Füsioteraapia statsionaarses osakonnas (25.03.2022)

Lisaks spordimeditsiini ja taastusravi kliiniku ambulatoorsetele füsioterapeutide vastuvõttudele ning sama kliiniku statsionaarse taastusravi osakonnale, tegutsevad patsientide heaks füsioterapeudid ka aktiivravi osakondades. Kliinikumi Leht uuris, kuidas erineb füsioterapeutide töö statsionaarses raviosakonnas võrreldes ambulatoorse taastusraviga.

 „Arstid ja õed annavad patsiendile elu tagasi, aga füsioterapeudid annavad mõtte sellele elule,“ kirjeldas füsioterapeudi tööd anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku füsioterapeut Aira Lõhmus.

Statsionaarsete osakondade füsioterapeudid tegelevad patsientidega, kes viibivad haiglas aktiivravi osakonnas pikemalt ning vajavad pidevat järelevalvet. Kuigi eesmärk on taastada patsiendi samaväärne liikumine, siis ei seisne füsioterapeudi töö vaid patsiendi liikumisfunktsioonide taastamises. Sageli on märkimisväärne osa tööst ka patsiendi julgustamine, toetamine ja motiveerimine. Närvikliiniku neuroloogia osakonna füsioterapeut Liis Barkala selgitas, et patsiendi juures on oluline olla soe inimene, mitte ainult tervishoiutöötaja, kes täidab kindlaid ülesandeid ja protseduure. Kohati on füüsilise toe asemel vaja hoopis toetada sõnadega ning teha nalja või isegi laulda. „Tähtis on saavutada patsiendiga juba esimesel kohtumisel turvaline, hell ja sõbralik kontakt, siis juhtub imesid ka nende patsientidega, kes esmapilgul ei pruugi koostööks valmis olla,“ lisas Barkala.

Neuroloogia osakonna füsioterapeut Vanda Rand toetas Barkala öeldut tunnistades, et patsiendiga ei tehta iga päev füüsilist tööd, vaid oluline osa on ka suhtlusel patsiendiga, mis hõlmab tema võimaluste selgitamist ja eesmärkide seadmist. Sellest tulenevalt on füsioterapeudid pidevas kontaktis patsiendiga, mis tähendab, et sageli märgatakse ka seda, mida muu personal ei märka. Aira Lõhmus intensiivravi osakonnast tõi välja olukorrad, kus füsioterapeut on märganud logopeedi vajadust, kui patsient ei neela korralikult, või ära tundnud olukorra, kus oleks kasu psühholoogilisest abist.

COVID-19 kõigi osakondade tööd drastiliselt ei muutnud, kuid kopsukliinikus oli muutus märgatav. Kopsukliiniku pulmonoloogia statsionaarse osakonna füsioterapeut Elin Grigorovitš kirjeldas, kuidas enne koroona läbi põdemist väga sportlik ja aktiivne patsient oli hämmingus, kui ta nüüd voodist püsti tõustes hingeldab. Sellele toetudes jagab Grigorovitš eesmärgid, mille poole patsiendiga liigutakse kaheks – lähi- ja kaug-eesmärkideks. Alustatakse väikeste sammudega, mis on vajalikud, et jõuda suurema eesmärgini. Erinevalt ambulatoorsest füsioteraapiast ei ole fookus ühel kehaosal või probleemil, vaid patsienti ravitakse tervikuna. Vajadusel õpetatakse patsienti istukile tõusma ja ka korralikult hingama, et sealt järgmiste etappideni jõuda.

Grigorovitš tõdes, et mida varem organismile selle roll tagasi antakse, seda tõhusam on ka paranemine. Aira Lõhmus toetas seda intensiivravi osakonna kirjeldusega, kus füsioterapeudid tegelevad ka teadvusetu patsiendiga, mis hõlmab näiteks hingamisfunktsiooni hindamist, mis aitab otsustada kummal küljel patsient olema peaks. Kui patsient tuleb teadvusele, siis jätkatakse aktiivsema füsioteraapiaga. Kogu meeskonna, sh ka õendus- ja hoolduspersonali ühine eesmärk on võimaldada patsiendile võimalikult kiiresti iseseisvus oma tegevustes ja sellest tulenevalt elamisväärne elu.

Kopsukliiniku pulmonoloogia statsionaarse osakonna füsioterapeut Maarika Ojala märkis, et lisaks patsientide edusammudele on suureks rõõmuks ja väärtuseks kollektiiv, kellel on ühine eesmärk ja kus hinnatakse meeskonnatöö olulisust. Füsioterapeudi töös on suur roll õdedel ja hooldajatel, mis nõuab tõhusat infovahetust, kus kõik on juhistest aru saanud ja järgivad neid. “Meeskonnatööta ei oleks patsientide ravimine võimalik,“ nõustusid füsioterapeudid.

Neuroloogia osakonna füsioterapeut Vanda Rand kirjeldas, kuidas järjest rohkem väärtustatakse statsionaarsete füsioterapeutide tööd ning aastatega on toimunud märgatav areng. „Noored tulevad peale, spetsialiseeruvad ja järjest rohkem tänu tuleb ka Kliinikumilt ja see teeb südame soojaks,“ sõnas Rand.