Lisatud: 24 Oktoober 2017

24. oktoobril kell 13.00 avatakse Tartu Ülikooli Kliinikumi J-korpuse 1. korrusel ‘’Rebaste Resto’'. Kulinaarsetes võimetes võtavad mõõtu I kursuse arstitudengid. Pakutakse nii soolaseid kui ka magusaid küpsetisi. 

Kõik on oodatud mekkima! 

„Rebaste Resto“ toimub Arstitudengite Rebastenädala raames ning selle  tulud lähevad Rebastenädala katteks.

Lisatud: 22 August 2017

“Sinu naeratus on suurim tänu arstile” – sellise lausega kleepsud kaunistavad alates eelmisest aastast Leedu arstide kabinetiuksi, et vähendada kingituste tegemise kultuuri meditsiinis. Viimased Eestis läbi viidud korruptsiooniuuringud ei näita meie meditsiini sugugi heas valguses. Kui teistes valdkondades on näha korruptsioonis langustrendi, siis meditsiinis on pidev teenuse puudus muutnud korruptsiooni väga visalt taanduvaks.

Langustrendile ei aita kaasa ka korruptsiooni hägune mõiste. Arstide Liidu eetikakoodeksis seisab üheselt mõistetavana: „Arst ei tohi oma ravitöös saada muid materiaalseid hüvesid peale palga või kokkulepitud tasu“. Samas sõltub korruptsiooni mõiste kultuurist ja konkreetsest kontekstist. Inimeste eetiline arusaam on erinev, mistõttu võib mõnele tunduda kingitus tänuavaldusena, teisele aga altkäemaksuna. Segadust võivad tekitada ka tasulised visiidid, mis jääb paljudele arusaamatuks, kuidas arsti vastuvõtt on ühel päeval tasuta, järgmisel aga tasuline. 2011. aasta justiitsministeeriumi uuringu järgi peab kolmandik patsiente tasulisi teenuseid ebaseaduslikuks ja kolmandik ebaeetiliseks, mis muidugi ei tähenda, et kogu korruptsioon seisneks inimeste teadmatusel. Korruptsiooni mõiste juriidilises tähenduses ühtib enamasti Eestis rahva arusaamisega korruptsiooni olemusest. Nii taunitakse näiteks altkäemaksu, mitteametlikke tasusid, samuti ebakorrektset hangete teostamist, fiktiivsete tõendite väljastamist, ravijärjekorras etteostmist jne.

Viimase paari aasta jooksul on arsti vastuvõtule või ravi saamiseks mitteametlikult raha maksnud 2% ja pärast tervishoiuteenuse saamist 3% patsientidest. Protsendiliselt ei tundu olukord väga halb ja võib öelda, et meil on väga palju ausaid ning tublisid arste. Oluline on mõista, et korruptsiooni poolt põhjustatud majanduslikust kahjust veelgi olulisem on mõju tervishoiu mainele. Kui üle poolte patsientidest ei näe tänuavaldusena tehtud kingitusi korruptsioonina, siis osa patsientidest arvab siiski, et see on ebaeetiline. Lisaks on tänuavalduse ja altkäemaksu vahel õhuke piir, mida inimesed võivad erinevalt tõlgendada. Arstiabi põhineb suuresti usaldusel ja arstidele on ühiskonnas kõrged ootused, nii võib ka madal protsent korruptsiooni mõjuda kui tilk tõrva meepotis.

Noorte teadlikkus korruptsioonist on pigem tagasihoidlik ning selle riske ja mõju ei tajuta negatiivsena. Antud teema on võetud ka arstiteaduse õppekavasse, mis annab lootust, et tulevased arstid on tänasest keskmisest noorest teadlikumad. Kuigi õppeaines „Meditsiiniteooria ja –eetika“ käsitletakse kingituste vastuvõtmist, siis selgeid piire on raske anda ning see, milline tänuavaldus on tulevase meediku jaoks aktsepteeritav, tuleb ise endale selgeks mõelda. Kui kommikarbi vastuvõtmine tundub lubatud, siis kuidas peaks suhtuma meeleheaks kingitud spaa-paketti? Või kas tänutäheks toodud kotitäiest kartulitest tuleks viisakalt keelduda või tundub oma käega korjatud mugulatest ära ütlemine patsiendile hoopis solvanguna?

Leian, et kehtib reegel: kui sa julged avalikult kingituse vastu võtta ega tunne, et sellega eeldatakse vastuteenet, siis heasüdamliku patsiendi kingitusest ei pea keelduma. Samas ei tohi unustada, et säärases käitumises on siiski ka risk, sest kingituste vastuvõtmine võib tekitada kultuuri, kus kommikarbiga vastuvõtule saabumine muutub ootuspäraseks ning patsient ei julge vastuvõtule tühjade kätega enam tulla. Kõige lihtsam ja õigem oleks selgitada patsientidele, et parim tänu arstile on nende heaolu ning naeratus, nagu seda on tehtud Leedus.

Sel aastal oleme Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsiga võtnud korruptsiooni teema ka oma tegevuskavasse. Korraldame koos justiitsministeeriumiga konkursi, et luua õppematerjale teema käsitlemiseks. Kutsun ka kliinikumi töötajaid üles meie projektis osalema, et aidata tõsta teadlikkust korruptsiooni olemusest ja muuta eetilise ning ebaeetilise vahelist hägusat piiri selgemini tajutavaks. Meil on veel pikk tee minna, enne kui saame öelda, et korruptsioon ei ole Eesti meditsiinisüsteemis probleem.

Anu Parvelo
Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi president

Lisatud: 23 Veebruar 2017

Eesti Nooremarstide Ühendus (ENÜ) on alustanud koostööd poliitikauuringute keskusega Praxis, kes analüüsib ENÜ tellimusel, kuidas suhestub arstide põhiõppele järgnev erialaõpe Eestis rahvusvaheliste World Federation for Medical Education (WFME) standarditega.

Eesti Nooremarstide Ühendus on aastaid tegelenud residentuuriõppe kitsaskohtadega üksikjuhtumite kaupa, eelmisel aastal otsustasime, et on aeg läheneda diplomijärgse õppe hindamisele süsteemselt. Meil on rõõm teatada, et oleme koos poliitikauuringute keskusega Praxis alustanud oma 25 tegutsemisaasta kõige suuremat projekti, millel on kaks põhilist eesmärki.

I Residentuuriõppe korralduse hindamine WFME standarditele tuginedes.
Need käsitlevad diplomijärgset õpet tervikuna, alustades teoreetilise ja praktilise õppe kvaliteedist, haiglate koolitusvõimest ja juhendajate olemasolust ning lõpetades individuaalse arengu hindamise ja tagasisidele arvestamisega. Metoodika eest hoolitsevad eksperdid nii Praxisest kui Rootsi Karolinska instituudist. Projekti raames plaanime algatada arutelu residentuuriõppega seotud osapoolte vahel muutmaks Eesti residentuuriõpet veelgi paremaks.

II Koostöö arendamine ja residentuuri korralduse alaste teadmiste ja kogemuste vahetamine Läti, Leedu, Soome, Rootsi ja Norra arst-residentide ning meditsiinihariduse ekspertidega.
Projekti jooksul toimuvad riigisisesed arutelud Balti riikides, kaks õppevisiiti ja neli rahvusvahelist kohtumist. Projekt lõppeb rahvusvahelise meditsiinihariduse teemalise konverentsiga Eestis, mille plaanime siduda Euroopa Nooremarstide Ühenduse (European Junior Doctors) kohtumisega 2018. aasta sügisel. Seda kõike selleks, et oleksime võimelised lisaks kitsaskohtadele osutamisele pakkuma ka reaalseid lahendusi.

Tegu on esimese katsega vaadata Eesti ja naaberriikide eriarstiõpet kui tervikut, kaasates sellises mahus kaasaegset rahvusvahelist kompetentsi. Nii meie kui Praxis oleme praegu väga elevil ja tahtmist täis.

Üheks sisendiks selles projektis on residentide, residentuuri värskelt lõpetanute ja residentide juhendajate hinnangud tänasele erialaõppele. Hinnangute kogumiseks viiakse veebruarikuus Praxise poolt läbi laiapõhjaline küsitlus. Vastamine on anonüümne ning andmeid töötleb Praxise meeskond. Teavet, mis võimaldaks vastaja tuvastamist, ei edastata ühelegi osapoolele. Siinkohal kutsume residente, värkselt lõpetanuid ja juhendajaid leidma oma postkastist kiri, kuhu on lisatud link küsitlusele. Palun vastake ausalt ja otsekoheselt, nii saame konstruktiivse kriitika baasil reaalsema tulemuse. Lisaks mida rohkem on vastajaid, seda terviklikuma pildi saame kokku panna ning seda argumenteeritumalt tulevikus tegutseda.

Projekt kestab neli aastat (2016–2019) ning selle kogumaksumuseks on ligikaudu 100 000 €. Pool sellest summast tuleb Nordplus Horizontal fondist; ülejäänud osas on meie kaasfinantseerijateks nii Sotsiaalministeerium, Tartu Ülikooli Kliinikum kui ka Ida-Tallinna Keskhaigla. Ülejäänud summa lisab ENÜ vastavalt vajadusele jooksvalt oma eelarvest.
Soovime siinkohal eriliselt tänada Tartu Ülikooli Kliinikumi juhtkonda, kes mõistis projekti tähtsust ning oli valmis projekti toetama. Hindame teie usaldust kõrgelt.

Teeme koos residentuuri paremaks!

Eesti Nooremarstide Ühendus

Lisatud: 24 November 2016

Augustikuu viimastel päevadel leidsid 176 verivärsket arstitudengit oma tee Biomedicumi põnevate seinte vahele. See tähendab 176 erinevat isiksust, kes on piisavalt targad (keskmine riigieksami tulemus sisseastumisel 91,84 punkti), et pääseda omandama ühte maailma kõige vajalikematest erialadest ligi seitsmesaja huvitatu hulgast.

Vastsete arstitudengite ootused seoses õppega olid võrdlemisi sarnased. Nad kõik olid valmis õppima palju, pingutama rohkelt ning vajadusel ohverdama ka oma sotsiaalse elu. Esimesed kuud koolis on näidanud, et õppima peab isegi rohkem, pingutama veelgi enam, kuid kui osavalt planeerida, siis jääb ka piisavalt aega sõprade ning perega koos olemiseks.

