Dr Marko Murruste kaitses doktoritööd (24.11.2022)
21. novembril 2022 kaitses Tartu Ülikooli Kliinikumi kirurgiakliiniku vanemarst-õppejõud Marko Murruste filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud väitekirja “Short- and long-term outcomes of surgical management of chronic pancreatitis“ („Prospektiivne uuring kroonilise pankreatiidi kirurgilise ravi lähi- ja kaugtulemustest“).
Juhendajad: kirurgia professor Urmas Lepner (knd (meditsiin), TÜ kliinilise meditsiini instituut) ja kirurgiliste haiguste professor Peep Talving (PhD, TÜ kliinilise meditsiini instituut).
Oponent: professor Eduard Jonas (PhD), Department of Surgical Gastroenterology, University of Cape Town and Groote Schuur Hospital, Cape Town, Lõuna-Aafrika Vabariik.
Kokkuvõte
Krooniline kõhunäärme põletik e pankreatiit (KP) on harv haigus – aastas haigestub ca 10 patsienti 100 000 inimese kohta. Patsientide peamisteks probleemideks on kõhuvalu ja/või KP tüsistused.
Doktoritöös uuriti KP patsientide operatsioonijärgset elulemust, seda mõjutavaid faktoreid ja surma põhjuseid; patsiendil esinevaid KP tüsistusi ja nende kirurgilise ravi efektiivsust; võrreldi pankrease ja peensoole vahelise ühenduse lühikese ja pika variandi tulemusi. Uuring põhines Tartu Ülikooli Kliinikumi kirurgiakliinikus opereeritud 166 patsiendi andmetel.
Uuringu tulemusel selgus, et KP tõttu opereeritud patsientidel oli suremus 1,8 korda suurem kui ülejäänud elanikkonnal, seejuures jätkuva alkoholi tarvitamise korral oli see 2,7 korda suurem. Surmapõhjuste analüüsimisel selgus, et 75% patsientidest suri nende haiguste tüsistustesse, mille tekkeks on oluline roll alkoholi tarvitamisel ja/või suitsetamisel (nt maksatsirroos, mürgistused, pahaloomulised kasvajad, ateroskleroosi tüsistused). KP tüsistused olid harva surma põhjuseks (4,2%).
Lisaks alkoholi tarvitamisele ja suitsetamisele, olid elulemuse määramisel olulised: kaasuvate haiguste, pankrease puudulikkuse, töötuse ja kehakaalu languse esinemine.
Tüsistuste uuringus võeti kasutusele uuenduslik klassifikaator, mis põhines tüsistuste tekkemehhanismil. See võimaldas sarnase tekkega tüsistusi grupeerida, mis omakorda võimaldas üldistavaid analüüse. Uuring näitas, et tüsistuste peamisi tekkemehhanisme arvestav kirurgiline ravi on efektiivne olemasolevate tüsistuste kõrvaldamisel ja valdavalt ka uute tekke vältimisel.
Samas selgus, et ei ole ühte ideaalset operatsiooni meetodit kõikide situatsioonide jaoks – ühel operatsioonitüübil on ühed, teisel teised eelised. Patsiendi jaoks sobiva operatsiooni valikul tuleb lähtuda patsiendi kaebustest, pankrease anatoomilistest muutustest, tüsistuste laadist ning operatsiooni riskist.
Pankrease ja peensoolevahelise ühenduse uuring näitas, et lühike ühendus tagab ühtlaselt laienenud pankrease juha korral sama efektiivse valu taandumise kui pikk. Kuna lühikese ühenduse korral olid operatsiooni kestus ja riskid väiksemad, peaks see olema eelistatud meetod ühtlaselt laienenud pankrease juha korral.
Juhendaja, prof Urmas Lepner: Marko Murruste on väljapaistev, suure kliinilise kogemusega kirurg, kes on Eestis juurutanud praktikasse kroonilise pankreatiidi kirurgilise ravi, aga ka pankrease transplantatsiooni. Oma doktoritöös annab ta ülevaate kirurgiliselt ravitud kroonilise pankreatiidiga patsientide ravitulemustest, sealhulgas kroonilise pankreatiidi tüsistustest, elulemusest pärast kroonilise pankreatiidi kirurgilist ravi, riskifaktoritest ja surma põhjustest kirurgiliselt ravitud kohordis, aga samuti tehnilistest aspektidest pankrease dreneerivate operatsioonide korral. Dr Murruste suutis vaatamata oma suurele kliinilisele tööle doktoritöö kaitsta tähtajaliselt, mis ei ole üllatav, teades tema eesmärgile orienteeritud suhtumist, süsteemset ja struktuurset lähenemist probleemide lahendamisel. Olen veendunud, et dr Marko Murruste jätkab akadeemilisel rajal nii teadustööga ja doktorantide juhendamisega kui ka meditsiiniteaduste valdkonna üliõpilaste õpetamisega. Soovin talle selleks jõudu ja edu.