Kliinikumi sotsiaaltöötajad: „Meie uks on alati avatud“ (21.04.2022)
Sotsiaaltöötajate roll ühes tervishoiuasutuses on oluline ja asendamatu. Kliinikumi Leht uuris, millega kliinikumi sotsiaaltöötajad igapäevaselt tegelevad ning milliste väljakutsetega silmitsi seistakse.
Tervishoiuasutuse sotsiaaltöötajad tegelevad ravil oleva inimese nõustamise ja toetamisega toimingutes, mis ei ole seotud tervishoiuteenuse osutamisega, kuid on vajalikud inimese igapäevase toimetuleku tagamiseks. Sotsiaaltööteenus ei piirdu aga ainult patsiendiga, vaid vajadusel nõustatakse ja toetatakse ka tema lähedasi, teisi tugivõrgustiku liikmeid ning haigla töötajaid.
„Sotsiaaltöö haiglas on nagu sotsiaaltöö igal pool – abivajajate aitamine,“ selgitas 2. intensiivravi osakonna, närvikliiniku ja sisekliiniku sotsiaaltöötaja Marju Tarkus. See tähendab abivajajate kuulamist, õigesse kohta suunamist, paberimajandust, suhtlust teiste üksustega ning sageli ka uue informatsiooni otsimist. Sotsiaaltöötajad tunnistasid, et pidev inimeste aitamine on ka võimalus õppida iga päev midagi uut.
1. intensiivravi osakonna, erakorralise meditsiini osakonna, südamekliiniku, kirurgiakliiniku, stomatoloogia kliiniku, kopsukliiniku ja nahahaiguste kliiniku sotsiaaltöötaja Gvido Kubulnieks tõi välja, et sotsiaaltöö üheks väljakutseks on suhtlus. „Suhelda on vaja väga paljude ja erinevate inimestega, mis tähendab, et sotsiaaltöötaja peab olema kannatlik ja leidma osapooli rahuldava lahenduse ka kõige nõudlikuma patsiendi või ta lähedasega,“ ütles ta.
Kubulnieks kirjeldas, kuidas sotsiaaltöös ei ole kindlaid ettekirjutisi ning tööd tuleb teha väga loovalt: „Olukorrad on erinevad ning tuleb lähtuda olemasolevatest võimalustest, et jõuda eesmärgini, milleks on lahendus inimese murele.“ Ta tõi selle illustreerimiseks näite, kuidas üks patsient oli kassile toitu ostmas, kui terviserikke tõttu haiglasse sattus. Oma seisundi asemel oli patsiendi mureks, kuidas kass kodus toidetud saab. Sotsiaaltöötajad võtsid selle mure enda kanda ning olukord sai lahenduse.
COVID-19 ajal olid olulisel kohal küsimused järelravi ja transpordi osas. Sageli olid patsientide suunamised juba tehtud, kui selgus, et COVID-19 kollete tõttu pole võimalik patsiente siiski vastu võtta. Sellised muutused tekkisid tundidega. See tähendas, et kohati polnud võimalik patsiente kodu lähedale järelravisse suunata ning tuli otsida uusi kohti. Lisaks oli vaja korraldada COVID-19 patsientide ohutut koju toimetamist.
3. intensiivravi osakonna, hematoloogia-onkoloogia kliiniku ja ortopeediakliiniku sotsiaaltöötaja Katrin Kirsimäe sõnul on töö juures suurimaks rõõmuks patsientide ja nende lähedaste tänulikkus. „See on imeline tunne, kui patsient vaatab sulle silma ja ütleb, kui hea inimene sa oled, kui oled vaid tema mure ära kuulanud,“ sõnas Kirsimäe. Ta lisas, et sageli on vaja inimestel lihtsalt kellegagi rääkida, mis on juba tee lahenduseni. „Kui inimene saab rääkida, siis saavad tal endal juba asjad selgemaks,“ kinnitas Kirsimäe. Tarkus ja Kubulnieks lisasid, et ka kolleegide tänulikkus on oluline, tuues näiteks, kuidas osakonnas sotsiaaltöö päeva puhul õnnitleti.
Sotsiaaltöötajad kirjeldasid, kuidas neid külastavad ka regulaarsed patsiendid, kes käivad ambulatoorsel vastuvõtul ära ning seejärel tulevad oma muredest rääkima. „Meie uks on alati avatud ning aitame igasuguste murede korral,“ kinnitasid sotsiaaltöötajad. Nad lisasid, et nad on olemas kõigi jaoks ning ühendust ei pea võtma ainult abivajajad.
Kristen Orin