IMG_9615.jpg

Ajalugu - Eellugu

1632. aastal Rootsi võimu poolt Tartus asutatud ülikooli Academia Gustaviana koosseisu kuulus algusest peale ka arstiteaduskond. Tolle aja taseme ja tavade kohaselt õpetas kogu kliinilist meditsiini üksainus professor. Tema loengud ja kliinilised praktilised tööd käsitlesid kõiki tollal teadaolevaid haigusi, sealhulgas ka mõningaid psüühikahäireid. Mõistetavalt pühendati neile vaid põgusat tähelepanu. Üldisel taustal paistis silma Königsbergi ülikooli kasvandik Sebastian WIRDIG, kes aastail 1646-1654 oli Tartus kliiniliste ainete professor. Tema loengutes oli psüühikahäiretest suhteliselt rohkem juttu. Tema programmis olid: "kujutluste ja mõistuse häirete sümptoomid", mäluhäired, deliirium, melanhoolia, maania ja marutõbi. Üldse rõhutas Wirdig psüühika tähtsust inimese tervises ja haiguses. Hiljem kujunes ta nn. spirituaalpatoloogia silmapaistvaks viljelejaks, nii et teda võib lugeda psühhosomaatilise meditsiini üheks varajaseks eelkäijaks.

Spirituaalpatoloogia mõjust Academia Gustaviana's annab tunnistust muuhulgas Johann SALBOMi 1691.a. kaitstud väitekiri "Inimese vaimu patoloogiast". Autor asus seisukohal, et mitmed haigused tekivad psüühika (vaimu) häirumisest. Ajastule vastav käsitluse primitiivsus ei vähenda töö väärtust psühhosomaatilise meditsiini aluste rajamises.

Võime nentida, et Tartu ülikoolis käsitati juba 17. sajandil arstiteaduse õpetamise raames ka psühhiaatria probleeme, paiguti isegi ulatuslikumalt ja edumeelsemalt kui paljudes teistes tolleaegsetes ülikoolides. Arusaadavalt ei avaldanud see aga märgatavat mõju psüühikahaigete ravi ja hoolduse praktikale.

Peale sõdadest tingitud vaheaega avati 1802. aastal Tartu ülikool taas, Vene impeeriumi koosseisu lülitatud Balti provintside keskse õppeasutusena. Kooskõlas teaduse arenguga oli ülikooli arstiteaduskonnas esialgu viis õppetooli ja prosektuur, edaspidi koosseis järk-järgult täienes ning diferentseerus. Peamisi kliinilisi aineid õpetati paljude aastate jooksul ühtse nn. meditsiinilise kliiniku raames. Muude haiguste kõrval käsitleti selle koosseisus milgi määral ka psüühikahäirete diagnostikat ja ravi. Käsitluse ulatus ja tase sõltusid meditsiinilise kliiniku professori erihuvidest ja kogemustest. 1845. aastal loodi iseseisev nn. riikliku arstiteaduse õppetool, mis hõlmas tervishoiu organisatsiooni ja hügieeni kõrval ka kohtuarstiteaduse valdkonna. Viimase raames käsiteldi ka kohtupsühhiaatriat, paiguti seoses statsionaarse uurimisega, milleks aine professor kasutas maakonnahaigla nn. ülikooli osakonda.

19. sajandi alguses oli kogu Vene impeeriumis psüühikahaigete ravi ja hooldus madalal tasemel. Iseäranis kehv oli seis Balti kolmes - Eesti, Liivi ja Kuramaa - kubermangus, kus vaimuhaigete arv oli märgatavalt suurem kui impeeriumi teistes piirkondades. Baltimaade arstkonna ja intelligentsi erksamad esindajad tõstatasid korduvalt küsimuse vajadusest rajada siin vaimuhaigete ravi- ja hooldusasutusi. Paljud ettepanekud seostasid seda ideed vajadusega asutada psühhiaatriahaigla Tartu ülikooli juures, tõstmaks arstide ettevalmistuse taset. Alljärgnevalt esitame mõned eredamad näited selle idee arengukäigust.

Esimesena ütles Tartu ülikooli koosseisus psühhiaatriahaigla asutamise mõtte välja dr. Otto von HUHN, 1824.a. Riias tsaari otsesel korraldusel asutatud nn. Aleksandrikünka vaimuhaigete varjupaiga arst. Ta saatis 1825.a. Tartu ülikooli rektorile kirja, milles motiveeris vajadust just ülikooli koosseisus psühhiaatriahaigla avada ning tegi ettepaneku Aleksandrikünka varjupaik üle tuua Tartusse. Kahjuks jäi dr. Huhni ettepanek vajaliku tähelepanuta ja soikus.

1842. aastal pöördus Tartu õpperingkonna kuraatori poole analoogilise ettepanekuga Liivimaalt pärit, Saksamaal arstikutse omandanud ja tsaari perekonna ihuarstiks tõusnud Johann Georg von RÜHL, tollal kogu Venemaa hooldusasutuste arst-inspektor.

Oma kirjas rõhutas von Rühl, et psüühikahaigete ravi ja hoolduse olukord Baltimaades on äärmiselt puudulik. Ta tegi ettepaneku asutada 40-voodiline psühhiaatriahaigla Tartusse, et see saaks ühtlasi olla ülikooli arstiteaduskonna õppebaasiks. Ka see ettepanek hajus, peamiselt bürokraatlike tõkete tõttu.

1849. aastal tegi Liivimaa kuberner von ESSEN Balti kindralkubernerile ettepaneku asutada Tartus Balti keskne psühhiaatriahaigla, mis oleks ühtaegu ülikooli õppeasutuseks. Seegi ettepanek soikus, vaatamata kindralkuberneri positiivsele hoiakule.

1851. aastal moodustas Balti kindralkuberner vürst SUVOROV spetsiaalse komisjoni, tehes sellele ülesandeks läbi töötada idee Tartusse 125-voodilise vaimuhaigla asutamiseks ja projekti ning finantskavade koostamiseks. Komisjoni kolmeaastase töö viljana valmiski konkreetne plaan sellise haigla ehitamiseks ning majandamiseks, kuid kohalike võimude lahkarvamuste rägasse uppus toogi ettevõtmine.
Vene impeeriumi teistes piirkondades arenes psüühikahaigete ravi ja hooldusasutuste võrk küll aegamööda, kuid keskasutuste ja kohalike võimude koostööl siiski järjekindlalt. 1860-ndaiks aastaiks oli Venemaal kokku juba 58 psühhiaatrilist ravi- ja hooldusasutust, kogusummas 4000 voodiga. 1859. aastal oli Peterburi armee kirurgiaakadeemia koosseisus loodud koguni Venemaa esimene iseseisev psühhiaatria õppetool.

 

LOE LISAKS:

Tartu psühhiaatriahaigla asutamine - Eduard von Wahl
Tartu Ülikooli psühhiaatria kateeder 1983 - 1992 - Lembit Mehilane
Tartu Ülikooli psühhiaatria kateeder 1975 -1983 - Jüri Saarma
Tartu Ülikooli psühhiaatria kateeder 1941-1975 - Elmar Karu
Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli närvi- ja vaimuhaiguste kliinik - Maksimilian Brezovsky
Vladimir Ts’is’ Tartus
Emil Kraepelin Tartus
Psühhiaatria õppetooli algus Tartu Ülikoolis - Hermann Emminghaus