lk9 Teele Meren Jaanika JaalMeie kursus alustas õppetööga aastal 2010. Täpselt 5 aastat tagasi olime me kogu selle teekonna alguses, mis vaikselt hakkab lõpp-peatusesse jõudma.


Nende aastate jooksul on meil olnud rohkelt vahvaid ja säravaid õppejõudusid. Kokku lugedes oli endalgi üllatav näha, et õppejõude on meil olnud rohkem kui 500 – kas pole see mitte üks suur pagas teadmisi ja kogemusi! Täname südamest oma mentoreid, kes meid sellel teekonnal juhendasid, õpetasid, julgustasid ja pidurdasid, oma rõõmsaid ja valusaid kogemusi jagasid!


Kuigi tahaksime pärjata au ja kuulsusega kõiki õpetajaid, siis kahjuks pole see alati võimalik. Sellel aastal valis meie kursus välja mõned tiitlid ja nendele sobivad hingelähedased õppejõud.

  • Dr. Oivi Uibo – Kõige suurem sõber
  • Dr. Peeter Tähepõld – Kõige laiem silmaring
  • Dr. Helmut Seepter – Jätkuvalt kõige kiiremad jalad
  • Dr. Alan Altraja – Kõige tihedam slaid
  • Dr. Pilvi Ilves – Kõige pikem slaidshow
  • Dr. Kadri Kõivumägi – Selliseks arstiks tahan saada!
  • Dr. Simmo Savisaar – Kõige muhedam
  • Dr. Kuido Nõmm – Kõige tegusam
  • Albiino känguru sündimisaasta – Kõige meeldejäävam fakt (Patoloogiline anatoomia)
  • Sõja ja katastroofimeditsiini massiõnnetuse praktikum – Kõige parem praktikum
  • Erilised tänud ja austus kuuluvad ka dekaan Joel Starkopfile ning õppeprodekaan Tõnis Karkile.


Raske on seletada, miks sai valitud just need tiitlid ja need õppejõud. Ehk annavad parima seletuse praktikumidega seotud juhtumised ja mälestused:
Ülikooliaastate jooksul on üks peamisi tarkuseteri, mis meile on kinnistunud primum non nocere! Kuid ometi saadame me patsiente uuringutele, protseduuridele ja pikkadele operatsioonidele, mida vähemalt osad meditsiinitöötajad pigem väldiksid. Pilvi Ilves, radioloogiakliiniku juhataja, on meile alati lugenud sõnad peale – kiiritavate uuringute puhul peate olema kindlad, mis kasu ja kahju see teie patsientidele toob. Jah, see uuring ei näpista kohe pildi tegemisel, kuid mis on pikemaajalised kahjud? Kes oleks võinud arvata, et radioloogiatsüklis koputatakse nii palju just südametunnistusele?


Kõige parem praktikum on kindlasti olnud massiõnnetuse praktikum, kus tudengitel on reaalne võimalus mängida läbi ühe inimvigastustega katastroofi lahendamise organisatoorne pool. Kui juhtub õnnetus, mida teha? Kes juhib? Kus peatub transport? Kuhu viia kannatanud? Mis siis, kui kiirabisid ei jätku? Keerulised teemad, kuid seda annab õpetada loominguliselt ja humoorikalt. Mõnel rühmal on tekkinud oma juhendajatega lausa nii hea klapp, et on õnnestunud alustada ülesannet väikese vimkaga. Nimelt enne „sündmuskohale saabumist" kontakteerutakse kiirabibrigaadega walkie-talkiede vahendusel. „Võru 1 - oled sa kuuldel?", mille järgselt tuleb brigaadil ülesandesse siseneda. Pärast pikka kaalumist, on kelmikamad tudengid proovinud oma õnne ja vastanud kutsungile: „Ei, sõidan just lõunasöögile". Väikese nalja järgselt avanes „sündmuskohana" kasutatava ruumi uks, vastu vaatas dr Kuido Nõmme üllatunud nägu: „MIS LÕUNALE, sisse!". Ja väikese naeru najal võiski hoogne katastroofi lahendamine alata.