Kristiina (I kursus): “Arstiõpingud on nagu hambaarsti juures käimine – mida lähemale selle aeg jõuab, seda hirmsam tundub, aga kohale jõudes läheb kõik oodatust kergemalt. Ligikaudu 170 uut kursusekaaslast on tegelikult väga toetavad, seega ei tundu õppemaht pooltki nii suur.”

24.–28. oktoobril toimus arstitudengitele Rebastenädal. Esmaspäeva hommikul oli varajastel ärkajatel võimalus lüüa seljad sirgeks ning võimelda koos juba vananevate buršidega (V kursus) algava päeva edukamaks muutmisel. Teisipäeval panid arstirebased proovile oma kulinaarsed oskused, müües Ampsukliinikumi raames nii Biomeedikumis kui Tartu Ülikooli Kliinikumis endavalmistatud küpsetisi ning õhtul veetsid aega orienteerudes mööda Tartu kesklinna olulisemaid arstiteadusega seotud paiku. Kolmapäeval toimus rebaste Filmigala, kus tulevased arstid demonstreerisid veenvalt, et arstiõpingute luhtudes võiks neid ees oodata väärikas karjäär režissööride või näitlejatena. Žürii koosseisus Aare Märtson, Aleksander Sipria, Kalle Kilk, Anu Saag ning Elle Põldoja valisid parimaks 2. rühma filmiga “Geriaatria – vanad ja kobedad saavad jalad alla”. Ka publik valis oma lemmiku, milleks osutus 3. rühm filmiga “Uroloogia – mehed ei nuta”.

27. oktoober oli päev, mil V kursus andis arstiteaduse uutele tulijatele väikese ettekujutuse tulevikust, millesse nad end mässinud on. Õhtuhämaruses toimus rebaste ristimine, kus esmakursuslased pandi rühmade kaupa proovile kaheteistkümnes erakorralises situatsioonis, mis testisid nende koostööd, kiiret mõtlemisvõimet ning pingeliste olukordade lahendamist. Rebased said kätt proovida õmblemises, psühhiaatriliste patsientide käsitlemisel, operatsioonitoas, lennuõnnetuses, sünnitustoas, elustamisel, klubis esmaabi andmisel ja elundite ära tundmisel. Meeleolukas õhtu täis põnevust ning segadust lõppes rebasevande lugemisega Tartu Ülikooli Kliinikumi ees.

Toora (I kursus): “Rebastenädal oli väga huvitav ning tugevdas rühmasiseseid suhteid, mis on väga oluline, kui peame üksteise toel kuus rasket aastat üle elama. Ristimine andis justkui väikese põgusa võimaluse piiluda arstimaailma ja saime omal nahal tunda, millised olukorrad võivad meid ees oodata. Samuti pani see proovile meie pingetaluvuse. Nüüd tunnen, et mind on vastu võetud arstiõppesse ning olen osa suurest ühtsest tiimist, kes kõik liiguvad ühise eesmärgi poole.”

Helina (V kursus): “2016. aasta esmakursuslaste ristimisüritus korreleerub hästi arstiõppe nominaalaja 6 aastaga – aega on vähe, teha on palju ja lõputu põnevus ei lase uinuda.”

Reedel võttis kogu nädala kokku uhke Arstirebaste lõpupidu ehk Grande Finale. Rebaseid ning kõiki vanemaid tudengeid hullutas õppejõudude bänd oma meeleolukate laulusõnadega ning V kursuse ansambel Veisalgia.

Seega jääb nüüd arstirebastele vaid öelda: tere tulemast perekonda!

Kadi Kuusik
V kursus

Lisatud: 29 August 2016

Juba viis aastat on olnud arstitudengitel võimalus tulla suviti appi tulevastele kolleegidele aidates tasakaalustada kliinikute personali töökoormust puhkuste perioodil.

Abiarstina töötamise võimaluse eest hakkas seisma Eesti Arstiteadusüliõpilaste Selts juba 2007. aastal, kui tekkis mõte luua arstitudengitele Soome eeskujul võimalus lisaks praktikale ja residentuurile töötada ka abiarstina.
Kliinikumi Leht küsis muljeid lastekliinikus tööl olnud Katrin Köbaselt ja Joel Lumprelt, erakorralise meditsiini osakonnast Sirli Saarelt ning ühendlaboris töötavatelt Pääsu Püttsepalt.

Mis teid motiveerib pärast pingelist õppeaastat puhkuse asemel töötama haiglas?

Joel Lumpre: See on hea võimalus nii lisaraha teenimiseks kui ka teoreetiliste teadmiste rakendamiseks. Kliinilisse õppesse jõudes on tähtis leida viis, kuidas õpitut kinnistada ning veidi oma peas süstematiseerida.
Sirli Saar: Õppetöö tudengina ja tegelik arsti töö on kaks täiesti erinevat asja. Minu jaoks erakorraline meditsiin ongi n-ö see õige, tänu millele ma naudin oma tööd ja saan sellest motivatsiooni õppimiseks, arenemiseks. Ehk siis armastus eriala vastu motiveerib.
Katrin Köbas: Eelkõige motiveerib praktiline kogemus. Raamatutarkused kipuvad ununema, kui neid reaalse eluga seostada ei saa – kõik, mis on oma silmaga nähtud või oma käega katsutud, kinnistub paremini. Lisaks ei näe ma abiarstiks olemist kui puhkuse asendamist tööga. Keskkonnavahetus ja uued kogemused väljaspool kohustuslikku koolitööd teevad abiarstindusest n-ö aktiivse puhkuse.
Pääsu Püttsepp: Kliinikumis töötamise kogemus annab erialasest tegevusest hoopis terviklikuma pildi kui ainetsükli jooksul nähtu. Kui nii või naa soovida suvel tööl käia, siis on väga motiveeriv teha seda keskkonnas, kus iga päev on võimalik palju uut õppida.

Peate tegema väga erinevaid töölõike. Millised ülesanded meeldivad teile enim?

Joel Lumpre: Minu jaoks on selleks ikka anamneesi kogumine ning esmane läbivaatus. Nende harjutamine on noorele arstile ilmselt kõige suurema väärtusega. Lisaks sellele ma lihtsalt naudin suhtlemist.
Sirli Saar: Reaalselt erakorralised patsiendid ja nähtava tulemusega tegevused.
Katrin Köbas: Abiarstide tööülesanded on kindlasti erinevad, olenedes konkreetsest haiglast ja osakonnast. Senise kogemuse põhjal lastekliinikus võin öelda, et kõige inspireerivam on patsientidega suhtlemine, alustades anamneesi võtmisest ja lõpetades ravialase nõustamisega. Lastehaiglas töötamine võib sageli olla emotsionaalselt raske, kuid samas on ka palju tänulikkust. Alles abiarstina töötades tajusin esimest korda, mida tegelikult tähendavad patsiendipoolne usaldus ja arsti vastutus.
Pääsu Püttsepp: Kõige enam positiivseid hetki ja vaheldusrikkaid olukordi pakub kindlasti töö, mille käigus pean rohkem patsientidega suhtlema, kuid ka erinevate ülesannetega seoses erialakirjanduse uurimine ning haiguslugudega töötamine on geneetikakeskuses väga põnev.

Abiarsti töö pakkus teile kindlasti palju ja erinevaid kogemusi. Millist neist hindate enim?

Joel Lumpre: Lastekliiniku kolleege. Absoluutselt eeskujulik töökeskkond, mis paljuski ületas mu ootused. Ja selle all ma ei mõtle pelgalt pediaatrite kurikuulsat heatujulisust ning abivalmidust, vaid soovi uut kolleegi harida, julgustada ning proovile panna.
Sirli Saar: Kõige väärtuslikumaks peangi reaalset praktilist kogemust ja selle käigus arenevat arstlikku mõtlemist ning vastutuskoorma tajumist. Koolipingist seda ei saa ega saagi saama.
Katrin Köbas: Kuivõrd töö lastega on väga erinev tööst täiskasvanutega, hindan kõrgelt just üldist kogemust – eriti väikelaste ja imikutega. Nutva ja rabeleva lapse läbivaatus ei ole just kerge ülesanne. Samas on lapsed sageli läbiräägitavad, kui nendega ühine keel leida.
Pääsu Püttsepp: Hindan väga võimalust õppida vanemate kolleegide oskustest ja kogemustest erinevate keeruliste olukordade lahendamisel, näiteks kriisis patsiendi nõustamisel.

Kas praktiline töökogemus kinnitab või hoopis paneb kahtlema erialavalikus?

Sirli Saar: Eks see ole individuaalne, mina veendusin erakorralise meditsiini ja enda sobivuses ajaga aina kindlamalt ning armastus eriala vastu muudkui süveneb.
Katrin Köbas: Pigem ikka kinnitab.
Pääsu Püttsepp: Siiani pole praktiline kogemus erialahuvi muutnud.

Milline oli patsientide reaktsioon, kui enne arsti juurde suunamist tegelesite nendega teie?

Loe edasi...

Lisatud: 23 November 2015

Meie kursus alustas õppetööga aastal 2010. Täpselt 5 aastat tagasi olime me kogu selle teekonna alguses, mis vaikselt hakkab lõpp-peatusesse jõudma.

Nende aastate jooksul on meil olnud rohkelt vahvaid ja säravaid õppejõudusid. Kokku lugedes oli endalgi üllatav näha, et õppejõude on meil olnud rohkem kui 500 – kas pole see mitte üks suur pagas teadmisi ja kogemusi! Täname südamest oma mentoreid, kes meid sellel teekonnal juhendasid, õpetasid, julgustasid ja pidurdasid, oma rõõmsaid ja valusaid kogemusi jagasid!

Kuigi tahaksime pärjata au ja kuulsusega kõiki õpetajaid, siis kahjuks pole see alati võimalik. Sellel aastal valis meie kursus välja mõned tiitlid ja nendele sobivad hingelähedased õppejõud.

