Ehkki arstiõppe pikkuseks on kuus akadeemilist aastat, mis esmakursuslasele tundub kohutavalt pikk aeg, tuleb umbes kolmanda-neljanda õppeaasta vältel nentida tõsiasja, et pigem on see üks suur sissejuhatus järgnevaks erialaseks valikuks.

Sestap küsitakse arstitudengi käest üsna tihti – millal sinust see „päris arst“ saab ja millisel erialal? Küllap paljud vastavad kohmetult, et nad veel mõtlevad ja vaatavad ning vaid mõned üksikud teavad seda nende jaoks ainuõiget eriala.

Kuidas leida päris õiget ja päris oma eriala? Sellele küsimusele vastavad igal aastal mitmed meditsiinitudengid ning mitte ainult siin Eestis, vaid kogu maailmas. Valikuraskuste tunnistuseks on ehk mitmed raamatumõõtu väljaanded, mille üheks näiteks on „The Ultimate Guide to Choosing a Medical Specialty“ (Brian Freeman). Selles tutvustatakse erinevaid residentuuriprogramme ning erinevaid asjaolusid, mida peaks valiku tegemisel arvesse võtma. Nendeks kriteeriumiteks on eriala sobivus inimese elustiili ja isiksusega, eriala maine, palganumber, residentuuri läbimiseks kuluv aeg, töötundide jaotus, otsustamisvõime kiirus, karjäärivõimalused ning palju muud.

Ilmselt kõige kuulsamaks kõikide meditsiinitudengite seas on saanud Yale’i ülikooli tollase residendi Boris Veysmani koostatud vaimukas algoritm (ilmus British Medical Journalis 2005. a):

Igal erialal on oma maine. Mõned on ajalooliselt mainekamad ja sinna pole midagi parata. Kuid ka nendel aladel on olemas medali teine külg ning hea on, kui sellega tutvuda saab. Kuivõrd eriala populaarsus üliõpilase valikuid mõjutab, jäägu igaühe enda otsustada. Kliinilise õppe jooksul kujuneb igast erialast põgus mulje – millised on need haigused, millega tegeletakse, milliseid protseduure läbi viiakse, et diagnoos kinnitada, millised on osakonnas ravil olevad patsiendid jne.

Kindlasti pole vähetähtis ka see, milline õppejõud üliõpilasi juhendab. Paljud õppejõud suudavad lisaks õppetööle jagada ka meditsiini laiemalt käsitlevaid (elu)tarkusi, äratada uudishimu ärksaks uurimiseks ning avatud mõtlemiseks. Mida rohkem valdkonnast teada, seda huvitavamaks see muutub – äkitselt rulluvad lahti uued seosed ja nii saabki mõni läbitud õppetsükkel positiivsema hinnangu kui teised. Võimalik, et see kõige huvitavam valdkond jääb hoopis prekliinilisse osasse.

Ideaalis võikski selle õige eriala ära tunda mõnevõrra tammsaarelikus armastuses – sest mida rohkem tööd teha ja mida rohkem vaeva näha, seda armsamaks saab see valdkond, millega tegeleda. Kokkuvõttes loeb ju see, et valitud eriala meeldiks ning olgu siis valikuks anatoomia, biokeemia, perearstiteadus, reumatoloogia, kirurgia või radioloogia – oluline on teha oma tööd hästi.

Annika Adoberg
4. kursuse meditsiinitudeng