Dr Karl Kuusik kaitses doktoritööd (08.07.2024)

20. juunil kaitses Tartu Ülikooli Kliinikumi südamekliiniku ja radioloogiakliiniku arst-resident Karl Kuusik filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud väitekirja doktoritöö “Effects of remote ischaemic preconditioning on arterial stiffness, organ damage and metabolomic profile in patients with lower extremity artery disease” (“Kaugisheemilise eelkohastamise mõju arterite jäikusele, organkahjustusele ja metaboolsele profiilile alajäsemete arterite ateroskleroosiga patsientidel”). 

Juhendajad: vasoloogia professor Jaak Kals (dr. med., TÜ kliinilise meditsiini instituut), kardioloogia professor Jaan Eha (teaduste doktor (meditsiin), TÜ kliinilise meditsiini instituut) ja meditsiinilise biokeemia professor Mihkel Zilmer (dr. med. (meditsiin), TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut).

Oponent: gastrointestinaalse kirurgia professor professor Anne Lejay (PhD), Service de Chirurgie Vasculaire et Transplantation Rénale, Faculté de médecine, Strasbourgi Ülikool, Prantsusmaa.

Kokkuvõte

Kaugisheemiline eelkohastamine (KIE) on protseduur, mille eesmärgiks on kaitsta kudesid ja elundeid verevarustuse häiretest tingitud kahjustuste eest. Lisaks erakorralistele situatsioonidele esineb sellist kahjustust igapäevase plaanilise meditsiinilise tegevuse käigus, kus vajaliku raviga kaasnevate tüsistuste oht on kõrgem juba suure haiguskoormuse ja riskidega patsientidel. Selliste haigete rühma kuuluvad ka alajäsemete arterite haigusega (AAH) patsiendid. KIE protseduur hõlmab korduvaid lühiajalisi verevarustuse katkestamise ja taastamise tsükleid eemalasetsevas koes, eelistatult ülajäsemes, tekitades rakkudes ja kudedes soodsaid kohastumuslikke muutuseid eesmärgiga kaitsta verevarustushäiretest tingitud kahjustuste eest.

Käesolev doktoritöö uuris KIE mõju AAH patsientidel digitaalse subtraktsioon angiograafia ja endovaskulaarse raviprotseduuri järgselt, keskendudes muutustele arterite jäikuses, neeru- ja südamekahjustuste näitajates, põletikus, oksüdatiivses stressis ja metaboolses profiililis. Uuringusse kaasati 111 AAH patsienti, kes jaotati juhuslikustamise alusel KIE-rühma ja kontrollrühma vahel. KIE-rühma patsientidele tekitati neljal korral järjest õlavarrele asetatud vererõhumansetiga lühiajalised verevarustuse peatamise episoodid, millele järgnes verevarustuse taastamise periood. Kontrollgrupis teostati sarnasel kombel vererõhumanseti täitmist minimaalsete rõhkude juures.

Tulemused näitasid, et KIE-rühmas paranesid võrreldes kontrollrühmaga märkimisväärselt arterite jäikuse näitajad ja esines keskmise arteriaalse vererõhu langus. Muutused olid enam väljendunud patsientidel, kellele paigaldati endovaskulaarse ravi käigus stent. Samas ei ilmnenud neeru- ja südamekahjustuses märkimisväärseid muutuseid. KIE protseduuril oli oluline mõju põletikulise aktiivsuse ja oksüdatiivse stressi näitajatele piirates teatud tervisenäitajate, nagu adiponektiini, taseme tõusu pärast protseduuri. Lisaks viitavad muutused metaboolses profiilis KIE võimele vähendada verevarustuse häiretest ja nende järgsest taastumisest tingitud muutuseid.

KIE on ohutu ja kergesti rakendatav meetod, mis vähendab diagnostiliste ja raviprotseduuridega seotud riske AAH patsientidel, muutes ravi personaalsemaks ja seeläbi ka efektiivsemaks.

Professor Jaak Kals, juhendaja: Karl Kuusiku doktoritöö on järjekordne hea näide hästi toimivast siirdemeditsiini-alasest teadustööst veresoontekirurgias Tartu Ülikoolis ja Tartu Ülikooli Kliinikumis. Kuna veresoontekirurgia on keskmisest kõrgema riskiga, siis antud töö põhisõnum oli, et kaugisheemiline eelkohastamine vähendab diagnostiliste ja ravi-protseduuridega seotud riske neil patsientidel. Sarnasel teemal kaitses mõned aastat tagasi doktoritöö ka Teele Kasepalu. Mõlema töö uurimisfookuses olid arterite funktsiooni hindamine ja metaboloomika. Sel aastal möödus juba 20 aastat veresoonte teaduslabori – Endoteeli Keskuse – asutamisest, kus käib laiapõhjaline veresoonte-alane teadustöö. Karli doktoritöö näitab ilmekalt ka seda, kuidas mitme kliinilise ja prekliinilise eriala (veresoontekirurgia, kardioloogia, biokeemia jt) vaheline teaduskoostöö üksteist võimestab. Inimesena on Karl üdini positiivne, arukas, uudishimulik ja töökas. Loodan, et Karl leiab endas jõudu edaspidi lisaks pingelisele arstitööle jätkata ka teadustööga.

Kliinikumi Leht