• Dr. Oivi Uibo – Kõige suurem sõber
• Dr. Peeter Tähepõld – Kõige laiem silmaring
• Dr. Helmut Seepter – Jätkuvalt kõige kiiremad jalad
• Dr. Alan Altraja – Kõige tihedam slaid
• Dr. Pilvi Ilves – Kõige pikem slaidshow
• Dr. Kadri Kõivumägi – Selliseks arstiks tahan saada!
• Dr. Simmo Savisaar – Kõige muhedam
• Dr. Kuido Nõmm – Kõige tegusam
• Albiino känguru sündimisaasta – Kõige meeldejäävam fakt (Patoloogiline anatoomia)
• Sõja ja katastroofimeditsiini massiõnnetuse praktikum – Kõige parem praktikum
• Erilised tänud ja austus kuuluvad ka dekaan Joel Starkopfile ning õppeprodekaan Tõnis Karkile.

Raske on seletada, miks sai valitud just need tiitlid ja need õppejõud. Ehk annavad parima seletuse praktikumidega seotud juhtumised ja mälestused:
Ülikooliaastate jooksul on üks peamisi tarkuseteri, mis meile on kinnistunud primum non nocere! Kuid ometi saadame me patsiente uuringutele, protseduuridele ja pikkadele operatsioonidele, mida vähemalt osad meditsiinitöötajad pigem väldiksid. Pilvi Ilves, radioloogiakliiniku juhataja, on meile alati lugenud sõnad peale – kiiritavate uuringute puhul peate olema kindlad, mis kasu ja kahju see teie patsientidele toob. Jah, see uuring ei näpista kohe pildi tegemisel, kuid mis on pikemaajalised kahjud? Kes oleks võinud arvata, et radioloogiatsüklis koputatakse nii palju just südametunnistusele?

Kõige parem praktikum on kindlasti olnud massiõnnetuse praktikum, kus tudengitel on reaalne võimalus mängida läbi ühe inimvigastustega katastroofi lahendamise organisatoorne pool. Kui juhtub õnnetus, mida teha? Kes juhib? Kus peatub transport? Kuhu viia kannatanud? Mis siis, kui kiirabisid ei jätku? Keerulised teemad, kuid seda annab õpetada loominguliselt ja humoorikalt. Mõnel rühmal on tekkinud oma juhendajatega lausa nii hea klapp, et on õnnestunud alustada ülesannet väikese vimkaga. Nimelt enne „sündmuskohale saabumist" kontakteerutakse kiirabibrigaadega walkie-talkiede vahendusel. „Võru 1 - oled sa kuuldel?", mille järgselt tuleb brigaadil ülesandesse siseneda. Pärast pikka kaalumist, on kelmikamad tudengid proovinud oma õnne ja vastanud kutsungile: „Ei, sõidan just lõunasöögile". Väikese nalja järgselt avanes „sündmuskohana" kasutatava ruumi uks, vastu vaatas dr Kuido Nõmme üllatunud nägu: „MIS LÕUNALE, sisse!". Ja väikese naeru najal võiski hoogne katastroofi lahendamine alata.

Või hoopis dr Oivi Uibo. Tudengid oskavad aeg-ajalt tuua oma õpetajate silmadesse üllatust ja „ohhoo"-momente. Kes meist poleks esitanud fakte, mis oma peas tunduvad nii loogilised ja õiged, kuid reaalsused on hoopis seletamatud ja ennekuulmatud. Dr Uibo silmi tõi aga üks rühm hoopis uue emotsiooni – eheda ja lapseliku rõõmu. Kui jõulukuul viibida lastekliinikus praktikal, siis tuleb ju omavahel jagada jõulukalendreid! Neid kalendreid, millel igal päeval saab süüa ühe šokolaadi. Kui tudengid tahavad jõulurõõmu sõprade vahel jagada, siis miks peaksime me oma hea sõbra dr Oivi jätma jagamisest välja?! Loomulikult viidi ka dr Oivi Uibole üks kalender. Sellist tüüpi rõõmu pole ühegi õppejõu silmis veel nähtud!

Selliseid ja veel lõbusamaidki juhtumisi on meile kogunenud kuhjaga. Loodame, et ka Teie, Tartu Ülikooli ja Tartu Ülikooli Kliinikumi töötajad, jääte meid hea sõnaga mäletama.

Teele Meren
VI kursus

Lisatud: 23 November 2015

Soovisime jätta endast maha käega katsutava märgi. Midagi, mida ka hiljem saaksite vaadata ja meid loodetavasti hea sõnaga meenutada. Selleks käisime fotograafi juures – ja voila! Siin on meie kursuse 2016. aasta kalender.

Kahjuks ei saa me anda neid tasuta, kuigi väga tahaksime! Sellise humoorika kalendri saab endale soetada 5€ eest. Soovitatavalt ülekandega: Madli Haldre EE834204207904508902. Selgitusse kirjutada "kalender, enda nimi, mitu kalendrit soovite osta".

Soovi korral saab maksta ka sulas kättetoimetamisel (sellisel juhul palun kirjutada e-mail soovist osta kalender).

Kättetoimetamine toimub paari nädala jooksul vastavalt VI kursuse tudengite võimalusele tegeleda praktika kõrvalt ka postiljoni ametiga.
Küsimuste (või kättetoimetamisel esinevate probleemide) korral vastame esimesel võimalusel e-maili teel.

Kõige eest tänades
2016. aastal lõpetav arstiteaduse lend

Lisatud: 21 Mai 2015

18. aprillil valis Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi Üldkoosolek endale uued juhid. Uues juhatuses tegutsevad tudengid asuvad tööle 18. mail.

Rahvatervise töögrupi juht: Kristi Tamm
Seksuaaltervise töögrupi juht: Aurora Ursula Joala
Hariduse töögrupi juht: Liis Puis
Teaduse töögrupi juht: Helerin Raikerus
Curare töögrupi juht: Martti Vaske
Spordi töögrupi juht: Hendrik Vaaks
Jätkusuutlikkuse töögrupi juht: Johanna Rõigas

Juhatus:
President: Siim Rinken
Asepresident siseasjade alal: Anni Ruul
Asepresident välisasjade alal: Priit Tohver
Peasekretär: Anett Riismaa
Laekur: Jürgen Rünk
Juhtkonda kuulub veel kliinilise välisvahetuse töögrupi juht: Kristiina Kurg.

EAÜSi tegemistel ning meiega seotud uudistel on võimalik silma peal hoida www.eays.ee ja https://www.facebook.com/EestiArstiteadusUliopilasteSelts.

Elinor Õunap, senine EAÜSi president: „ Eelmisel aastal suunasime väga palju tegevusi meie liikmetele, et anda neile võimalust enesearendamiseks. Tegelesime tervislike hoiakute tugevdamisega ühiskonnas ja võtsime väga palju sõna alkoholipoliitilistel ning vaktsineerimise teemadel. Samuti väärib märkimist tõsiasi, et avaldasime mitmel viisil poolehoidu kooseluseadusele. Rohkem rõhku hakkasime taaskord panema ka abiarstinduse süsteemi arendamisele. Sooviksin siinkohal tänada Tartu Ülikooli Kliinikumi meeldiva koostöö eest ning loodan, et ka tulevikus liigume üheskoos tervema ja õnnelikuma Eesti poole."

Siim Rinken, uus EAÜSi president: „Meie selle aasta üheks suuremaks ülesandeks on EAÜSi 25. tegutsemisaasta edukas juhtimine. Soovin, et iga seltsi liige saaks osa meeldejäävast aastast ja ennekõike naudiks kõiki tegemisi."

Lisatud: 22 Jaanuar 2015

Alates 2011. aasta suvest on kõigil vähemalt IV kursuse läbinud arstitudengitel võimalus töötada haiglates ja perearstikeskustes abiarstina arsti juhendamisel ja vastutusel. Eelnevalt oli arstitudengitel võimalus töötada põetajana ning abiõena. Tegemist on suurepärase võimalusega, tänu millele ei pea arstitudengid enam rääkima sellest, et nad ainult teavad kuidas midagi tehakse, vaid oskavad õpitut ka kliinilises praktikas kasutada.

Eesti Arstiteadusüliõpilaste Selts on iga aasta küsinud arstitudengitelt ja tööandjatelt tagasisidet, milles oleme uurinud üldist hinnangut kogetule – mis oli hästi ja mida saaks paremini teha. Rõõm on tõdeda, et üldine pilt on suuresti positiivne ning nii tudengid kui ka tööandjad tunnevad, et abiarstidel on oma koht Eesti meditsiinisüsteemis.

Pärnu Haiglas abiarstina töötav VI kursuse tudeng Eneli Anvelt

Positiivsena on tudengid muuseas välja toonud, et äärmiselt hea tunne on koolipingis õpitut reaalselt kasutada, nii kinnistub õpitu paremini. Osadele meeldib asjaolu, et abiarstina töötades areneb iseseisev mõtlemisvõime, kujuneb arusaamine, mida juba teatakse ning mida peab juurde õppima. On tudengeid, kellele annab abiarstina töötamise kogemus juurde julgust ja kindlust. Samuti õpitakse ennast paremini tundma ning jõutakse selguseni või saadakse kinnitust, mis arstiks täpselt saada soovitakse.

Tervishoiuasutused ehk tööandjad on samuti rõõmsad selle üle, et abiarstid saavad oma teoreetilised teadmised ühendada kliinilistega. Välja on toodud ka seda, et nende arvates tuleks juba varakult arendada arstlikku mõtteviisi. Kiidetakse noori, et nad on entusiastlikud, on arstidele nende töös abiks ning et neile on võimalik oma teadmisi edasi anda.

Kuigi positiivsust jätkub küllaga, siis muidugi on abiarstinduse süsteemil küllaga arenemisvõimalust. Mitmeid aastaid on räägitud retseptiõigusest, kuid jätan seekord selle teema kõrvale. Võrdväärselt samapalju tähelepanu tuleks pöörata asjaolule, et abiarstid pole siiani veel registreeritud Terviseametis ning seetõttu pole neil võimalik näha patsientide digilugusid. Suur osa tudengitest tunneb, et see kergendaks nende tööd märgatavalt. Samuti aitaks ajutise koodi olemasolu kaasa sellele, et meil oleks võimalik koostada statistikat abiarstide töö kohta. Hetkel puudub abiarstidel igasugune teistest meditsiinitöötajatest eristatav märge.