Või hoopis dr Oivi Uibo. Tudengid oskavad aeg-ajalt tuua oma õpetajate silmadesse üllatust ja „ohhoo"-momente. Kes meist poleks esitanud fakte, mis oma peas tunduvad nii loogilised ja õiged, kuid reaalsused on hoopis seletamatud ja ennekuulmatud. Dr Uibo silmi tõi aga üks rühm hoopis uue emotsiooni – eheda ja lapseliku rõõmu. Kui jõulukuul viibida lastekliinikus praktikal, siis tuleb ju omavahel jagada jõulukalendreid! Neid kalendreid, millel igal päeval saab süüa ühe šokolaadi. Kui tudengid tahavad jõulurõõmu sõprade vahel jagada, siis miks peaksime me oma hea sõbra dr Oivi jätma jagamisest välja?! Loomulikult viidi ka dr Oivi Uibole üks kalender. Sellist tüüpi rõõmu pole ühegi õppejõu silmis veel nähtud!


Selliseid ja veel lõbusamaidki juhtumisi on meile kogunenud kuhjaga. Loodame, et ka Teie, Tartu Ülikooli ja Tartu Ülikooli Kliinikumi töötajad, jääte meid hea sõnaga mäletama.

 

Teele Meren
VI kursus

lk11 kalenderSoovisime jätta endast maha käega katsutava märgi. Midagi, mida ka hiljem saaksite vaadata ja meid loodetavasti hea sõnaga meenutada. Selleks käisime fotograafi juures – ja voila! Siin on meie kursuse 2016. aasta kalender.


Kahjuks ei saa me anda neid tasuta, kuigi väga tahaksime! Sellise humoorika kalendri saab endale soetada 5€ eest. Soovitatavalt ülekandega: Madli Haldre EE834204207904508902. Selgitusse kirjutada "kalender, enda nimi, mitu kalendrit soovite osta".


Soovi korral saab maksta ka sulas kättetoimetamisel (sellisel juhul palun kirjutada e-mail soovist osta kalender).


Kättetoimetamine toimub paari nädala jooksul vastavalt VI kursuse tudengite võimalusele tegeleda praktika kõrvalt ka postiljoni ametiga.
Küsimuste (või kättetoimetamisel esinevate probleemide) korral vastame esimesel võimalusel e-maili teel.

lk11 kalender2lk11 jaanuar  lk11 kalender august  

Kõige eest tänades
2016. aastal lõpetav arstiteaduse lend

lk11 EAYS uus ja vana juhatus18. aprillil valis Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi Üldkoosolek endale uued juhid. Uues juhatuses tegutsevad tudengid asuvad tööle 18. mail.

 

Rahvatervise töögrupi juht: Kristi Tamm
Seksuaaltervise töögrupi juht: Aurora Ursula Joala
Hariduse töögrupi juht: Liis Puis
Teaduse töögrupi juht: Helerin Raikerus
Curare töögrupi juht: Martti Vaske
Spordi töögrupi juht: Hendrik Vaaks
Jätkusuutlikkuse töögrupi juht: Johanna Rõigas

 

Juhatus:
President: Siim Rinken
Asepresident siseasjade alal: Anni Ruul
Asepresident välisasjade alal: Priit Tohver
Peasekretär: Anett Riismaa
Laekur: Jürgen Rünk
Juhtkonda kuulub veel kliinilise välisvahetuse töögrupi juht: Kristiina Kurg.

 

EAÜSi tegemistel ning meiega seotud uudistel on võimalik silma peal hoida www.eays.ee ja https://www.facebook.com/EestiArstiteadusUliopilasteSelts.

 

Elinor Õunap, senine EAÜSi president: „ Eelmisel aastal suunasime väga palju tegevusi meie liikmetele, et anda neile võimalust enesearendamiseks. Tegelesime tervislike hoiakute tugevdamisega ühiskonnas ja võtsime väga palju sõna alkoholipoliitilistel ning vaktsineerimise teemadel. Samuti väärib märkimist tõsiasi, et avaldasime mitmel viisil poolehoidu kooseluseadusele. Rohkem rõhku hakkasime taaskord panema ka abiarstinduse süsteemi arendamisele. Sooviksin siinkohal tänada Tartu Ülikooli Kliinikumi meeldiva koostöö eest ning loodan, et ka tulevikus liigume üheskoos tervema ja õnnelikuma Eesti poole."

