COVID-19 patsientide taastusravist (03.03.2022)
Tartu Ülikooli Kliinikumi spordimeditsiini ja taastusravi kliiniku statsionaarse taastusravi osakonnas on vahemikus 1.12.2020–31.01.2022 ravitud 188 COVID-19 diagnoosiga patsienti. Statsionaarse taastusravi osakonna juhataja dr Aet Lukmann selgitas Kliinikumi Lehele COVID-19 taastusravi erinevusi ja sarnasusi võrreldes teiste haigustega.
„Eraldi COVID-19 patsientidele suunatud isolatsioonivõimekusega taastusravi osakond avati 3. detsembril 2020 Tartu Ülikooli Kliinikumi statsionaarse taastusravi osakonna juures, esimesena Eestis. Taastusravile suunatud patsientidel on põhiprobleemideks olnud lisahapniku vajadus, väga väljendunud aeroobse suutlikkuse langus, mis väljendub jõuetusena, aga ka neuropsühhiaatrilised häired. Mitmel patsiendil on pika kulugu intensiivravi järgselt tekkinud intensiivravi polüneuropaatia, mis on põhjustanud patsiendi raske liikumisfunktsiooni häire ja sageli voodikesksuse,“ ütles dr Lukmann.
Statsionaarse taastusravi osakonnas viibinud patsientide vanus kõigub vahemikus 17–94, keskmine vanus on 72 aastat. Enamasti on tegemist eakamate patsientidega, kellel on sageli palju kaasuvaid terviseprobleeme (sagedasemateks ülekaal, arteriaalne hüpertensioon, diabeet, krooniline obstruktiivne kopsuhaigus, kardiovaskulaarsed haigused). Dr Lukmann toob välja, et koguni ca 45% haiglaravil viibinud COVID-19 patsientidest võivad vajada taastusravi – kas siis ambulatoorses või statsionaarses ravietapis. Statsionaarse taastusravi keskmine kestus on 2 nädalat ja reeglina on tegemist postakuutse COVID-19 patsiendiga, kes suunatakse taastusravi osakonda COVID-19 osakonnast. Vajadusel tehakse koostööd üksusteüleselt nii enne kui pärast patsiendi taastusravi osakonda jõudmist – ka COVID-19 osakondade meeskonda kuuluvad füsioterapeudid. Sõltuvalt patsiendi tüsistuse olemuselt, on taastusravi osakonnal alati võimalik konsulteerida teiste erialade esindajatega. Meil on väga hea koostöö olnud pulmonoloogidega (kopsukahjustuse ulatuse hindamine ja edasine ravi), kuid konsulteerinud oleme ka neuroloogide, kardioloogide, psühhiaatrite ja sisearstidega. Erialade paljusus ja pädevus kliinikumis tagab laiaspektrilise, erinevaid elundkondi haaravate tüsistuste adekvaatse ja pikaajalise käsitluse,“ sõnas osakonnajuhataja.
Dr Lukmanni sõnul saab kliinikumi taastusravi osakondade kogemuse põhjal öelda, et COVID-19 patsientide pikaajaliseks probleemiks on ülimadal kehaline võimekus – näiteks võib olla 2. korrusele treppidest liikumine on peaaegu võimatu ja vaid 20-minutiliste tavapäraste koduste toimetuste järgselt vajatakse puhkust. Ka on patsiendid kirjeldanud keskendumisraskusi näiteks autojuhtimisel ja igapäevaste tööülesannete täitmisel. Osadel COVID-19 läbipõdenud patsientidel jäävad funktsionaalsed häired püsima pikalt. Kirjanduse andmetel (Huang C, Huang L et al 2021, Carfi et al 2020) on kõige sagedasemateks terviseprobleemideks väsimus-jõuetus (53,1%), hingeldus (43,4%), liigesvalu (27,3%) ja rinnavalu (21,7%). Ka kuue kuu möödumisel haiguse algusest esineb jätkuvalt väsimust või lihasnõrkust (63%), unehäireid (26%), ärevust ja depressiooni (23%).
Taastusravil jälgitakse patsiendi hingamisfunktsiooni näitajaid ja kliinilisi analüüse, sealhulgas põletikunäitajaid, toitumust ja kõiki teisi vajalikke parameetreid. Kompleksne taastusravi, mida koordineerib taastusarst, ehitatakse üles lähtuvalt patsiendi individuaalsetest vajadustest ja tüsistuste iseloomust. „Kõik COVID-19 patsiendid vajavad füsioteraapiat, mille eesmärk on patsiendi kehalise töövõime ja hingamisfunktsiooni parandamine. Tegevusteraapia on aga suunatud igapäevatoimingutega toimetulekule. Kuna osad COVID-19 patsientidest on väga kaua viibinud intensiivraviosakonnas ja intensiivravi üks tüsistus võib olla düsfaagia, tegeleb sellega logopeed. Psühholoog omakorda hindab patsiendi vaimset tervist ja pakub vajaduse korral teraapiat. Ilmselt on COVID-19 pandeemiast tingitud psühholoogilise abi vajaduse ulatus veel suuresti teadmata,“ kirjeldas dr Lukmann.
Statsionaarses taastusravi osakonnas viibimise järgselt suunduvad patsiendid koju või üksikutel juhtudel jätkavad taastusravi ka elukohajärgses haiglas. Eelduseks on, et patsient ei vaja enam lisahapnikku ja tema füüsiline võimekus lubab hakkama saada lihtsamate igapäevatoimingutega. Paljudel juhtudel on vajalik jätkata ambulatoorse taastusraviga, mis on suunatud eelkõige funktsionaalse suutlikkuse parandamisele
Lisaks jõuavad ambulatoorsele taastusravile ka COVID-19 järgse seisundiga (nn long-COVID) patsiendid. „Nende patsientide taastusravi kestus võiks olla vahemikus 6–12 nädalat. COVID-19 järgse seisundiga patsientide taastusravi puhul on otstarbekas hinnata patsiendi aeroobset suutlikkust kardiopulmonaalse EKG koormustesti abil, mille tulemuste põhjal rajaneb edasine kuni 12-nädalane füüsilist vastupidavust ja kardiorespiratoorset reservi suurendav taastusravi programm. See programm on sarnane alanenud kardiorespiratoorse võimekusega – näiteks akuutse müokardi läbi teinud-patsientide taastumisele suunatud programmiga,“ selgitas dr Lukmann.
Ta lisas lõpetuseks, et nende patsientidega, kes vajavad ambulatoorset taastusravi COVID-19 põdemise järgselt, puutuvad enim kokku perearstid. „Perearstid on oodatud COVID-19 põdenud patsiente taastusravile suunama,“ kinnitas dr Lukmann.