Aastast aastasse on tervishoiuasutuste poolt muudatusettepanekute all välja toodud, et abiarstide rahastus võiks olla riiklik, kuna vastasel juhul pole abiarste võimalik tööle võtta igal aastal. Mitmed tervishoiuasutused leiavad abiarstide tasu küll enda eelarvest, aga võib arvata, et maakonnahaiglad seda kahjuks endale lubada ei saa. Tulemuseks on see, et sinna, kuhu abiarste vast kõige rohkem vaja läheks, nad paraku ei jõua.

Tudengite arvamusel on abiarstina tööd leida kerge, kui tead, kust täpselt otsida.

Loe edasi...

Lisatud: 20 November 2014

27.–31. oktoobril toimus arstiteaduskonna rebastenädal. Eepiliseks avapauguks oli rebaste filmigala, kus tulevased arstid demonstreerisid veenvalt, et neis on kaduma läinud tulevased režissöörid ja näitlejad. Võidufilmiks osutus 6. rühma "Os Sesamoideum suusapuhkusel", mis jutustas tragikoomilise loo samanimelise perearsti raskest elust ja kurvast saatusest (poliitkorrektsust kasutati väga säästlikult).

Rebaste katsumused jätkusid orienteerumisega. Meditsiinilise ning ajaloolise tähtsusega punktides tuli rühmadel sooritada erinevaid ülesandeid alates loomingulisest fotojahist ning lõpetades erinevate (legaalsete) ainete manustamisega.

29. oktoober oli päev, mil 6. kursus andis arstiteaduse uutele tulijatele väikese ettekujutuse, millesse nad ennast mässinud on. Õhtuhämaruses toimus rebaste ristimine, kus panime esmakursuslased rühmade kaupa proovile viies erakorralises situatsioonis. Nad pidid käima kiirabi väljakutsel klubis, ravima uppujat Pärnu rannas, läbima sünnituse ja sööma emakooki, päästma opitoas organi ning tegema esmast triaaži sõjas ja katastroofis. Kõik see toimus juba koduseks saanud biomeedikumis ja selle ümbruses, patsientideks ning juhendajateks loomulikult buršid. Nalja sai rohkem kui rubla eest, oli palju põnevust ja segadust ning erakorralistele ülesannetele iseloomulik "kiire-kiire-kiire" õhkkond.

Ristijad kommenteerisid ülesandeid ise nii:

Operatsioonisaal

Rebased pidid ladinakeelse diagnoosi järgi ära tundma kividega neeru, katkise südame, haavaga keele, kasvajaga kopsu ja organeid vastavalt menetlema.

Maarja (6. kursus): „Rebased said väga hästi hakkama, vaatamata meie poolt peale pandud kergele pingele (ehk siis tagantkiirustamine stiilis „uroloog juba koputab uksele", „anestesioloog tahab narkoosi kinni keerata" ja närvidele käimine sellega, et lasime neil võtta opile kaasa absoluutselt ebavajalikke instrumente). Lisaks see, et rebastes (nagu meis endaski) tekitasid veise organid esimese hetkega kerget segadust, nt neerud olid täiesti ebaloomulikult sagaralised."

Loe edasi...

Lisatud: 27 Oktoober 2014

7. oktoobri toimus biomeedikumis EAÜS-i haridusgrupi eetikaõhtu, mis seekord käsitles meedia ja meditsiini omavahelisi suhteid. Meedias kajastatud lood meditsiini teemadel saavad tihti laialdast vastukaja lugejatelt ning tekitavad ühiskonnas palju diskussiooni. Kas ajakirjandus kajastab meditsiini puudutavaid teemasid erapooletult ning eetikareegleid järgides? Kui palju on usaldamatust ning arusaamatusi arstide ja ajakirjanduse vahel ning mil määral põhjustab see umbusaldust patsientides? Kuidas peaksid ajakirjanik ning arst omavahel suhtlema? Mida teha, et see suhtlus mõlemale poolele viljakam oleks ning meediatarbija selle tulemusena võimalikult adekvaatset infot saaks?

Kõigile neile ja ka paljudele teistele küsimustele üritasime koos vastuseid leida. Oli äärmiselt meeldiv, et üheskoos arutledes leiti ja mõisteti, miks võivad probleemid ja konfliktid tekkida ning toimus teatav integratsioon kohalolnud ajakirjanduse ja meditsiini inimeste vahel.

Meiega käisid oma mõtteid jagamas Tallinna Lastehaigla anestesioloogia ja intensiivravi osakonna juhataja dr Mari-Liis Ilmoja, neurokirurg dr Väino Sinisalu, Viljandi Haigla kommunikatsioonijuht Krista Valdvee ja ajakirjandustudengite eetika ja õiguse õppejõud Marten Juurik.

Liis Puis
EAÜS-i haridusgrupi juht

Lisatud: 17 Juuni 2014

12. aprillil valis Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi Üldkoosolek endale uued juhid. Tulemused olid järgnevad:

Rahvatervise töögrupi juht: Triin Pohlak
Seksuaaltervise töögrupi juht: Brita Harjo
Hariduse töögrupi juht: Liis Puis
Teaduse töögrupi juht: Helerin Raikerus
Curare töögrupi juht: Martti Vaske
Spordi töögrupi juht: Anett Pajuväli
Jätkusuutlikkuse töögrupi juht: Maria Fomina

Juhatus:
Asepresident siseasjade alal: Martha Tääkre
Peasekretär: Marleen Kruusamäe
Laekur: Kadi Kuusik
President: Elinor Õunap

EAÜSi tegemistel ning meiega seotud uudistel on võimalik silma peal hoida www.eays.ee ja www.facebook.com/EestiArstiteadusUliopilasteSelts

Marta Velgan: „Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi 2013/2014. aasta presidendina soovin Teid kogu meie juhatuse nimel koostöö eest siiralt tänada. Sellel aastal oli EAÜS-i põhifookuses meie liikmed ning nende arendamine. Liikmed on meie organisatsiooni põhiväärtuseks ning andes neile võimaluse EAÜS-is tegutsemise kaudu arendada tulevases arstitöös olulisi oskusi, toetame nende kasvamist professionaalseteks ja ühiskonnas aktiivselt tegutsevateks tulevikuarstideks. Koostööd kliinikumiga jätkab EAÜS-i uus juhatus."

Elinor Õunap: „Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi uus juhatus jätkab sealt, kus eelmise juhatuse töö pooleli jäi. Peame samuti seltsi suurimaks väärtuseks meie liikmeid. Seepärast ongi paljud meie tegevused suunatud just sellele, et Eesti tulevased arstid saaksid võimaluse enesearendamiseks ning võimaluse tunda vastutust juba tudengipõlves."

Lisatud: 19 Mai 2014

Pea kaks kuud tagasi kinnitati arstiteaduskonna nõukogus uus arstiteaduse õppekava. Lühidalt kokku võttes toimub uue õppekava kohaselt VI aastal vaid arstiabi praktika ning hetkel VI kursusel olevad õppeained paigutatakse IV ja V aastale. Kui varem toimusid kõik loengud õppeaasta esimestel nädalatel, siis tulevikus hakkavad loengud toimuma kogu aasta vältel. Õppe kliinilise poole praktikumid hakkavad 3 akadeemilise tunni asemel toimuma pikemalt. Kuigi üleminek uuele õppekavale toimub juba 2014/15 õppeaastal, on mitmed aspektid veel lahtised.

Uus õppekava on kindlasti oluline samm arstiõppe kvaliteedi parandamise seisukohalt, teiseks tagatakse sellega meie tulevaste arstide veelgi parem ettevalmistus tulevaseks ametiks. Praktika vähesus on hetkel kehtiva õppekava üks peamisi kitsaskohti, mistõttu on praktika mahu suurendamine uue õppekava kesksemaid muutusi. Kuigi täpne praktika korraldus selgub programminõukogu edasise arutelu käigus, on kindlalt paigas see, et praktika hakkab koosnema 12 nädalast peremeditsiinist ja 24 nädalast haiglameditsiinist, mis omakorda hõlmab erakorralist meditsiini, sisehaigusi ja kirurgiat. Otsustamata on veel see, kuidas tulevikus tudengeid haiglate vahel jaotatakse ning milline peaks olemas uute praktikapäevikute sisu. Kas ainuüksi praktika korralduse muutmine tagab selle, et iga arstiüliõpilane saab praktikat läbides kaasa arstikutses hädavajaliku praktiliste oskuste pagasi?

Kui praeguste ja varasemate arstiteaduse lõpetajatelt paluda oma praktika kogemusi kirjeldada, avastab üpris kiiresti, kui eriilmelised need on. Osa üliõpilastest on saanud suurepärase kogemuse osaliseks: praktikal koheldi neid kui kolleege, tagati ligipääs haigla infosüsteemile ning tehti põhjalikult selgeks tööülesanded. Tihti tuleb aga ette juhtumeid, kus praktika ei vasta tudengi ootustele ega ka praktika üldistele eesmärkidele. Sellest võib aga järeldada, et arstiabi praktika kvaliteet on väga ebaühtlane ning et sama ebaühtlased on ka ülikooli lõpetajate praktiliste oskuste ja teadmiste tase.

Suurt rolli praktika kogemuse kujunemisel mängib arstiüliõpilase juhendaja. Enamik meie praktikakohti paiknevad väljaspool Tartu ülikooli kliinikumi, millest võib järeldada, et suurem osa juhendajatest ei puutu väga tihti kokku tudengite ja õpetamisega. Millegipärast aga eeldatakse automaatselt arstidelt, et nad lisaks ravimisele ka hästi õpetada oskavad. Mõned arstid oskavadki. Praktika kvaliteeti aitaks ühtlustada see, kui igale tudengeid ja residente juhendavale arstile oleks tagatud võimalus läbida õpetamise baaskoolitus ning nad oleksid informeeritud praktika ja residentuuritsükli eesmärkidest.

Praktika on mõeldud selleks, et üliõpilane saaks kaasa tulevaseks arstikutseks vajamineva minimaalse praktiliste oskuste pagasi. Hetkel on meie praktika kvaliteet aga ebaühtlane ning ei täida seega alati oma eesmärki. Loodetavasti on arstiteaduskonna programminõukogul aega ja jaksu, et tulevikus selle küsimusega tegeleda.