 

Siim Rinken, uus EAÜSi president: „Meie selle aasta üheks suuremaks ülesandeks on EAÜSi 25. tegutsemisaasta edukas juhtimine. Soovin, et iga seltsi liige saaks osa meeldejäävast aastast ja ennekõike naudiks kõiki tegemisi."

lk8 abiarst Eneli AnveltAlates 2011. aasta suvest on kõigil vähemalt IV kursuse läbinud arstitudengitel võimalus töötada haiglates ja perearstikeskustes abiarstina arsti juhendamisel ja vastutusel. Eelnevalt oli arstitudengitel võimalus töötada põetajana ning abiõena. Tegemist on suurepärase võimalusega, tänu millele ei pea arstitudengid enam rääkima sellest, et nad ainult teavad kuidas midagi tehakse, vaid oskavad õpitut ka kliinilises praktikas kasutada.

 

Eesti Arstiteadusüliõpilaste Selts on iga aasta küsinud arstitudengitelt ja tööandjatelt tagasisidet, milles oleme uurinud üldist hinnangut kogetule – mis oli hästi ja mida saaks paremini teha. Rõõm on tõdeda, et üldine pilt on suuresti positiivne ning nii tudengid kui ka tööandjad tunnevad, et abiarstidel on oma koht Eesti meditsiinisüsteemis.

Pärnu Haiglas abiarstina töötav VI kursuse tudeng Eneli Anvelt

 

Positiivsena on tudengid muuseas välja toonud, et äärmiselt hea tunne on koolipingis õpitut reaalselt kasutada, nii kinnistub õpitu paremini. Osadele meeldib asjaolu, et abiarstina töötades areneb iseseisev mõtlemisvõime, kujuneb arusaamine, mida juba teatakse ning mida peab juurde õppima. On tudengeid, kellele annab abiarstina töötamise kogemus juurde julgust ja kindlust. Samuti õpitakse ennast paremini tundma ning jõutakse selguseni või saadakse kinnitust, mis arstiks täpselt saada soovitakse.

 

Tervishoiuasutused ehk tööandjad on samuti rõõmsad selle üle, et abiarstid saavad oma teoreetilised teadmised ühendada kliinilistega. Välja on toodud ka seda, et nende arvates tuleks juba varakult arendada arstlikku mõtteviisi. Kiidetakse noori, et nad on entusiastlikud, on arstidele nende töös abiks ning et neile on võimalik oma teadmisi edasi anda.

 

Kuigi positiivsust jätkub küllaga, siis muidugi on abiarstinduse süsteemil küllaga arenemisvõimalust. Mitmeid aastaid on räägitud retseptiõigusest, kuid jätan seekord selle teema kõrvale. Võrdväärselt samapalju tähelepanu tuleks pöörata asjaolule, et abiarstid pole siiani veel registreeritud Terviseametis ning seetõttu pole neil võimalik näha patsientide digilugusid. Suur osa tudengitest tunneb, et see kergendaks nende tööd märgatavalt. Samuti aitaks ajutise koodi olemasolu kaasa sellele, et meil oleks võimalik koostada statistikat abiarstide töö kohta. Hetkel puudub abiarstidel igasugune teistest meditsiinitöötajatest eristatav märge.

 

Aastast aastasse on tervishoiuasutuste poolt muudatusettepanekute all välja toodud, et abiarstide rahastus võiks olla riiklik, kuna vastasel juhul pole abiarste võimalik tööle võtta igal aastal. Mitmed tervishoiuasutused leiavad abiarstide tasu küll enda eelarvest, aga võib arvata, et maakonnahaiglad seda kahjuks endale lubada ei saa. Tulemuseks on see, et sinna, kuhu abiarste vast kõige rohkem vaja läheks, nad paraku ei jõua.

