Kolm esmakursuslast vahendavad oma muljeid esimesest eksamist.

 

Kommentaar

Hendrik Vaaks

 

Olles biomeedikumi jõudnud mõned minutid enne eksami algust, valdas mind tavaline tunne nagu ikka enne selliseid momente ‒ õpitud oli omajagu ja mingit närveerimist küll polnud, kuna ainus uus faktor situatsiooni juures oli aine nimetus „biofüüsika". Kui austatud dotsent Kivastik oli oma avakõne maha pidanud ja küsimused kätte jaganud, avastasin, et olukord oli küllaltki soodne, väljumaks ruumist 1006 rahuloluga. Peale eksamit teistega muljeid vahetades sain teada, et see rahulolu oleks mõne kõrgema võimu tahtmise korral võinud ka tunduvalt kesisem olla, kuid tundub, et seekord minu eest hoolitseti. Võrreldes oma varasemate eksamitega eelmisel erialal, ma mingit suurt erinevust välja tuua ei oskagi ‒ ikka on nii, et veedad mõned päevad raamatukogus ja siis loodad parimat.

 

Kommentaar

Rasmus Kurgpõld

 

Kogu aja, mis ma olin eksamiks õppimisele pühendanud, püsis mul peas mälestus kevadisest eesti keele riigieksamist. Mu seljale paistis tookord ideaalselt soe päiksekiir, mu kõrvu hellitas aknast tulev vaikne linnulaul, mul oli kaasas mu lemmikšokolaad, mul oli palju öelda teemal, millest kirjutama asusin, ja ma lõpetasin eksami ligi 3 tundi enne aja lõppemist – sõna eksamistress oli sealsamas kaotanud minu jaoks igasugusegi tähenduse.

Biofüüsika ei suutnud seda tagasi tuua. Ainukese pabina suutis minus esile tuua selguse hetk, kui ma eksamihommikul vapralt Tähe 4 hoone suunas jalutades mõistsin, et sel puudub minu jaoks igasugunegi seos biofüüsikaga. Sooritasin kannapöörde, jõudsin Biomeedikumi ja hakkasin kirjutama. Kõik muu oli lihtne, kuid üldosa oli jäänud ülevaatamata ja nii ma veetsin tunnikese üritades nullist tuletada võrrandit röntgenseadme kiirguse intensiivsuse vähenemise graafikule. See võttis otsaesise korralikult higiseks, kuid ma väljusin lõpuks auditooriumist võidukalt.

 

 

Kommentaar

Annett Vapper

 

Pärast üsna pingelist semestri lõppu tundub eksamisessioon lausa õnnistusena. Korraga saab keskenduda ühele ainele ja oma aega ise planeerida. Pole vaja pidevalt kuskile kiirustada ja on võimalik ka puhata. Eksamisse suhtusin üsna muretult. Sisuliselt on see ju tavaline kontrolltöö nagu iga teinegi, kuid aega ettevalmistumiseks rohkem. Mõte kokku ei jooksnud ja käed ei värisenud, usaldasin oma valikulisi teadmisi. Kui läbi kukkuda, saab alati uuesti teha! Ainus närvilisem moment oli siis, kui mõistsin, et polnud kõike eksamiks vajalikku kaasa võtnud (kalkulaator), aga seegi oli edaspidiseks hea õppetund.