Marta Velgan
VI kursus

Lisatud: 24 Märts 2014

8. märtsi hommikul, kui turniiri peakorraldaja oma kodinatega spordihoonesse jõudis, polnud pallipatsumist ja ketsivilinat kuulda. Mõned minutid pärast kella kümmet oli aga šamaanilikus rütmis patsumine kõigi saalisviibijate meeli ühendamas. Päeva esimese poole mängud pingelisi heitlusi endas ei peitnud ja favoriidid hoidsid ohje kindlas haardes.

Vahepalana toimusid üksiküritajatele mõeldud skills challenge ja viskevõistlus. Skills challenge (NBA analoog) võistlusel tuli palluritel näidata oma kiirust, pallikäsitsusoskust ja täpset kätt ning parima aja saavutas Mari-Liis Jõgeva füsioteraapia võistkonnast ajaga 26,5 sekundit. Järgnevalt viidi läbi traditsiooniline viskevõistlus, mille käigus said osalejad visata viielt positsioonilt kolm viset. Parimat käe-silma koordinatsiooni näitas Toomas Härmaorg IV kursuse võistkonnast 9 tabamusega.

Hommikune kangus välja võimeldud, jätkati alagrupimängudega, mis olid juba tunduvalt pingelisemad väljendudes vigaderohkuse ja väiksemate punktivahedega. Kokkuvõttes jõudis kohamängudele paremik, kellest pronksimängus väljus parimana füsioteraapia võistkond, alistades 1. kursuse võistkonna 32:18. Päeva lõppvaatuses oli tunda pingestatud õhkkonda ja sellest suutis vastaste vigadealdist kaitsetööd (vigu kaks korda rohkem võrreldes varasemate mängudega) ära kasutades tuua võidu koju kliinikumi võistkond seisuga 36:27. Paremaid premeeriti meenetega EAÜSi, Devini, Asian Chefi, Megazone ja MyFitnessi poolt.

Vivat ludo, nostra hērōs et medicina!

1. koht kliinikumi võistkond: Alar Sõrmus, Marko Murruste, Jaak Kals, Kaur Kirjanen, Toomas Saluse, Jaanus Suuman.

2. koht II kursuse võistkond: Kaido Stroom, Ralf Tambets, Mart Reim, Roland Martin Teras, Taavi Annus, Hans Arro.

3. koht füsioteraapia võistkond: Liisi Sepp, Mari-Liis Jõgeva, Anna Pohlak, Karel Uhs, Uku Kams, Frederik Ross.

Hendrik Vaaks
stud med II
EAÜSi spordigrupp

Lisatud: 19 Veebruar 2014

Sel hooajal on korvpallihõngu Tartus taaskord natuke rohkem tunda. Laiendamaks seda meeleolu ka meditsiinisfääri, korraldatakse 8. märtsil algusega 10.00 Tartu Ülikooli Spordiklubis (Ujula 4) arstiteaduskonna korvpalliturniir. Mõõtu võetakse traditsioonilises 5 vs 5 mängus ja ka paaril individuaalsel alal, et leida meditsiinimaailma osavaimad-täpseimad-visamad pallipatsutajad. Seepärast pane kokku (sega)võistkond ja tule saa osa lõbusast ajaviitest!

Teadagi, et võistkonna edule aitab kaasa tulihingeline kaasaelamine ning seega ootame ka pealtvaatajaid, kes omade võidu p-väärtust aitaks võimalikult lähedale 0,05-le viia ning karika koju tuua.

Registreerimiseks saada e-mail aadressile See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud. koos võistkonna ja liikmete nimedega. Registreeringu kinnitamiseks tuleb tasuda osavõtutasu 20€ Swedbanki kontole EE712200001107507861 (Hendrik Vaaks), selgitusse "Korvpalliturniir + võistkonna nimi" (näiteks "Korvpalliturniir, arstiteadus 1. kursus"). Registreering tuleb kinnitada 5. märtsiks, vastasel juhul registreering tühistatakse.
Pärast turniiri on samal õhtul oodata ka seltskondlikku saunaõhtut.

Lisainfo selle ja turniiri ajakava kohta tuleb toimumisnädalal. Facebooki leht: https://www.facebook.com/events/657236037652149/

Küsimuste korral võtke ühendust Hendrik Vaaksiga See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud. või 53481412.

Võrgud sahisema!
EAÜSi Spordigrupp

Lisatud: 19 Detsember 2013

Selle aasta sügis tõi ellu palju uut. Olles mõnda aega seigelnud ringi teisel pool maakera, otsustasin kodumaale naastes, et just meditsiiniõpe on see, millega peaksin sisustama oma elu järgmise peatüki. Nii astusingi arstiteaduskonda, avades enda jaoks täiesti uue ukse, mille taga peituvat ei suuda esialgu hoomatagi.

Esimeses anatoomia praktikumis  esmakordselt selgroolülisid käes hoides ja õppejõu ohtrate ladinakeelsete  terminitega küllastatud juttu kuulates tundus ilmvõimatuna kõik see kunagi selgeks saada. Tohutult suur õppematerjalide hulk – ja mitte ainult anatoomias! – suutis esialgu päris korralikult läbi raputada. Asja ei parandanud ka vanematel kursustel õppivate sõprade sõnad, kuidas praegu on kõik veel väga lihtne.

Kuid rõõm on tohutu, kui tõden, et tükk tüki haaval hakkab üksikutest lülidest kokku moodustuma lausa terve inimene ja see teekond polegi olnud ületamatult keeruline, vaid hoopis äraütlemata põnev!

Nüüdseks oleme kursusekaaslastega ka rebastest õige arstitudengi staatusesse vannutatud, olles läbinud katsumusterohke ristimisprogrammi ühes elustamispraktika, veretilga võtmise  ja tutvustusega mitmetesse meditsiinilistesse protseduuridesse. Samuti olen saanud juba esimese kokkupuute patsientidega, võttes osa EAÜSi korraldatud diabeedipäevast.

Eelnevalt ülikoolis teisel erialal õppinu ja vaid suurtest loengutest osa võtnuna, tuli meeldiva üllatusena ka arstiõppe suur praktikumide hulk. Erinevalt passiivsetest loengutest peab praktilist tööd tehes aju olema kogu aeg ärkvel ja kui lõpuks kõigega hakkama saan, teeb päeva lõpus südame meeletult soojaks tunne, et olen õigel teel.

Jään suure huviga ootama, mida meditsiinimaailmal edaspidi pakkuda on.

Kaija-Liis Lattik

I kursuse arstitudeng

Lisatud: 05 Detsember 2013

2. oktoobril toimus Tartus Poliitikauuringute Keskuse Praxis ja Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi (EAÜS) koostöö tulemusena mõttehommik teemal „Arstiks kasvamine Eestis – kas ja mida muuta?". Mõttehommiku eesmärgiks oli ühiselt mõtiskleda talendipoliitika üle Eesti tervishoius.

Miks selline teema?
Euroopa Liidu poolt rahastatud projekti One Baltic Sea Region (ONE BSR) raames tekkis Poliitikauuringute Keskus Praxisel võimalus uurida talendipoliitika toimimist Eestis, mille raames otsustati teostada juhtumianalüüs talendipoliitikast Eesti tervishoiu sektoris. Esmase sammuna küsitleti enam kui 300 Eesti arstitudengit ja noorarsti eesmärgiga saada taustinfot nende erialavaliku, õppetöö ja tööga seotud ootuste, motiivide ja soovide kohta.

Millised oli poliitikaanalüüsi põhijäreldused?
- Eesti noorarstide välisriiki siirdumise motiivid ei piirdu üksnes kõrgema töötasuga. Suurema palga kõrval on olulisteks soov end erialaselt täiendada, kogeda teistsuguses (töö)kultuuris töötamist. Samuti on põhjusteks sobivate karjäärivalikute puudumine Eestis ja välisriikide teenuseosutajate pakutavad soodsamad töökorralduslikud tingimused.
- Arstiks kasvamise protsess on Eestis korraldatud ühe normiks oleva karjäärirajana. Näiteks puuduvad alternatiivid puhkudeks, kui põhiõppe lõpetanu tiheda konkurentsi tõttu ei saa ainsal soovitud erialal residentuuri. Jäik korraldus suurendab tõenäosust, et normiks olevalt karjäärirajalt kõrvale sattunud tudeng läheb välisriiki.
- TÜ arstiõppe korraldust peab heaks või suurepäraseks 27% arstitudengitest. Enim hinnatakse tudengisõbralikku õppekorraldust, professionaalseid õppejõude ja tugevat teoreetilist prekliinilist õpet. Teisalt peavad arstitudengid, residendid ja noorarstid artiõppe suurimateks kitsaskohtadeks ebapiisavat kliinilist praktikat, vähemotiveeritud või õpetamiseks ettevalmistamata arst-õppejõude ning ebasäästlikku õppeaja korraldust kliinilises õppes.
Kõiki järeldusi siinkohal välja tuua ei ole võimalik. Täismahus poliitikaanalüüs on saadaval http://www.praxis.ee/fileadmin/tarmo/Publikatsioonid/Praxis_arstiks_kasvamine.pdf.

Mõttehommik
Mõttehommiku eesmärgiks oli jagada küsitluse tulemusi ning arutleda üheskoos talendipoliitika aktiivse kujundamise  võimalikkuse ja vajaduse üle Eesti tervishoiusektoris. Eelkõige soovisime leida üles need probleemkohad, mille lahendamine ei eelda ilmtingimata käesirutust riigi rahakoti poole. Mõttehommikul osalesid nii Tartu Ülikooli arstiteaduskonna, Tartu Ülikooli Kliinikumi ja teiste haiglate, Sotsiaalministeeriumi, Haridus- ja teadusministeeriumi esindajad, arst-õppejõud, residendid ja tudengid.
Mõttehommiku arutelu oli väga sisukas, kuid ajanappuse tõttu said enam tähelepanu arstiõppe korraldusega seotud kitsaskohad.