 

Tudengite arvamusel on abiarstina tööd leida kerge, kui tead, kust täpselt otsida.

27.–31. oktoobril toimus arstiteaduskonna rebastenädal. Eepiliseks avapauguks oli rebaste filmigala, kus tulevased arstid demonstreerisid veenvalt, et neis on kaduma läinud tulevased režissöörid ja näitlejad. Võidufilmiks osutus 6. rühma "Os Sesamoideum suusapuhkusel", mis jutustas tragikoomilise loo samanimelise perearsti raskest elust ja kurvast saatusest (poliitkorrektsust kasutati väga säästlikult).


ristimine 101Rebaste katsumused jätkusid orienteerumisega. Meditsiinilise ning ajaloolise tähtsusega punktides tuli rühmadel sooritada erinevaid ülesandeid alates loomingulisest fotojahist ning lõpetades erinevate (legaalsete) ainete manustamisega.


29. oktoober oli päev, mil 6. kursus andis arstiteaduse uutele tulijatele väikese ettekujutuse, millesse nad ennast mässinud on. Õhtuhämaruses toimus rebaste ristimine, kus panime esmakursuslased rühmade kaupa proovile viies erakorralises situatsioonis. Nad pidid käima kiirabi väljakutsel klubis, ravima uppujat Pärnu rannas, läbima sünnituse ja sööma emakooki, päästma opitoas organi ning tegema esmast triaaži sõjas ja katastroofis. Kõik see toimus juba koduseks saanud biomeedikumis ja selle ümbruses, patsientideks ning juhendajateks loomulikult buršid. Nalja sai rohkem kui rubla eest, oli palju põnevust ja segadust ning erakorralistele ülesannetele iseloomulik "kiire-kiire-kiire" õhkkond.


Ristijad kommenteerisid ülesandeid ise nii:


Operatsioonisaal


Rebased pidid ladinakeelse diagnoosi järgi ära tundma kividega neeru, katkise südame, haavaga keele, kasvajaga kopsu ja organeid vastavalt menetlema.

Maarja (6. kursus): „Rebased said väga hästi hakkama, vaatamata meie poolt peale pandud kergele pingele (ehk siis tagantkiirustamine stiilis „uroloog juba koputab uksele", „anestesioloog tahab narkoosi kinni keerata" ja närvidele käimine sellega, et lasime neil võtta opile kaasa absoluutselt ebavajalikke instrumente). Lisaks see, et rebastes (nagu meis endaski) tekitasid veise organid esimese hetkega kerget segadust, nt neerud olid täiesti ebaloomulikult sagaralised."

Liis Puis7. oktoobri toimus biomeedikumis EAÜS-i haridusgrupi eetikaõhtu, mis seekord käsitles meedia ja meditsiini omavahelisi suhteid. Meedias kajastatud lood meditsiini teemadel saavad tihti laialdast vastukaja lugejatelt ning tekitavad ühiskonnas palju diskussiooni. Kas ajakirjandus kajastab meditsiini puudutavaid teemasid erapooletult ning eetikareegleid järgides? Kui palju on usaldamatust ning arusaamatusi arstide ja ajakirjanduse vahel ning mil määral põhjustab see umbusaldust patsientides? Kuidas peaksid ajakirjanik ning arst omavahel suhtlema? Mida teha, et see suhtlus mõlemale poolele viljakam oleks ning meediatarbija selle tulemusena võimalikult adekvaatset infot saaks?


Kõigile neile ja ka paljudele teistele küsimustele üritasime koos vastuseid leida. Oli äärmiselt meeldiv, et üheskoos arutledes leiti ja mõisteti, miks võivad probleemid ja konfliktid tekkida ning toimus teatav integratsioon kohalolnud ajakirjanduse ja meditsiini inimeste vahel.


