Esileht

7.–14. veebruaril 2026 tähistatakse ülemaailmset kaasasündinud südamerikete nädalat. Tartu Ülikooli Kliinikum julgustab sel korral südamehaigusega patsiente leidma endale meelepärane ja raviplaaniga sobiv liikumis- või spordiala.

Eestis sünnib aastas kuni sada kaasasündinud südamerikkega last ning see on vastsündinutel kõige sagedasem kaasasündinud arenguanomaalia. Tänu kaasaegsele diagnostikale ja ravile elab üle 90% kaasasündinud südamerikkega lastest tänaseks täiskasvanuks. „Ent kuna eesmärgiks pole ainult kauem elatud elu, vaid kvaliteetselt elatud elu, on kohane rõhutada liikumise ja kehalise aktiivsuse olulisust. Aktiivne liikumine või sport on üks osa elukvaliteedist ning oluline on siinkohal teadvustada, et kaasasündinud südamerikke diagnoos ei tähenda automaatselt sportlikke tegevuste keeldu. Vastupidi – kõikide südameriketega patsientide raviskeemi peab kuuluma ka liikumisaktiivsus. Milline on täpselt patsiendile sobiv liikumine, kui sage, millistel koormustel – see määratakse igale patsiendile personaalselt nii kardioloogi kui spordi- ja taastusraviarstide koostöös,“ selgitas Tartu Ülikooli Kliinikumi kaasasündinud südamerikete kompetentsikeskuse eestvedaja ja südamekirurg dr Raili Tagen. Ta lisas, et paralleeli võib tuua ravimiretseptidega, kus samuti igale patsiendile määratakse talle sobiv doos, ravimvorm, annustamise sagedus.

Tartu Ülikooli Kliinikumi spordimeditsiini ja taastusravi kliiniku palliatiivravi osakond pakub inimestele ruumi, kus raske ja progresseeruva haiguse teekonda nähakse terviklikult, inimlikult ja lootustandvalt. Osakonnas usutakse, et isegi siis, kui haigust enam ravida ei saa, on alati võimalik pakkuda tuge, leevendust ja rõõmu sel raskel ajal.

Palliatiivravi ei ravi haigust, kuid aitab leevendada sümptomeid ja parandada enesetunnet patsientidel, kelle elukvaliteeti kahjustavad rasked haigused. Keeruliste haiguste alla kuuluvad näiteks pahaloomulised kasvajad, neuroloogilised haigused, nagu amüotroofiline lateraalskleroos (ALS), Sclerosis Multiplex, Parkinsoni tõbi või insult, samuti kaugelearenenud südame-veresoonkonna haigused ja organpuudulikkus. Osakonna õed Jaanika Hain, Helena Möldri ja Merili Põder rõhutavad, et palliatiivravi on toetusravi, mis võiks alata juba keerulise diagnoosi hetkest, mille eesmärk on säilitada ja parandada inimese elukvaliteeti olenemata haiguse staadiumist – olgu see varajane toetus või elu lõppfaas.