Olulisemad järeldused, milleni ühiselt jõuti olid: arstiõppes oleks vaja suurendada praktika osakaalu ning arstiõpe peaks moodustama ühtse terviku I kursustest VI kursuseni. Viimane eeldaks kõikide ainete eesmärkide ja õpiväljundite ühist läbivaatamist. Samuti oleks tarvilik konkreetselt määratleda, kes meist arstitudengitest arstiõppe läbides saavad, sh mis on meie praktilised oskused ja teadmised.
Mõttehommiku arutelust koostab Praxis üldistatud kokkuvõtte, mis tehakse mingi aja pärast Praxise mõttehommiku blogi vahendusel avalikkusele kättesaadavaks.

Marta Velgan
Stud Med VI
Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi president

Et maailma kõige tervemad ja õnnelikumad inimesed elaksid...

Eestis

Lisatud: 26 Märts 2013

Kliinikumi erinevates kliinikutes tegutsevad arstiteaduse üliõpilastele mõeldud erialaringid, kus tudengitele tutvustatakse mitmesuguseid haigusjuhte ning ringi liikmed esinevad üksteisele temaatiliste ettekannetega.

Erialaringid on heaks võimaluseks tutvuda erinevate meditsiinivaldkondadega nagu radioloogia, kirurgia, neuroloogia, ortopeedia, sisehaigused, onkoloogia, anestesioloogia ja intensiivravi, kardioloogia ning günekoloogia.

Miks mina ja günekoloogia ring?
Põhjus, miks ma asusin günekoloogia ringi koos Bret Kuldsaare ja Saara Sadrakuga juhtima on üpriski omakasupüüdlik. Nimelt ideaalis peaks olema ju nii, et 6. õpinguaasta jooksul mõtleb üliõpilane välja, kuidas ta tulevik võiks arstiteaduses välja näha ja milline on see „õige" eriala. Kuna koolis on tudengitele kliiniliste ainete tutvustamise aeg küllaltki piiratud, siis leidsin, et ringi juhtimine oleks üks hea võimalus mind paeluvasse erialasse süveneda.

Huvi günekoloogia vastu tekkis juba 1. kursusel bioloogia praktikumis ning 2. kursusest alustasin ringis käimist. Aga kuidas näen günekoloogiat praegu ja mida eriala endast tegelikult kujutab, ei pruugi ühtida. Seepärast arvasingi, et günekoloogia ring annab mulle hea võimaluse eriala paremini tundma õppida, töötada koos arstidega, kuulda nende igapäeva tööst ning laiendada oma silmaringi. Juba ringi korraldamine ise on hea kogemus, mis on kasuks tulevikus. Mis erialale ennast tulevikus pühendan on veel lahtine, seni hoian valikud avatuna.

Maria Alesma
stud med VI

Miks ma tegelen ortopeediaringiga?

Arstiteaduskonda astusin plaaniga ortopeediks hakata. Lähenesin ka teistele erialadele avatud meelega, kuid üldiselt süvenes järjest huvi just ortopeedia vastu, mille näol on tegemist väga huvitava, kiiresti areneva ja, mis eriti oluline, mitmekesise erialaga. Kuna õpingute jooksul piirdub kokkupuude ortopeediaga 3 nädalaga, siis paratamatult on võimatu piiratud aja jooksul nõnda laiast erialast ülevaadet saada. Pika traditsiooniga kirurgiaring keskendus peamiselt üldkirurgilistele küsimustele, mistõttu tundus, et selle kõrval võiks eksisteerida ka ortopeediaring.

Ringiga tegelemine annab nii endale kui ka teistele võimaluse kord kuus muude asjade kõrvalt keskenduda korraks ka ortopeediale ning seeläbi oma silmaringi laiendada ja varem omandatut meelde tuletada. Meil on hästi sujunud koostöö dotsent Aare Märtsoniga, kes ise oma eriala tõelise entusiasti ja ühe tipptegijana on alati lahkelt nõu, jõu ja sisukate kommentaaridega õppejõudude poolset tuge pakkunud. Mul on hea meel, et siiani on huvilisi üsna palju olnud ja loodan, et ringi tegevus jätkub samas vaimus ka tulevikus ning kes teab, ehk tärkab nii mõnegi ringis osaleja peas mõte tulevikuski sama eriala valida.

Paul-Sander Vahi
stud med V

Miks aitan onkoloogiaringi korraldada?
Aitan onkoloogiaringi korraldada, et oleks üks õppetööväline huviliste kokkusaamine, kus saab uusi teadmisi, küsida tekkinud küsimusi, valmistada presentatsioone ja tutvuda põnevate haigusjuhtudega. Kuna onkoloogia tsükkel on väga lühikene, siis sellises vormis lisaõpe on minu meelest äärmiselt hea vahend saamaks põnevat uut ja kordamaks vana teemakohast informatsiooni.

Aidi Adamson
stud med VI

Lisatud: 28 Veebruar 2013

Kliinikumi Lehe 100. numbris ilmus intervjuu nelja arstiteaduskonna esmakursuslasega. Viis aastat on möödunud ja toonastest rebastest on saanud lõpukursuse üliõpilased. Taaskord saame kokku ühel talvisel õhtupoolikul, aga ainult Maret Lepplaane (ML) ja Toomas Kanguriga (TK) ‒ Lilly Veskemaale (LV) tuleb küsimused saata Saksamaale ja Jaagup Truusalule (JT) Soome.

Kas ellusuhtumine on õpinguaastate jooksul muutunud?
ML: Need aastad on olnud ääretult huvitavad. Mul pole kordagi tekkinud kahtlusi valitud erialas. Olen õppinud seda, et iga inimene on eriline ning kunagi ei saa üldistada.
TK: Ma ei leia, et oleksin õpinguaastate jooksul pidanud oma seisukohti või vaateid elule muutma. Mulle on endiselt olulised sõbrad, kellega saab kõike arutada.
JT: Arstiõpingud on kahtlemata laiendanud silmaringi, aga minu väärtushinnangud on samaks jäänud.
LV: Olen meditsiinitöös, ja ka elus, hakanud järjest enam väärtustama meeskonnatööd. Maailmavaade pole enam nii must-valge, sekka on tulnud palju vahepealseid toone. Ka kirurgias kehtib vana tõde, et harjutamine teeb meistriks.

Milline on töökogemus?
ML: Olen töötanud nii kliinikumi kui ka PERH-i akuutosakonnas. Möödunud suvel olin Haapsalu haigla EMO-s abiarstiks. Viimastel aastatel olen tegelenud teadustööga, uurin Alzheimeri tõvega patsientide hooldajate koormatust ja selle seost neuropsühhiaatrilise käitumise ja igapäevatoimingutega hakkamasaamisega.
TK: 2010. aastast olen Valga haigla EMO-s õena töötanud, lisaks töötan ka Valga kiirabis.
LV: Suviti olen lühiajaliselt töötanud väga erinevates osakondades: Valiku tegin selle põhjal, kust positiivne vastus saadeti, sest tööd oli tarvis. Huvi uroloogia vastu tärkas suvel PERHis töötades, ka Saksamaal tegin eelmisel aastal 11-nädalase uroloogia praktika. Praegu teen erasmuslasena haiglapraktikat Berliinis Leian, et Eesti arstiõpe sisaldab liiga vähe praktikat, selle kompenseerimiseks saigi Saksamaale tuldud.
JT: Olen töötanud paar kuud lastepsühhiaatrias hooldajana ja 2 aastat kardiokirurgia osakonnas abiõena. Praegu praktiseerin ühes Kesk-Soome väikelinnas üldmeditsiini.

Kust kandi pealt vajaks Eesti tervishoiusüsteem remonti?
ML: Hoolekande ja järelravi võimalused on patsientidele väga kesised, riik jätab selle praegu lähedaste õlgadele. Ja ka arst on tihtipeale sotsiaaltöötaja rollis.
TK: Samas on riik väga kergekäeliselt jaganud "puudeid". Ei ole väga usutav, kui seljahädade eest puude saanud mees rügab metsatöödel. Omaette kontingent on "vanainimene, üksi, metsast", kes oma eluga vanuse ja tervise tõttu enam toime ei tule ning keda sisuliselt ei ole kuhugi paigutada.
JT: Tööandjad peaks oluliselt rohkem väärtustama õdesid ja hooldajaid.
LV: Kahjuks on mul valusate isiklike kogumuste tõttu raske rahul olla meie perearstisüsteemiga.

Mis teeb rõõmu?
TK: Meil oli kaks aastat puhtalt meeste rühm, mis koosnes väga erinevatest tüpaažidest. Jäime sellega ka õppejõududele silma. Uroloogia tsüklis, nähes et kõik õppejõu katsed meile DVD-d näidata nurjusid tehniliste rikete tõttu, otsustasime osakonnale kinkida DVD-mängija.
ML: Meeldib suhelda erinevate elualade inimestega, just meditsiiniväliste inimestega.
JT: Olen tutvunud väga paljude heade inimestega ja näinud mitmeid tagasihoidlikke, aga silmapaistvalt häid arste, kes on mulle suureks eeskujuks.
LV: Rõõmu on olnud eelkõige oma väikestest triumfidest, säravatest õppejõududest. Situatsioonikoomikat on palju olnud. Ja kursusekaaslaste seas on tõelisi pärle.

Mis on õpingutes raske?
ML: Materjali omandamine on raske. Saad neuroloogia selgeks, siis tuleb geneetika peale. Järgnev kipub eelnevat kustutama.
TK: Mõnede ainete maht on lausa hoomamatult suur. Aga ainult tuupimisel ei ole mõtet, elada tuleb ka, muidu võib läbi põleda.
JT: Kuna ma olen juba viis ja pool aastat sellega hakkama saanud, siis ilmselt see siiski nii keeruline ei ole. Kindlasti on see keeruline neile, kel puudub meditsiini vastu huvi, kui on huvi, siis on edukalt arstiks õppimine ainult kättevõtmise asi.
LV: Motivatsioon kipub aeg-ajalt kaduma ‒ vähemalt mina pean seda mõni kord taga otsima. Ja eriti tüütu on see, et kahjuks kipub õpitu üsna ruttu ununema. Siis jälle pärastlõunal kodus nina raamatutesse.