Meiega käisid oma mõtteid jagamas Tallinna Lastehaigla anestesioloogia ja intensiivravi osakonna juhataja dr Mari-Liis Ilmoja, neurokirurg dr Väino Sinisalu, Viljandi Haigla kommunikatsioonijuht Krista Valdvee ja ajakirjandustudengite eetika ja õiguse õppejõud Marten Juurik.


Liis Puis
EAÜS-i haridusgrupi juht

12. aprillil valis Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi Üldkoosolek endale uued juhid. Tulemused olid järgnevad:

 

Rahvatervise töögrupi juht: Triin Pohlak
Seksuaaltervise töögrupi juht: Brita Harjo
Hariduse töögrupi juht: Liis Puis
Teaduse töögrupi juht: Helerin Raikerus
Curare töögrupi juht: Martti Vaske
Spordi töögrupi juht: Anett Pajuväli
Jätkusuutlikkuse töögrupi juht: Maria Fomina

 

Juhatus:
Asepresident siseasjade alal: Martha Tääkre
Peasekretär: Marleen Kruusamäe
Laekur: Kadi Kuusik
President: Elinor Õunap


EAÜSi tegemistel ning meiega seotud uudistel on võimalik silma peal hoida www.eays.ee ja www.facebook.com/EestiArstiteadusUliopilasteSelts


Marta Velgan: „Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi 2013/2014. aasta presidendina soovin Teid kogu meie juhatuse nimel koostöö eest siiralt tänada. Sellel aastal oli EAÜS-i põhifookuses meie liikmed ning nende arendamine. Liikmed on meie organisatsiooni põhiväärtuseks ning andes neile võimaluse EAÜS-is tegutsemise kaudu arendada tulevases arstitöös olulisi oskusi, toetame nende kasvamist professionaalseteks ja ühiskonnas aktiivselt tegutsevateks tulevikuarstideks. Koostööd kliinikumiga jätkab EAÜS-i uus juhatus."

 

lk9 Elinor OunapElinor Õunap: „Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi uus juhatus jätkab sealt, kus eelmise juhatuse töö pooleli jäi. Peame samuti seltsi suurimaks väärtuseks meie liikmeid. Seepärast ongi paljud meie tegevused suunatud just sellele, et Eesti tulevased arstid saaksid võimaluse enesearendamiseks ning võimaluse tunda vastutust juba tudengipõlves."

lk5 Marta VelganPea kaks kuud tagasi kinnitati arstiteaduskonna nõukogus uus arstiteaduse õppekava. Lühidalt kokku võttes toimub uue õppekava kohaselt VI aastal vaid arstiabi praktika ning hetkel VI kursusel olevad õppeained paigutatakse IV ja V aastale. Kui varem toimusid kõik loengud õppeaasta esimestel nädalatel, siis tulevikus hakkavad loengud toimuma kogu aasta vältel. Õppe kliinilise poole praktikumid hakkavad 3 akadeemilise tunni asemel toimuma pikemalt. Kuigi üleminek uuele õppekavale toimub juba 2014/15 õppeaastal, on mitmed aspektid veel lahtised.

 

Uus õppekava on kindlasti oluline samm arstiõppe kvaliteedi parandamise seisukohalt, teiseks tagatakse sellega meie tulevaste arstide veelgi parem ettevalmistus tulevaseks ametiks. Praktika vähesus on hetkel kehtiva õppekava üks peamisi kitsaskohti, mistõttu on praktika mahu suurendamine uue õppekava kesksemaid muutusi. Kuigi täpne praktika korraldus selgub programminõukogu edasise arutelu käigus, on kindlalt paigas see, et praktika hakkab koosnema 12 nädalast peremeditsiinist ja 24 nädalast haiglameditsiinist, mis omakorda hõlmab erakorralist meditsiini, sisehaigusi ja kirurgiat. Otsustamata on veel see, kuidas tulevikus tudengeid haiglate vahel jaotatakse ning milline peaks olemas uute praktikapäevikute sisu. Kas ainuüksi praktika korralduse muutmine tagab selle, et iga arstiüliõpilane saab praktikat läbides kaasa arstikutses hädavajaliku praktiliste oskuste pagasi?

