P3010199.jpg

Vere kaudu levivad haigustekitajad

Maailmas on teada palju erinevaid vere kaudu  levivaid haigustekitajaid. Kõige olulisemad ja ohtlikumad neist on HI-viirus, B- ja C-hepatiidi viirused ning süüfilise tekitaja.

Nende haigustekitajate analüüsimine doonorverest on kohustuslik.

Haiglatele väljastatakse verd ainult siis, kui kõik viirusanalüüsid on andnud negatiivse tulemuse. Veredoos, milles leitakse nakkustekitaja, hävitatakse.

Kui analüüside tulemused nõuavad järelkontrolli, kutsutakse doonor kordusanalüüsidele.

 

Kuidas on võimalik saada viirusnakkust?

Viirused esinevad nakatunud inimese kehavedelikes (veres, tupevedelikus, spermas, rinnapiimas). Nakkus levib nakatunud inimese kehavedelike sattumisel terve inimese verre. See võib juhtuda peamiselt neljal viisil:

 

1. Lõike- torkevigastustega

Inimene võib saada viirusnakkuse, kui ta  süstib end nõelaga, mida varem oli kasutanud viirusnakkust kandnud isik. Sama ohtlikud võivad olla ebapuhaste vahenditega läbi viidud protseduurid: rõngaste panemine, tätoveeringud, nõelravi, hambaravi ning pediküür.

2. Seksuaalsel teel

Haiguse võib saada nakkust kandva partneriga kaitsmata seksuaalses vahekorras olles. Riskigruppi kuuluvad:

homo- ja biseksuaalid

prostituudid

narkomaanid

3. Emalt lapsele

Viirusnakkuse ülekanne võib toimuda emaihus, sünnituse käigus või rinnaga toitmisel.

4. Vereülekandel, kui ülekantav veri sisaldab haigusetekitajaid.

 

Haigustekitajatest

Süüfilis

Süüfilis on raske seksuaalsel teel edasikanduv haigus, mis võib kahjustada kogu keha. Inimene võib olla selle haiguse kandja ise sellest teadlik olemata ning nakatada ka teisi. Raseduse ajal võib haigus emalt lapsele üle kanduda, põhjustades tihti tõsiseid arenguhäireid või isegi lapse surma. Süüfilis on antibiootikumidega ravitav.

Hepatiit

Hepatiit ehk kollatõbi on maksapõletik, mida võivad põhjustada erinevad viirused, aga ka toksilised ained ja ravimid. Verega levivatest viiruslikest maksapõletikest on enam levinud B- ja C-hepatiit.

Hepatiit B viirus

Hepatiit B viirus (HBV) on levinud kogu maailmas. See levib vere kaudu, kuid kõige sagedamini siiski sugulisel teel. Harvadel juhtudel või viirus levida ka nakatunud esemetega kokku puutudes, sest kuivanud veretilgas võib viirus olla nädalaid nakkusohtlik. 

Kui tulevase ema veres on viimasel kolmel raseduskuul B-hepatiidi viirus, võib laps nakkuse saada sünnil. 95% nakatunud vastsündinutest ei jää haigeks kohe, vaid kunagi hiljem. B-hepatiidi haigel emal on viirus ka rinnapiimas. Rinnaga tohib ta toita ainult siis, kui laps on vaktsineeritud. 

Hepatiit B sümptomiteks on gripilaadsed nähud, palavik, valutavad liigesed, kollasus. Ligi kolmandik nakatunutest põeb B-hepatiidi läbi peaaegu ilma sümptomiteta.  Lühema või pikema põdemise järel paraneb 90% haigetest ning nad saavutavad eluaegse immuunsuse, ülejäänud 10%-l muutub haigus krooniliseks. Väikesel osal kroonilise B-hepatiidiga patsientidel võib välja kujuneda maksatsirroos või maksavähk. Hepatiit B-d on võimalik vältida vaktsineerimisega.

Hepatiit C

C-hepatiidi viirus levib vere kaudu. Kuigi seda peetakse peamiselt narkomaanide haiguseks, võivad nakatuda ka teised. Sugulisel teel ja olme kaudu levib nakkus harva, umbes 5–10% juhtudel. 

Imik võib nakkuse saada siis, kui ema on nakatunud raseduse viimases kolmandikus. Haigus ei pea avalduma kohe pärast sündi, haigeks võib jääda ka hiljem. Nakatunud ema tohib last imetada, sest rinnapiima viirus ei eritu. 

Palavikku esineb C-hepatiidi korral harva, kollaseks läheb 10–20% nakatunutest. Sageli jõuavad haiged arsti juurde ebamääraste kaebustega: väsimus, nõrkus, torked paremal roidekaare all. Rohkem kui pooltel juhtudel muutub nakkus krooniliseks ning võib kaasa tuua tõsiseid maksakahjustusi. C-hepatiidi vastu vaktsiini ei ole.

