Tartu Ülikooli Kliinikumi kirurgiakliiniku ajalugu tuleb käsitleda koos Tartu Ülikooli ja arstiteaduskonna arenguga ning sellest tulenevalt erinevate struktuuriüksuste tekkimisega eri ajaperioodidel. Selgelt võib eristada 4 ajajärku kirurgiakliiniku ajaloos:

1804-1917 nn vene tsaariaegne periood

1918-1940 esimene EV iseseisvusaegne periood

1941-1991 nõukogude okupatsiooni aeg

Alates 1992 teine EV iseseisvusaegne periood

1804-1917

Veneaegne TÜ kirurgiakliinik alustas tööd 1804. aastal Tartus Riia mäel bürger Dahlströmi majas. 1808. a viidi Tartu Ülikooli Kliinikum koos kirurgiakliinikuga Toomele sealsest kasarmuhoonest ümber ehitatud haiglasse, kus kirurgiakliinik tegutses kuni 1971. aastani.

Tsaariaegse Tartu Ülikooli kirurgiakliiniku ajaloos ja arengus oli oluline roll saksa (baltisaksa) ja vene päritolu väljapaistvatel isikutel/kirurgidel, kelle tegevus tõi TÜ kirurgiakliinikule ka rahvusvahelist tuntust. Sellest perioodist tuleks esile tõsta Johann Christian Moier, kes juhtis kirurgiakliinikut 22 aastat (1814-1836) ja keda peetakse kirurgia loojaks Eestis ja Tartu kirurgia koolkonna rajajaks. Tema võimekusest räägib fakt, et ta valiti mitmel korral arstiteaduskonna dekaaniks (1817-1830) ja aastatel 1834-1836 oli ta Tartu Ülikooli rektor.

Moieri järglaseks sai Nikolai Pirogov, kes juhtis kirurgiakliinikut 1836-1841. Tema panus kirurgia arengusse oli märkimisväärne, ta andis välja topograafilise anatoomia atlase ja õpetas kirurge mõtlema lähtuvalt anatoomiast. N. Pirogov võttis kasutusele mitmeid originaalseid operatsioonitehnikaid nagu ninaplastika ja labajala osteoplastiline amputatsioon.

Pärast Pirogovi juhatas kirurgia- ja silmakliinikut Saksamaalt kutsutud professor G.F.B. Adelmann, kes oli kliiniku juhataja 1841-1871, s.o 30 aastat, mis on kirurgiakliiniku ajaloos kõige pikemalt ametis olnud kliiniku juhataja.

Sellest perioodist tuleks märkida 1850-1858. a kirurgiakliinikus töötanud Julius von Szymanowskit, keda loetakse Euroopas plastikakirurgia loojaks.

Kõige kuulsamaks kirurgiks, kes on Tartus õppinud ja töötanud ning kirurgiakliinikut juhtinud, on E von Bergmann (kliiniku juhataja 1871-1878). Bergmanni loetakse üheks aseptika meetodi loojaks. Talle tõid rahvusvahelist tuntust ka tööd koljuvigastustest ja ajuhaigustest, aga ka uute operatsioonimeetodite välja töötamine. Tema operatsioonimeetod hüdrotseele raviks on kasutusel veel tänapäevalgi. Bergmanni tegevus Tartus ei piirdunud ainult arstitööga. Tema taotlusel põhineb Toome kirurgiakliiniku laiendamine, rekonstrueerimine ja uuena avamine 1875. aastal. Bergmanni panust kirurgia arengusse märgib ka talle püstitatud ausammas Tartus Toomemäel, aga ka tema nime kandev kliinik Potsdamis, Saksamaal.

Tsaariaegse Tartu Ülikooli kirurgiakliiniku viimane juhataja oli WMF Zoege von Manteuffel, kes oli väljapaistev kirurg. Ta võttis 1897. a esimesena Euroopas kasutusele operatsioonil steriilsed kummikindad, et vältida haavainfektsiooni. Zoege von Manteuffel tegi Eestis esimese operatsiooni kilpnäärmel (1892) ja südamel (1903), eemaldades kuuli parema südamevatsakese kaudu.

