Esileht

Raske haiguse korral võib inimese elu muutuda väga kiiresti. Päevadesse tulevad uuringud, protseduurid, ravimid, kõrvalabi ja küsimused, millele varem ei olnud vaja mõelda. Mida rohkem võtab haigus enda alla, seda lihtsam on ka ümbritsevatel hakata nägema eeskätt patsienti – diagnoosi, sümptomeid ja hooldusvajadust. Aga haiguse taga ei kao inimene kuhugi.

Töötan igapäevaselt Tartu Ülikooli Kliinikumi palliatiivravi osakonnas õendusjuhina. Tartu Ülikooli õendusteaduse magistriõppes uurisin teemat, millega puutun kokku ka oma igapäevatöös: Eesti õdede kogemused hospiitsravi patsientide isikuautonoomia järgimisel. Isikuautonoomia võib kõlada keerulise mõistena, kuid õdede kirjeldatud olukordades oli selle tähendus väga eluline. See on võimalus jääda iseendaks oma harjumuste, väärtuste ja eluviisidega ning kogeda, et mind kuulatakse, minust hoolitakse ja ma olen väärtuslik ka siis, kui ma enam ise kõike ei suuda.

Veidi pärast kella seitset hommikul on dr Maire Audova juba tööl. Vastuvõtuni on veel aega, kuid päeva patsiendid on tema jaoks selleks hetkeks juba haiguslugudes olemas. Ta loeb need läbi, et teada, kes tema juurde täna tuleb ja mis patsienti vaevab. 

Dr Audova töötab osalise koormusega taastusravi ja füsiaatria eriala arst-õppejõuna Tartu Ülikooli Kliinikumi spordimeditsiini ja taastusravi kliiniku ambulatoorse taastusravi osakonnas. Siiski jõuab iga kuu tema vastuvõtule umbes sada patsienti. 2026. aasta augustis täitus dr Audoval Tartu Ülikooli Kliinikumis 50 tööaastat. „Ma tulen hea meelega tööle,“ ütles ta. Tema jaoks ei ole see lihtsalt harjumus, vaid töö annab päevale rütmi ja kohustuse, mille tõttu tuleb ka enda eest hoolitseda. „Ma olen loomult laisk inimene ja kui tööl ei käiks, siis rutiin langeks ära. Tööl käimine hoiab mind reipana ja mulle väga meeldib oma töö, inimeste aitamine,“ sõnas ta.