„Mul on süda...", teatab patsient arstile, kes osavõtlikult tema vaevuste kohta küsib.
See pole kardioloogile uudiseks. Arst teatab, et temal ka on süda. Küll aga on see heaks üllatuseks patsiendile, kes mu vastas istub. Sõltub patsiendist, mõni pahandab sellise tõdemuse peale, enamik naeratab ja tunnistab sind omaks, kaaskannatajaks. On ju iga inimese süda temale kõige tähtsam ja armsam.
Ja nii ongi. Enamik inimesi tunnevad oma südametegevust, osad jälle üldsegi mitte. See on probleemiks juhul, kui haige peab andma tunnistusi oma südame kohta arstile, kes istub tõsisena tema vastas – justkui politseiuurija. Mis ja kuidas kõik juhtus ja kuidas süda tegutses, mis kell alustas ja mis kell see „kuri tegutsemine" ikka lõppes. Ja mida süda ühes või teises olukorras tegi? Kas oli ka tunnistajaid?
Arusaamatud küsimused inimestele, kes tunnevad igat oma südametukset, kas pole!? Mina tunnen, kuid olen õppinud ka mõistma neid, kes ei tunne.
Südame rütmihäired on kaasajal tuntud probleem. Neid märgatakse ja osatakse ka kahtlustada. Tekkepõhjuseid on palju, selgemapiirilised on kaasasündinud anomaalia, nagu WPW sündroom. Sageli on rütmihäirete vallandajaks erinevate haiguste tagajärjed, üheks sagedasemaks kroonilised põletikulised haigused, mille tõttu polegi haige küsimusele head vastust.
Diagnostika võimalused on oluliselt paranenud võrreldes ajaga, kui Maarjamõisa Haigla kardioloogia osakonda tööle asusin. Seda, kas rütmihäireid on praegusel ajal rohkem kui nõukaajal, ei oska keegi öelda. See, et me diagnoosime rohkem rütmihäireid, on küll tõsi. Kaasaegsed diagnostikavahendid, nagu Holter, EKG telemeetria, implanteeritavad registreerivad ja ka stimuleerivad seadmed, millel monitooringu funktsioonid olemas, võimaldavad talletada praktiliselt iga südamelöögi. Kuid kaugel pole aeg, kus EKG registreeriti fotofilmile, mida ilmutati fotolaboris ja vastuse sai cito korras võib olla samal päeval, halvimal juhul mitme päeva pärast. Hiljuti käis konsultatsioonil patsient, kellel oli selline EKG film kaasas tema enda südametegevusega. Tõeline museaal. Seda, et rütmihäirete kabineti tööshoidmiseks pidi EKG paberit hankima, on ju arusaadav, kuid et selleks pidi trükikojas tutvusi olema, halvimal juhul haigla töökoja treialiga häid suhteid hoidma, tundub tänapäeval uskumatuna. Nõukogulikust süsteemist läbikäinuna oleme harjunud leidma lahendusi. Ei, me ei käinud paberit trükkimas. Nimelt oli vana angiograafi kabineti lattu jäänud seisma pakkide viisi erinevat mõõtu paberit, mida kolleeg rõõmuga loovutas. Tuli siis need mõõtu ajada ja oma aparaat kas paki- või siis rullpaberile kohandada. Rullpaberit sai lõigata ainult treipingis, saag rikkus paberirulli ära. Treialiga sai asjad liikuma 96% puhastusvahendiga määrides. Plokkpaberi lõikamiseks pääsesin suure giljotiini ligi endise Greifi trükikojas tänu tutvustele (endisele patsiendile). Tööoperatsiooni omandamine võttis minutit kaks ja tunniga sai paari kuu paber mõõtu lõigatud. Paberit kulus ühe uuringu jaoks palju, nii, et trükikojas tuli käia tihti ja oma auto pagasiruum alati täis laduda.
Tavaline oli see, et tööpäeva lõpuks tuli käsi korralikult tindist puhastada, rääkimata määrdunud seinast või kitlist. Kasutusel olnud EKG seadmetel olid nimelt tindisuled, mis häirete korral hirmsasti fibreerisid ja tinti pritsisid. Kuidagi ei tahaks sama aega tagasi, kuid tagantjärgi peab tõdema, et oli huvitav. Oli võimalus teha midagi vajalikku, tekitamata haiglale lisakulutusi.
Praeguseks on aeg muutunud. Oleme digitaalajastul liikumas kiiresti edasi, tunnetades, et täna ostetud seade on juba aegunud ja ei pruugi homme enam meie vajadusi rahuldada. Äraütlemata raske on ette aimata tehnoloogiate arengusuundi. Meditsiini on rakendatud kosmosetehnoloogia. Õnneks järjest enam mõeldakse meditsiinipersonali ja ka patsiendi kaitsmisele ohtliku energia eest. Oleme harjunud rohkelt kasutama ioniseerivat kiirgust ja enam ohtu ei tunnetagi. Selgelt mäletan Nõukogude Liidu Kesktelevisiooni õhtust tähtsaimat uudistesaadet „Vremja", kus Tšernobõli katastroofi likvideerijad kaevasid reaktori alla käiku. Reporter küsis kaevajate brigadirilt, et kas see töö on ka tervist kahjustav nagu meedias kiputakse arvama? Vastati põgusa õlakehitusega ja optimistlikult, et mitte midagi pole tunda ja süüa antakse hästi. Neid mehi hiljem ei meenutatud. Meie kaevame ja uurime rütmihäirete põhjusi aastast aastasse ja soovime seda teha ka järgmisel aastal.
Rütmihäirete ravi on muutunud oluliselt tehnoloogiakesksemaks. Oleme kasutanud ja kasutame ka edaspidi röntgenkiirgust, kuid eesmärgiks on võetud kiirguskoormuse oluline vähendamine. Kateeterablatsioonide alustamisest meie kliinikus täitub sel aastal juba 20 aastat. Ravimeetod on efektiivne ja tõenduspõhisuse alusel rahvusvahelistesse ravijuhendisse sisse kirjutatud. Raviprotseduuri käigus juhitakse kõrgsageduslik elektrivool läbi kateetri rütmihäiret tekitava koeni, mille tulemusel tekib lesioon koe kärbumisega. Paanikaks pole põhjust, armi suurus ablatsiooni järgselt on võrreldav nööpnõela pea suurusega. Selle tulemusel rütmihäire taandub, enamusel juhul lõplikult. Kangesti tahaks öelda, et rütmihäired on Eesti Vabariigis kõrvaldatud probleem, kuid see ei ole kuidagi võimalik. Rütmihäire olemuse mõistmine annab võimaluse selle raviks, järjest komplitseeritumate rütmihäiretega võitlemine ja ka edu saavutame on meile eesmärgiks. Optimismi sisendab peatselt valmiv renoveeritud elektrofüsioloogia labor, mis annab valdkonna arenguks täiesti uued võimalused.
Ja süda lööb, see raisk ei maga...
Rain Paju
Südamekliiniku vanemarst-õppejõud