Millised on tulevikuplaanid?
ML: Planeerin minna Inglismaale audioloogiat õppima, olen MTÜ Audiere stipendiumi kandidaat. See oleks loomulik jätk minu senistele õpingutele.
TK: Üldkirurgia oleks A-valik, radioloogia B. Naljaga pooleks, arvestasin välja, et kulu-tulu mudeli põhjal oleks kõige rentaablim anestesioloogia.
JT: Jätkuvalt on prioriteet saada heaks arstiks, kuid nüüd on erialavalik juba oluliselt selgem kui esimesel kursusel. Plaanin kandideerida kardiovaskulaarkirurgia residentuuri.

LV: Mulle meeldib väga uroloogia, aga eks näis. Ei oska ka veel öelda, kas jään kodumaale. Võtan vabalt ja proovin olla oma valikutes iseenda vastu aus.

Ene Selart

Lisatud: 31 Jaanuar 2013

Võtmed kätte: 15. jaanuaril andis kliinikum N. Lunini 12 maja (ajaloolise Maarjamõisa mõisahoone) Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi käsutusse. Pildil (vasakult) Eno-Martin Lotman, Sirli Saar, Elinor Õunap ja seltsi president Kadri Kasak.

Lisatud: 31 Jaanuar 2013

Kolm esmakursuslast vahendavad oma muljeid esimesest eksamist.

Kommentaar

Hendrik Vaaks

Olles biomeedikumi jõudnud mõned minutid enne eksami algust, valdas mind tavaline tunne nagu ikka enne selliseid momente ‒ õpitud oli omajagu ja mingit närveerimist küll polnud, kuna ainus uus faktor situatsiooni juures oli aine nimetus „biofüüsika". Kui austatud dotsent Kivastik oli oma avakõne maha pidanud ja küsimused kätte jaganud, avastasin, et olukord oli küllaltki soodne, väljumaks ruumist 1006 rahuloluga. Peale eksamit teistega muljeid vahetades sain teada, et see rahulolu oleks mõne kõrgema võimu tahtmise korral võinud ka tunduvalt kesisem olla, kuid tundub, et seekord minu eest hoolitseti. Võrreldes oma varasemate eksamitega eelmisel erialal, ma mingit suurt erinevust välja tuua ei oskagi ‒ ikka on nii, et veedad mõned päevad raamatukogus ja siis loodad parimat.

Kommentaar

Rasmus Kurgpõld

Kogu aja, mis ma olin eksamiks õppimisele pühendanud, püsis mul peas mälestus kevadisest eesti keele riigieksamist. Mu seljale paistis tookord ideaalselt soe päiksekiir, mu kõrvu hellitas aknast tulev vaikne linnulaul, mul oli kaasas mu lemmikšokolaad, mul oli palju öelda teemal, millest kirjutama asusin, ja ma lõpetasin eksami ligi 3 tundi enne aja lõppemist – sõna eksamistress oli sealsamas kaotanud minu jaoks igasugusegi tähenduse.

Biofüüsika ei suutnud seda tagasi tuua. Ainukese pabina suutis minus esile tuua selguse hetk, kui ma eksamihommikul vapralt Tähe 4 hoone suunas jalutades mõistsin, et sel puudub minu jaoks igasugunegi seos biofüüsikaga. Sooritasin kannapöörde, jõudsin Biomeedikumi ja hakkasin kirjutama. Kõik muu oli lihtne, kuid üldosa oli jäänud ülevaatamata ja nii ma veetsin tunnikese üritades nullist tuletada võrrandit röntgenseadme kiirguse intensiivsuse vähenemise graafikule. See võttis otsaesise korralikult higiseks, kuid ma väljusin lõpuks auditooriumist võidukalt.

Kommentaar

Annett Vapper

Pärast üsna pingelist semestri lõppu tundub eksamisessioon lausa õnnistusena. Korraga saab keskenduda ühele ainele ja oma aega ise planeerida. Pole vaja pidevalt kuskile kiirustada ja on võimalik ka puhata. Eksamisse suhtusin üsna muretult. Sisuliselt on see ju tavaline kontrolltöö nagu iga teinegi, kuid aega ettevalmistumiseks rohkem. Mõte kokku ei jooksnud ja käed ei värisenud, usaldasin oma valikulisi teadmisi. Kui läbi kukkuda, saab alati uuesti teha! Ainus närvilisem moment oli siis, kui mõistsin, et polnud kõike eksamiks vajalikku kaasa võtnud (kalkulaator), aga seegi oli edaspidiseks hea õppetund.

Lisatud: 27 Detsember 2012

Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi (EAÜS) rahvatervise töögrupp ühendab aktiivseid arstiteaduse üliõpilasi, kelle jaoks on südamelähedasteks teemadeks tervislikud eluviisid ja nende propageerimine.

Tänavu oleme suuremat tähelepanu pööranud erinevatele puuetele – korraldasime kevadel nägemispuuet tutvustava ürituse „Mis juhtub, kui kaob nägemine?" ning oleme õpetanud arstitudengitele viipekeele alustõdesid.

10. novembril tegime liikumispuudega inimeste probleemidele pühendatud teabepäeva „Pole probleemi – liigume!", mis toimus koostöös Eesti Liikumispuudega Inimeste Liiduga (ELIL). Siinkohal soovime tänada Auli Lõokest, kes on ELIL-i tegevjuht.

Üheskoos arutlesime, mida on suuteline tegema inimene ratastoolis; kuidas ja kas liikumispuudega inimest abistada. Rääkisime kõikvõimalikest liikumist ja elu lihtsustavatest abivahenditest. Keskendusime ka ühiskonnas levinud müütidele ja eelarvamustele. Suureks probleemiks on siiamaani stigmatiseerimine. Kummalisel kombel on seda tunda ka arstide seas. Patsiendi asemel kiputakse suhtlema tema saatjaga, kuigi on teada, et liikumispuudega tavaliselt ei kaasu vaimupuuet.

EAÜSi Rahvatervise töögrupi teabepäev andis uut lootust ka esineja Sven Reemetile: "Väga meeldiv on, kui tulevikus meditsiini- ja sotsiaalsfääris töötavad noored kuuluvad huviga, kuidas liikumispuuetega inimesed räägivad oma elust - tegelikust elust, saatusest, mis selleni on viinud ja tulevikust, kuhu tahetakse jõuda. Ja kõike seda mitte ohkides-kurtes, vaid läbi meeldiva huumoriprisma. Tutvustasin neile ka erinevaid abivahendeid, mida me vajame, toimus lustakas viktoriin jne. Ja noored kuulasid huviga, seda oli nägudest näha, küsisid, läksid teemadega kaasa... Kui noored suudavad sellest huvituda, siis vast polegi meie tulevik siin nii lootusetu."

Samuti jäi kõlama mõte, et tänu kaasaegsetele abivahenditele on liikumispuudega inimestel võrreldavad võimalused puudeta inimestega. Vahendid võimaldavad neil olla täisväärtuslikud ühiskonna liikmed. Siinkohal tahaks kummutada levinud väärarusaama, et ratastool aheldab, vastupidi: see annab inimesele hoopis liikumisvabaduse.

Kokkuvõtteks võib öelda, et toimunud teabepäevaga jäid rahule nii esinejad kui arstitudengid. Loodetavasti aitavad sellelaadsed üritused kujundada praegustest tudengitest head ja mõistvad arstid, kes näevad inimest, mitte haigust või puuet.

Katrin Kurg

stud.med. IV

Tiiu Lind

stud.med. VI

Lisatud: 30 November 2012

Liis Puis

stud.med. II

Alates ajast, kui olin umbes paariaastane, küsiti minult pidevalt, kelleks ma suurena saada tahan. Nii kaua, kui ennast mäletan, vastasin alati: „Arstiks!" Peaaegu alati küsiti ka vastu: „Mis arstiks sa siis saada tahad?" Ukerdades ise veel liivakastis, ütlesin püüdlikult välja suure ja keerulise sõna: „Ope-ope- ratsiooniarstiks!" Terve mu elu on keerelnud mõtte ümber, et minust peab tulevikus saama arst. Kust see salapärane soov arstiks saada üldse tuli? Kas väiksena kuuldud fraasist, et arstid saavad küsimusele, mille eest sulle palka makstakse, vastata, et elude päästmise eest? Jah. Lapseeas jälgitud meditsiiniteemaliste seriaalide tõttu, mida vaadates alati unistasin, et mina olen kunagi üks nendest valge kitli ja kaelas rippuva stetoskoobiga arstidest, kes saab patsiendilt küsida: „Mille üle me kurdame?" Jah. Kingitud mänguarstiriistade komplekti tõttu, tänu millele kadus soov teiste lastega õues peitust mängida ja asendus sooviga mängida nendega koos hoopis arsti-patsienti, kus mina pidin alati arst olema? Jah. Seda loetelu võiks lõputult jätkata. Mis on praegu mu vastuses muutunud, võrreldes ajaga, kui ma veel ei õppinud arstiks? Kui keegi nüüd küsib, mis arstiks ma saada tahan, siis vastan: „Eks näis!" Hetkel tundub kõik paeluv ja põnev ning küll aastad näitavad, kuhu suunda ma lõpuks triivin.

Uurisin ka ühelt nooremalt ja kahelt vanemalt kolleegilt, mis ajendas neid valima arstikutset.

Ann Maser

stud.med. I

Kui ma olin kuueaastane, tahtsin saada kojameheks. Kuna mu vanemad on arstid, olin pea keskkooli lõpuni välistanud nende jälgedes käimise. Tõotasime lausa koos oma parima sõbrannaga, kelle ema ja isa on samuti arstid, et kindlasti ei lähe me meditsiini õppima. Kuid see oli umbes kümme aastat tagasi. Tema pidas lubadusest kinni. Mina olen nüüd aga arstiteaduskonna esmakursuslane. Kuna koolis paelusid mind enim loodusteadused ja ka reaalainetega polnud probleeme, hakkas mu peas idanema mõte saada arstiks. Oma vanemate näitel olin näinud arstielu nn varjukülgi, nagu pikad tööpäevad, öövalved ja üleüldiselt kaootilised graafikud. Mingi hetk hakkasid kuhjuma vaid selle elukutse positiivsed omadused. Arste ei peeta ilmaasjata harituteks, tööampluaa on väga lai, rutiin raske tekkima, mittemisantroobid saavad inimesi päästa ja aidata – nii võiks veel kaua jätkata. Kuid üheks suurimaks plussiks, mis ka minu erialavalikul suurt rolli mängis, on kindlasti see, et arstiteaduskonna lõpetaja õpib selgeks ameti ning sinna soovin ka mina ühel päeval jõuda.

