lk5 Margot.Peetsalu PregelKogu kirurgia areneb edasi seoses uute teadmiste kogunemise ja uute võimaluste tekkimisega, nii ka proktoloogia. Et uuega kaasa minna, on olulisel kohal enese täiendamine.


Aastast 2012 olen ambulatoorse kirurgia osakonnas teinud lisaks tavalisele üldkirurgilisele konsultatiivsele vastuvõtule korra kuus proktoloogilist vastuvõttu. Järjekorrad neile vastuvõttudele on väga pikad, mis näitab, et patsiente, kes vajavad proktoloogiliste probleemidega konsultatsiooni-ravi-nõustamist, on väga palju. Sageli tuleb ka haigeid, kelle probleemidest arusaamine ja lahenduste otsimine on keeruline ja küsimusi tekib rohkem kui on pakkuda vastuseid.


2015. aasta septembris toimus Dublinis Euroopa Koloproktoloogia Seltsi aastakoosolek, millel osalesin ja kuulasin Genfi Ülikooli professori Bruno Roche loengut perianaalsete fistulite ravist, mille lõpul ta kuulutas ka välja järjekordse proktoloogia koolituse, millel osalemine tundus olevat väga kõrge praktilise väärtusega. Ülekaalukalt beniigset proktoloogiat puudutavaid koolitusi ei tehta just sageli ning tänu kliinikumi arendusfondi finantseerimisele sain sellel osaleda.


Kursus viidi läbi Genfi Ülikooli haiglas proktoloogia osakonnas 1.–5. veebruaril. Kursuse kuraatoriks oli professor Bruno Roch, kuid tema kõrval esinesid spetsialistid nii Šveitsist kui ka mujalt riikidest.


Kursusel osalejaid oli kokku 37, kes olid pärit väga erinevatest riikidest, kaasa arvatud kirurgid Aasiast ja Lõuna-Ameerikast. Koolituspäevad algasid hommikul kell 8.00 või 9.00 ja kestsid 10–11 tundi. Vahele jäid lühikesed kohvipausid ja tunnine lõunaaeg. Aega ei hoitud kokku küsimuste ja diskussiooni arvelt. Kogu aeg oli võimalik esitada täpsustavaid küsimusi ja lisada omalt poolt kommentaare. Õhkkond oli äärmiselt sõbralik ja kollegiaalne ning ei märganud, et keegi oleks vaadanud kella või kiirustanud.


Kahel päeval olid ülekanded operatsioonitoast, kus kogu tegevus käis kommentaaridega ja igal hetkel saime sekkuda, et küsida ja täpsustada, mida tehakse ja milleks nii. Palju operatsioone tehti lokaalanesteesias ja perianaalne anesteesia oli ka üks käsitletavatest teemadest.


Loengutel võeti lühidalt läbi vaagnapõhja anatoomia ja füsioloogia ja ka kõik uuringud koos praktiliste kommentaaridega, mis puudutasid konkreetsete haiguste diagnostikat. Haigustest puudutati kõiki sagedasemaid (hemorroidid, fissuurid jne), kuid ka harvemaid, pidades silmas fekaalinkontinentsi ning papilloomiviirusest tingitud perianaalset patoloogiat.


Toon mõned näited temaatikast. Hemorroidide käsitluses olid väga olulisel kohal väheinvasiivsed ravimeetodid (hemorroidopeksia, üksikute hemorroidide eemaldamine vms). Ei kasutatud laialdast hemorroidaalkoe eemaldamist, mis võib viia fekaalinkontinentsini ja vähe kasutati Longo operatsiooni, kuna koolitajad on näinud väga raskete tüsistustega juhtusid, mis on muutnud nad väga ettevaatlikuks.


Pilonidaalsiinuse ravis rakendatakse harva laialdast ekstsisiooni, mille asemel eemaldati üksikud fistulid. Väga oluliseks loeti aga karvade eemaldamist haiguse piirkonnast vähemalt 3–4 kuu vältel.


Silma torkas diatermia vähene kasutamine, mida põhjendati vähema postoperatiivse valuga. Operatsioonieelsest soole puhastamisest on loobutud täiesti. Operatsiooni alguses puhastatakse piirkond tahkest väljaheitest, ei muud.


Lõpetuseks tahan öelda, et minu jaoks oli see täiendus üks paremaid, kus mul on olnud võimalik osaleda. Sellest oli minu praktilises tegevuses oluline roll: õppisin uut ja leidsin ka kinnitust oma senisele tegevusele.

 

Dr Margot Peetsalu
Abdominaalkirurgia osakond