Dr Kadastik ja dr Soplepmann: iga operatsioon paneb silma särama! (14.03.2025)

Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliiniku ajalugu ulatub 220 aasta taha. Kui praegu töötab kliiniku viies osakonnas kokku enam kui 200 töötajat, kes viivad aastas läbi ligi 100 000 erinevat raviprotseduuri, siis kliiniku esimesel tegutsemise aastal oli patsiente kokku 5, kellest sünnitajaid 3. Kliinikumi naistekliiniku günekoloogia osakonnas viiakse läbi erinevaid operatsioone günekoloogiliste probleemide ravimiseks ning sealjuures on kliinik olnud mitmete ravimeetodite juurutaja Eestis. Kliinikumi Leht uuris vanemarst-õppejõududelt dr Ülle Kadastikult ja dr Pille Soplepmannilt, kuidas kirurgiline günekoloogia on ajas muutunud.

Naiste vaagnapõhja elundite probleeme on kirjeldatud juba väga ammu, enne meie ajaarvamist. „See probleem ei ole kadunud ning prognoosime erinevate allavaje variatsioonide kasvu ajas. Rohkem kui pooltel üle 50aastastest naistest esineb mingil määral vaagnaelundite prolapsi ehk allavajet. 80. eluaastaks on üks kümnest naisest pidanud läbi tegema allavaje tõttu ka operatsiooni. Täna on kõige suurem vanuserühm vaagnapõhja elundite kirurgias 60–69 eluaastat. Eurostati prognoosi järgi suureneb 2030. aastaks 65 ja vanemate inimeste arv 140% võrra, mistõttu jääb vaagnapõhja elundite allavaje naisi mõjutama tulevikus aina enam,“ selgitas dr Pille Soplepmann.

Allavaje korral on vaagnapõhja elundid – kusiti, tupp, pärasool, emakas, sooled või põis oma õigelt kohalt alla vajunud, mille tulemusena häirub nende normaalne tegevus. „Sellel on erinevad põhjused – nii vanus, rasked sünnitused, füüsiline töö, liigne kehakaal, suitsetamine ning samuti mängib rolli geneetika. Allavaje esimeseks ravimeetodiks on vaagnapõhjaharjutuste tegemine ning elustiili korrigeerimine,“ kirjeldas dr Ülle Kadastik. Operatsioon osutub vajalikuks ulatusliku anatoomilise allavaje ja / või funktsioonihäirete korral.

Kirurgi töö tähendab naistearstidele teistsugust töörütmi, nii-öelda kirurgi päevakava, kus tuleb juhtumite ja ajagraafiku mõttes valmis olla ootamatusteks. „Pikad päevad ei ole midagi ebatavalist, aga meile meeldib see töö. Mõni lõikus jääb eriliselt meelde oma keerukusega ning kui kõik õnnestub, on adrenaliini tase kõrge,“ rääkis dr Kadastik. Ta lisas, et kui patsient tuleb operatsioonijärgsesse kontrolli, olles tulemusega rahul ja tänulik, siis on see suurim tänu tehtu eest.

Naistearstide kirurgilise töö ampluaa on suhteliselt lai: lisaks allavaje operatsioonidele ka emaka ja munasarjade healoomuliste kasvajate eemaldamine, hüsterektoomiad, erakorralised operatsioonid nn „ägeda kõhu“ korral, diagnostilised laparoskoopiad infertiilsuse põhjuste väljaselgitamiseks, hüsteroskoopiad, konisatsioonid jne.

Enamus kirurgilisi sekkumisi tehakse laparoskoopiliselt, et pakkuda patsiendile kiiremat paranemist ja tavaellu naasmist, samuti armkoe vältimiseks. Avatud lõikusi tehakse praeguseks pigem harvadel juhtudel. „Müoomide ravis on olemas efektiivsed vahendid, mille tõttu on võimalik vähem kirurgiliselt sekkuda. Niisamuti on maailmas ja Kliinikumis uued juhised endometrioosi ravimiseks – varasema kirurgilise ravi kõrval on nüüd samuti olemas efektiivsed ravimid,“ tutvustas dr Soplepmann.

Kui elanikkonna vananemine on üheks günekoloogiliste murede põhjuseks, siis kogenud naistearstid toovad välja, et sama probleem esineb ka pereplaneerimisel. „Sünnitusi jääb järjest vähemaks, lisaks sünnitatakse aina vanemas eas – pole harv, kui 35aastastelt hakatakse perelisale mõtlema ning tegutsema 40aastaselt. Selles vanuses võivad aga naise füsioloogias tekkida patoloogiad, mis omakorda tekitavad probleeme rasestumisega. Seepärast suureneb ka kunstlike viljastamise arv ning vanemas eas on ka sünnitused komplitseeritumad. Näeme ka, et naised on ärevad ning ebatavalised ei ole ka antidepressandid – kahjuks on vaimse tervise muresid palju,“ märkis dr Kadastik.

Küsimuse peale, mis aga pakub doktoritele rõõmu, vastas dr Kadastik: „Iga operatsioon paneb silma särama. Näiteks on mind ootamas väärarengutega seotud lõikus, mida Eestis tehakse vaid Kliinikumis. Kuna neid lõikusi ei ole väga sageli, innustavad sellised olukorrad otsima uusimat kirjandust ja saavutusi, et saaksime seda ka oma patsientidele pakkuda. Eriti meeldivad mulle ka live-koolitused – need on kõige põnevamad!“.

Dr Soplepmann täiendas, et väga palju rõõmu pakub ka kollektiiv: „Meie ümber on super kolleegid – arstid, õed ja hooldajad – tõeline kaardivägi. Tuleme alati rõõmuga tööle, meil on hea sisekliima ning rõõmu teeb ka see, et näeme väga tublisid noori kolleege kasvamas, kellele anname rahuliku südamega ühel hetkel teatepulga üle,“ tunnustas dr Soplepmann. Ta lisas, et mõne kolleegiga, nagu näiteks dr Ülle Kadastik, ollakse kokku kasvanud: „Me oleme väga hea meeskond, sest mõistame teineteist sõnadeta. Mõtleme ühtemoodi ning isegi meie keha- ja silmataju on operatsioonitoas sama. See on näiteks endoskoopia puhul väga oluline. Olgugi, et me lõikustel ülemäära palju enam kokku ei satu, saame alati ühiselt arutada läbi raviplaanid – mis oleks patsiendile kõige parem. Selline kollegiaalne tugi on äärmiselt oluline,“ lausus dr Soplepmann.

Lisaks noorte kolleegide juhendamisele viivad Kliinikumi kogenud naistearstid läbi koolitusi ka teistele haiglatele, korraldades näidisoperatsioonide päevi, koostades ravijuhendeid ja pidades loenguid.

Tulevikku vaadates arvavad dr Soplepmann ja dr Kadastik, et kirurgia on ja jääb teatud mõttes käsitööks, ehkki maailmas on kasutusel robotkirurgia ja tehisintellekti arvates on suur tulevik tüvirakuteraapial, biotehnilistel kudedel kuni patsiendi anatoomiaga kohandatud 3D-prinditud elunditeni välja.

Kliinikumi Leht