Merle Bunescu

stud.med. VI

Astusin arstiteaduskonda kindla veendumusega, et omandan parima ameti. Valdkond, mis on väheke egoistlik (psühholoogiaga käsikäes pole teist eriala, kus saaks enda kohta nii palju õppida) ning alati põnevustpakkuv. Nüüd kooli lõpusirgel tagasi vaadates tuleb muuhulgas esile kaks privileegi, mille olemasolule ülikooli astudes ei osanud veel mõelda: Esiteks, koostöö motiveerivate ja andekate kolleegidega. Osa 4. kursuse praktikast tegin endokrinoloogia osakonnas dr Jõgiste juhendamisel. Need kaks lühikest nädalat andsid mulle rohkem, kui oskasin oodata. Juhendaja vs hea juhendaja – siin on suur erinevus. Kui 4. kursuse praktikanti usaldatakse, kaasatakse otsustesse ja tegevustesse ning hinnatakse kui väärtuslikku abilist ja kolleegi, siis tõus motivatsiooniredelil on suur. Teiseks, patsiendid. Meie privileeg on aidata, kuid samas patsiendid muudavad ka meid. Mäletan üht vestlust 17-aastase tsüstilist fibroosi põdeva noorega. Veel koduski valutas mul süda, küllap olin ebaprofessionaalselt võtnud juhtumi endale liiga hinge. Tema avatus ning ellusuhtumine panid minugi väärtushinnanguid üle vaatama ning parimat võimalikku meditsiinilist lahendust otsima. Meditsiin – suur vastutus, kuid samas suursugune privileeg.

Andreas Elme

stud.med. V

Minu elukutse valik tuli kergelt. Tõtt-öelda ei ole ma seda kunagi valikuks pidanud. Olen kogu lapsepõlve ja noorukiea kasvanud veendumuses, et minust saab kindlasti arst. See on olnud rohkem sisetunne kui teadlik valik. Keskkoolis sai lõpueksameid valida vastavalt ülikooli nõudmistele ning see oli esimene kord, kui ma ka alternatiivseid teaduskondi kaalusin. Vaatasin läbi kõik Eestis õpetatavad erialad, kuid ei suutnud ühtegi teist valikut arstiteaduskonna kõrvale panna. Seega võiks ka öelda, et arsti elukutse on per exclusionem valik, sest ainult arstiteaduskonnas õppimine tundus huvitav. Haigused ei paista maailmast otsa lõppevat, kuigi meditsiin ja ravivõtted muutuvad pidevalt paremaks. Ilmselt ei kao ka arstitöö veel niipea ja see annab lootust, et tulevik on vähemalt kindlustatud. Kõigepealt tuleb aga arstiks saada ja eriala omandada. Arstiteaduskonda valida oli lihtne, eriala valik on hoopis keerulisem. Täpset plaani veel ei ole, kuid seda ma tean, et minust saab arst ja ma jään tööle Eestisse, kus on minu kodu ja pere.

Lisatud: 29 Oktoober 2012

Möödunud õppeaasta sügisel ajas kuues kursus arstirebased Biomeedikumi ette kokku ja pani meid kooris mööduvatele õppejõududele „tere" ütlema. Esimesena möödus meie ärevast seltskonnast saatuse tahtel dotsent Raivo Masso; neelasime hirmu alla ja tervitasime teda kõige rõõmsama „terega", mille suutsime esile manada. Meie suureks üllatuseks tervitas ta meid rõõmsalt vastu ning kadus seejärel muheledes Biomeedikumi klaasist uste taha.

Paratamatult võrreldakse Eestit meditsiinimaailmas suuremate riikidega. Ka meie ei suuda siinkohal kiusatusele vastu panna, kuid jätame kõrvale kõrgemad palgad ja inimväärsemad töötunnid ning vaatame näiteks Prantsusmaa töökeskkonda. Kui seal peetakse kõigi kolleegide ning erialapartnerite tervitamist täiesti loomulikuks, siis Eestis peab terve kari arstitudengeid enne tükk aega julgust koguma, et ühtainsat õppejõudu tervitada. Ma tahaks olla piisavalt julge, et naeratada haiglas ja Biomeedikumis nii arstidele, õdedele kui ka koristajatele, aga vahepeal tekib (vähemalt minul) paratamatult tunne, et rõõmus tervitamine poleks justkui loomulik. Mõnikord on mul tunne, et meie seas valitseb vaikimisi kindlaksmääratud hierarhia koos kindlate käitumisnormidega, mis näevad ette, et tudengid peavad suhtuma arstidesse ja õpetajatesse küll aupaklikult, aga neid avalikult kõnetada oleks nagu pisut kohatu. Keegi pole küll kunagi minu tervituse peale kulmu kortsutanud, kuid siiski tundub õppejõudude tervitamine (eriti nende, kellega pole veel tutvust tehtud) pisut hirmutav.

Loomulikult ei saa me olla kogu aeg lapsikult õnnelikud ega naeratada igale möödujale kõrvuni ulatuvat karjuvalt ebasiirast naeratust, aga elementaarne „tere" võiks kuuluda meie kõigi sõnavarasse. Asi ei ole mitte ainult sõnas endas, vaid selles, mis peitub tervituse taga. Üksainus „tere" annab mõista, et oled inimest märganud, tunnustad tema olemasolu ning kinnitad, et ta ei ole sinu jaoks tühi koht. On lausa uskumatu, kui suurt mõju võib avaldada sõbralik tervitus noorele tudengile. Ma mäletan oma esimest päeva Pariisis haiglas. Hiilisin uksest sisse, teadmata, kelle ees pean kummardama või kui alandlikuks peaksin ennast tegema, sest koolipingist oli külge jäänud teadmine, et õpilane peab olema madalam kui muru. Aga kui mulle tuli vastu kardioloogia osakonna peakirurg, kes oli viis tundi varem edukalt sooritanud südamesiirdamise, ja ütles täiesti sundimatult „tere", siis tundsin paratamatult, et kuulun täieõiguslikult nende kollektiivi – mis sest, et olen kesise prantsuse keelega idaeurooplane, kes nühib alles teist aastat koolipinki. Üks tervitus andis mulle rohkem enesekindlust ja tunnustust, kui ma suudan sõnades väljendada. Oli üllatavalt tore töötada keskkonnas, kus kõik suhtuvad üksteisesse nagu võrdne võrdsesse, olgu siis tegu tippkirurgi, praktikandi või sööklaonuga.

Jah, me teame kõik, et arstid ja arstid-õppejõud töötavad suure pinge all ning nõuda neilt kõigi oma murede kiuste laia naeratusega ringi käimist oleks üpris naiivne. Kuid oluline pole mitte halva mängu juures head nägu teha, vaid säästa kolleege lisapingetest ja pahameelest. Omavahel võiksime ikka kokku hoida ja vähim, mida keegi selleks teha saab, on kord päevas kolleegi või tudengit tervitada.

Meie, veel rohelised tudengid, põeme haigust, mille nimi on naiivne optimism. Me oleme veel piisavalt rumalad uskumaks, et Biomeedikumis ja Kliinikumis aeg-ajalt kõlav „tere" aitab muuta töö- ja õpikeskkonda meeldivamaks, soojemaks ning sõbralikumaks. Arstid, tuletage meelde oma esimesi aastaid - kui te näete kartliku pilguga ringiluusivat tudengit, ärge minge temast külmalt mööda, vaid öelge lihtsalt „tere!".

Triin Konks
Martti Vaske
stud.med. II

Lisatud: 31 August 2012

Tänavu sooritas arstiteaduskonna lõpueksami 136 üliõpilast. Eksamiküsimusi oli 200 ning eksam hõlmas IV, V ja VI kursusel õpetatavaid kliinilisi ja tervishoiualaseid aineid. Lõpueksami hindamis- ja korralduskomisjoni esimehe prof Alan Altraja sõnul sooritasid kõik eksaminandid eksami positiivsele hindele (vastanutest said hinde A 29 ja hinde B 58).

Kõigil huvilistel on alljärgnevalt võimalus kolme lõpueksami näidisküsimuse varal ka oma teadmisi proovile panna.

1. Milline mehhanism on emfüseemitekkese kroonilise obstruktiivse kopsuhaiguse korral kõige olulisem?
a. Tekib hingamisteede obstruktsioon, mille tõttu häirub ennekõike alveolaarventilatsioon; häirunud alveolaarventilatsiooni tõttu tekib hüpokseemiale lisaks hüperkapnia.
b. Obstruktsioon on seotud alveolaarventilatsiooni-perfusiooni suhte (VA/Q) langusega.
c. Häirunud alveolaarventilatsiooni tõttu tekib lisaks hüpokseemiale ka hüperkapnia, need omakorda põhjustavad reflektoorselt kestva rõhu tõusu kopsuringes.
d. Obstruktsioonile lisaks kujuneb difusioonihäire, mis põhjustab peamiselt ainult hüpokseemiat.

2. Tromboosi kahtlusega raskes üldseisundis patsiendile ordineeriti tilkinfusioon fraktsioneerimata hepariiniga (UFH). Milliseid analüüside tulemusi ootaksite?
a. APTT ja TT (trombiiniaeg) pikenenud, trombotsüütide arv tõenäoliselt normis.
b. APTT pikenenud, TT normis, trombotsüütide arv vähenenud.
c. PT-INR pikenenud, APTT ja trombotsüütide arv normis.
d. APTT, PT-INR, TT ja trombotsüütide arv normis.

3. Millise häire korral järgnevast loetelust võivad esineda psühhootilised sümptomid?
a. Amnestilise sündroomi korral.
b. Posttraumaatilise stresshäire korral.
c. Ägeda stressreaktsiooni korral.
d. Bipolaarse häire korral.

Õiged vastused: 1 - d; 2 - a; 3 – d.

Kliinikumi Leht