Tsaariaja lõppu jääb Maarjamõisa kliinikute kahe hoone väljaehitamine (1915-1917), milledest ühes alustas tööd II kirurgiakliinik 1921. a.

1918-1940

Eesti Vabariigi Tartu Ülikool avati 1919. a. Kui tsaariaegses Tartu Ülikoolis oli üks kirurgiakliinik, siis EV Tartu Ülikoolis oli kaks kirurgiakliinikut. I kirurgiakliinik avati Toomel 1919. a ja II kirurgiakliinik Maarjamõisas 1921. a.

I kirurgiakliinikut juhtis 1919-1931. a prof K. Konik, kes oli ka üks kolmest Eestimaa Päästekomitee liikmetest. I kirurgiakliiniku järgmine juhataja oli prof U. Karell (1931-1937) ning 1938. a asus I kirurgiakliiniku juhatama prof A. Linkberg. II kirurgiakliiniku (Maarjamõisa) esimene juhataja oli prof R. Wanach (1921-1931), tema järglaseks sai prof K. Konik  (1931-1936) ja seejärel prof U. Karell (1937-1944).

Kuigi 22 aastase iseseisvusperioodi jooksul ei rikastanud Tartu Ülikooli kirurgia märkimisväärselt maailma arstiteaduse ajalugu, püsis kirurgia siiski laitmatult rahvusvahelisel tasemel, millele aitas kaasa teatud konkurents Toome ja Maarjamõisa kirurgiakliinikute vahel, aga ka asjaolu, et mitmed kirurgid said täienduskoolitusi Euroopa tuntud keskustes Saksamaal, Austrias, Prantsusmaal, Poolas ja Ungaris, mis oluliselt mõjutas hiljem kitsaste kirurgiliste erialade tekkimist.

Eesti I iseseisvusaja lõpuks oli Toomel asuvas kirurgiakliinikus 120 voodikohta ja Maarjamõisa kirurgiakliinikus 100 voodikohta.

1941-1991

Nõukogude okupatsioon ja II Maailmasõda muutsid aastatel 1940-1944 oluliselt Toome ja Maarjamõisa kirurgiakliinikute järjepidevust ja staatust, mis päädis kirurgiakliinikute evakueerimisega Tartust 1944. aastal. Pärast sõda loodi NSVL eeskujul Tartu Ülikoolis kateedrid. Teaduskonnakirurgia kateeder prof A. Linkbergi juhtimisel jätkas tööd Toome I kirurgiakliinikus. Toome kliinik oli baasiks ka ortopeedia osas operatiivse kirurgia ja topograafilise anatoomia kateedrile (esimene juhataja dots. V. Põkk). II kirurgiakliinikus Maajamõisas tegutses hospitaalkirurgia kateeder (esimene juhataja dots. J. Ennulo) ning üldkirurgia ja kirurgilise propedeutika kateeder (esimene juhataja dots. A. Rulli). Maarjamõisa kirurgiakliinik sai baasiks ka kirurgilisele stomatoloogiale.

Okupatsiooniaegses Eestis toimusid olulised muutused Tartu kirurgias. Loodi uued spetsialiseeritud osakonnad: kirurgilise stomatoloogia osakond (1945), traumatoloogia osakond (1952), lastekirurgia osakond (1962), uroloogia osakond (1962) ja veresoontekirurgia osakond (1965). Toome kirurgiakliinikus töötasid alates 1962. a üldkirurgia osakond (30 voodit), lastekirurgia osakond (30 voodit), ortopeedia osakond (30 voodit), uroloogia osakond (30 voodit). Maarjamõisa kirurgiakliinikus üldkirurgia osakond (60 voodit), traumatoloogia osakond (60 voodit), stomatoloogiline kirurgia (25 voodit) ja torakaalkirurgia osakond (25 voodit). 1962. aastast kuni taasiseseisvumiseni toimus küll kõikide erialade areng, kuid tehnoloogia mahajäämus nii diagnostikas kui ravis ning informatsiooni puudus avaldasid siiski olulist pidurdavat mõju. Kontaktid arenenud riikidega olid nõrgad. Positiivset mõju avaldas sel ajal kirurgide arengule kirurgide täienduskursused hästivarustatud keskustes Leningradis ja Moskvas.

