrreldes tervetega, niisamuti nagu NT-proBNP tase. Grupid ei erinenud vanuse, soo ega kehamassiindeksi poolest. Regressioonianalüüsis oli tsentraalne süstoolne vererõhk oluliselt seotud vasaku vatsakese lõppdiastoolse mahu indeksiga ainult CRT-rühmas. Uuringu pilootfaasi andmetel on uuritavate rühmad kohandatud vanuse, soo, kehamassiindeksi ja vererõhu osas. Tegemist on pilootandmetega, praeguses uuringuetapis on käsil hemodünaamilise profiili hindamine peale seadmepõhise ravi rakendamist.

Kommentaar
Professor Jaan Eha: Tegemist on esmakordse tsentraalset hemodünaamikat analüüsiva tööga, mille eesmärgiks on välja selgitada võimalikke põhjuseid, miks kallis resünkroniseeriv ravi 30 %-l raske südamepuudulikkusega haigetel ei anna soovitud efekti. Seekord esitatud ja auhinnatud pilootfaasi andmetele järgnevad peatselt patsientide jälgimise tulemused ja loodetavasti ka soovitused senisest optimaalsemaks raviks. Sellise komplitseeritud uuringu toimumine on hea näide Tartu Ülikooli Kliinikumi ja Põhja-Eesti Regionaalhaigla kardioloogide koostööst meie patsientide hüvanguks. Tuleb kindlasti tänada mõlema haigla südamestimulaatorite paigaldamisega tegelevate meeskondade liidreid Jüri Voitki ja Indrek Rooset uuringusse sobivate patsientide leidmise ning andmete kogumisele kaasaaitamise eest.

Anette Caroline on tark ja töökas noor kolleeg, kelle edukatest tegemistest nii teaduses kui ka kardioloogias kuuleme tulevikus veel palju.