HIV ja AIDS

Inimese Immuunpuudulikkuse Viirus  ehk HIV on viirus, mis põhjustab Omandatud Immuunpuudulikkuse Sündroomi (AIDS). HIV ründab inimese immuunsüsteemi, põhjustades kroonilise ning progresseeruva haiguse ja muutes inimese vastuvõtlikuks nakkushaigustele ning vähile. HI viirust esineb maailmas kahte tüüpi: HIV-1 ja HIV-2. HIV-2 esineb valdavalt Aafrikas. Euroopas ning Ameerikas on teada vaid üksikud juhud, Eestis seda leitud ei ole. Tavaliselt kulub HI viirusega nakatumisest AIDS-i sümptomite väljakujunemiseni üle 10 aasta. Kuna HI viirust ei ole praegu veel võimalik välja ravida ning ka AIDS-ile ravi puudub, ning kuigi tänapäevaste ravimite abil võimalik nakatunud inimeste elu pikendada, on parimaks strateegiaks nakkuse vältimine.

 

Missuguseid analüüse doonoriverele tehakse?

Hepatiit B viiruse pinnaantigeen (HBs Ag)

Hepatiit B viiruse DNA (HBV DNA)

Hepatiit C viiruse antikehad (Anti-HCV) 

Hepatiit C viiruse RNA (HCV RNA)

HI-viiruse vastased antikehad (Anti-HIV-1,2) ja antigeen (HIV p24)

HI-viiruse tüüp 1 RNA (HIV-1 RNA)

Treponema pallidumi (Süüfilise) vastased antikehad (IgM+IgG)

 

Viirusanalüüsidest

Kõikide nakkushaiguste puhul esineb nn "aknaperiood", millega tähistatakse ajavahemikku, mil inimene on juba nakatunud, kuid haigustekitaja ei ole veel ühegi analüüsiga määratav. Aknaperioodi pikkus sõltub kasutatavast testist. Näiteks hepatiit C vastaseid antikehasid on võimalik veres kindlaks teha alles 2 – 3 kuud pärast nakatumist; HIV-vastaseid antikehasid aga umbes 21 päeva pärast nakatumist.

Tartu Ülikooli Kliinikumi Verekeskuses võeti 2010. aasta jaanuaris kasutusele uus meetod HIV-1 ja hepatiit C viiruse RNA ning hepatiit B DNA määramiseks. Selle uue meetodiga määratakse viiruste RNA / DNA -d ehk pärilikkuseainet ning selle meetodiga on aknaperioodi pikkuseks vaid 8 – 12 päeva. Uus meetod on väga tundlik ning vähendab oluliselt viirushaiguste ülekandumise riski veretoodetega.  

Samas tuleb rõhutada, et ka kõige paremate ja moodsamate testide korral ei ole koheselt peale nakatumist võimalik viiruse olemasolu määrata. Seega tahaksime  doonoritele panna südamele, et nad oleksid küsitluslehe täitmisel ja verekeskuse töötajatega vestlemisel ausad ning ei paneks ohtu teiste inimeste tervist. Palun ärge kasutage doonorlust viirusanalüüside tegemiseks, selleks on olemas teised ning samuti tasuta võimalused!

 

Valepositiivsed tulemused

Verekeskuses kasutatavatel testidel on väga kõrge spetsiifilisus, kuid sellegipoolest võib seda tüüpi testide tulemustes esineda väike protsent vigu ehk terveid inimesi diagnoositakse positiivsetena. Sellist tulemust nimetatakse valepositiivseks.

Kõiki positiivse reaktsiooni andnud doonoriproove kontrollitakse sama haigustekitaja suhtes teiste, kinnitavate meetoditega. Juhul kui teised meetodid annavad negatiivse tulemuse, loetakse esmast tulemust valepositiivseks. Valepositiivset reaktsiooni võivad tekitada konkreetse haigustekitajaga mitte seotud nähtused nagu näiteks kroonilised haigused, tarvitatavad ravimid või narkootikumid, rasedus või inimese organismi eripära. 

Valepositiivse tulemuse korral korratakse analüüsi mõne kuu pärast. Uue analüüsi tulemusest lähtuvalt otsustatakse, kas doonor võib verd annetada või määratakse doonorluses pikem vaheaeg. Hoolimata sellest, et doonoril nakkust ei ole, ei ole valepositiivse reaktsiooni korral lubatud tema verd kasutada verekomponentide valmistamiseks.

Valepositiivsed analüüsitulemused tekitavad doonorites tihti segadust ning hirmu, mis on tingitud vähesest informeeritusest. Seetõttu peame doonorite teavitamist väga oluliseks. Oleme alati nõus vastama täiendatavatele küsimustele ja seletama probleemi kõiki aspekte. Täiendava informatsiooni saamiseks palume pöörduda verekeskuse arstide poole.