1992-k.a

1992. a moodustati kahe õppetooliga (üldkirurgia õppetool ja kirurgiliste haiguste õppetool) TÜ kirurgiakliinik (juh prof A. Peetsalu (1992-2012), alates 2012 prof U. Lepner). Kliinilisteks baasideks kliinikumis said:

- I kirurgia osakond, alates 2000. a üldkirurgia ja plastilise kirurgia osakond, juh dr H. Kokk (1977-1995), dots U. Lepner (1996-2012), dr T. Vaasna  (2012-2023), dr C. Nikkolo (2024-);

- II kirurgia osakond, alates 2000. a abdominaalkirurgia osakond, juh dr V. Laisaar (1982-1994), dots T. Väli (1995-2009), dr T. Tikk (2009-2017), kaasprof T. Sillakivi (2017-2023), dr A. Uksov (2024-);

- uroloogia osakond, alates 2000. a uroloogia ja neerusiirdamise osakond, juh dr H. Kask (1977-1997), dr G. Timberg (1998-2008), dr T. Muul 2008-2014, dots A. Kotsar (2015-2018), dr R. Ots (2018-2023), dr M. Žarkovski (2024-);

- lastekirurgia osakond, juh dr E-A. Värimäe (1978-2000), dr K. Varik (2000-2016), dr R. Lõivukene 2017-2023), dr V. Kübarsepp (2024-);

- veresoontekirurgia osakond, oli aastatel 1992-2000 kirurgiakliiniku koosseisus (juh dr E. Rebane), 2001-2005 kuulus osakond kardiovaskulaar-ja torakaalkirurgia kliinikusse (juh dots. A. Pulges). Aastal 2005 liideti osakond taas kirurgiakliinikuga, juhatajaks sai dr. J. Lieberg. Alates 2022 on juhataja prof J. Kals.

Kirurgilise ja günekoloogilise onkoloogia osakond (kuni 2021 kirurgilise onkoloogia osakond  hematoloogia ja onkoloogia kliiniku koosseisus) liideti kirurgiakliinikuga 2022. a, juh dr J. Soplepmann, alates 2024 dr E. Eelma.

Taasiseseisvumisperioodi iseloomustab kirurgia tormiline areng, mis sai võimalikuks piiride avanemisega ning kirurgidel tekkisid võimalused koolitusteks ja stažeerimiseks välismaa tipphaiglates ja ülikoolides, samuti hakkas kiiresti paranema tehnoloogia pool. Esile tuleb tuua laparoskoopilise meetodi juurutamine (1993. a esimene laparoskoopiline koletsüstektoomia) üldkirurgias ja onkoloogilises kirurgias ning selle laienemine uroloogiasse ja lastekirurgiasse; endovaskulaarse kirurgia juurutamine ja arendamine viimasel kümnendil veresoontekirurgias; maksasiirdamise (1999 dots T. Väli eestvedamisel) ja pankrease siirdamise (2015 dr M. Murruste eestvedamisel) juurutamine lisaks neerusiirdamisele, mida on kirurgiakliinikus edukalt tehtud juba alates 1968 (prof A. Linkberg). Paradigma muutus kirurgiliste haiguste ravis oli päevakirurgia sisseviimine 1999. a, mis on aastatega üha laienenud ning uue päevakirurgia operatsiooniploki valmimisega 2023. aastal on loodud uus võimalus päevakirurgia osakaalu kirurgiliste haigete ravis veelgi suurendada.

Koostaja prof U. Lepner