 

Kui praeguste ja varasemate arstiteaduse lõpetajatelt paluda oma praktika kogemusi kirjeldada, avastab üpris kiiresti, kui eriilmelised need on. Osa üliõpilastest on saanud suurepärase kogemuse osaliseks: praktikal koheldi neid kui kolleege, tagati ligipääs haigla infosüsteemile ning tehti põhjalikult selgeks tööülesanded. Tihti tuleb aga ette juhtumeid, kus praktika ei vasta tudengi ootustele ega ka praktika üldistele eesmärkidele. Sellest võib aga järeldada, et arstiabi praktika kvaliteet on väga ebaühtlane ning et sama ebaühtlased on ka ülikooli lõpetajate praktiliste oskuste ja teadmiste tase.

 

Suurt rolli praktika kogemuse kujunemisel mängib arstiüliõpilase juhendaja. Enamik meie praktikakohti paiknevad väljaspool Tartu ülikooli kliinikumi, millest võib järeldada, et suurem osa juhendajatest ei puutu väga tihti kokku tudengite ja õpetamisega. Millegipärast aga eeldatakse automaatselt arstidelt, et nad lisaks ravimisele ka hästi õpetada oskavad. Mõned arstid oskavadki. Praktika kvaliteeti aitaks ühtlustada see, kui igale tudengeid ja residente juhendavale arstile oleks tagatud võimalus läbida õpetamise baaskoolitus ning nad oleksid informeeritud praktika ja residentuuritsükli eesmärkidest.

 

Praktika on mõeldud selleks, et üliõpilane saaks kaasa tulevaseks arstikutseks vajamineva minimaalse praktiliste oskuste pagasi. Hetkel on meie praktika kvaliteet aga ebaühtlane ning ei täida seega alati oma eesmärki. Loodetavasti on arstiteaduskonna programminõukogul aega ja jaksu, et tulevikus selle küsimusega tegeleda.

 

Marta Velgan
VI kursus

8. märtsi hommikul, kui turniiri peakorraldaja oma kodinatega spordihoonesse jõudis, polnud pallipatsumist ja ketsivilinat kuulda. Mõned minutid pärast kella kümmet oli aga šamaanilikus rütmis patsumine kõigi saalisviibijate meeli ühendamas. Päeva esimese poole mängud pingelisi heitlusi endas ei peitnud ja favoriidid hoidsid ohje kindlas haardes.


Vahepalana toimusid üksiküritajatele mõeldud skills challenge ja viskevõistlus. Skills challenge (NBA analoog) võistlusel tuli palluritel näidata oma kiirust, pallikäsitsusoskust ja täpset kätt ning parima aja saavutas Mari-Liis Jõgeva füsioteraapia võistkonnast ajaga 26,5 sekundit. Järgnevalt viidi läbi traditsiooniline viskevõistlus, mille käigus said osalejad visata viielt positsioonilt kolm viset. Parimat käe-silma koordinatsiooni näitas Toomas Härmaorg IV kursuse võistkonnast 9 tabamusega.


Hommikune kangus välja võimeldud, jätkati alagrupimängudega, mis olid juba tunduvalt pingelisemad väljendudes vigaderohkuse ja väiksemate punktivahedega. Kokkuvõttes jõudis kohamängudele paremik, kellest pronksimängus väljus parimana füsioteraapia võistkond, alistades 1. kursuse võistkonna 32:18. Päeva lõppvaatuses oli tunda pingestatud õhkkonda ja sellest suutis vastaste vigadealdist kaitsetööd (vigu kaks korda rohkem võrreldes varasemate mängudega) ära kasutades tuua võidu koju kliinikumi võistkond seisuga 36:27. Paremaid premeeriti meenetega EAÜSi, Devini, Asian Chefi, Megazone ja MyFitnessi poolt.


Vivat ludo, nostra hērōs et medicina!lk7 korvpalliturniir


1. koht kliinikumi võistkond: Alar Sõrmus, Marko Murruste, Jaak Kals, Kaur Kirjanen, Toomas Saluse, Jaanus Suuman.


2. koht II kursuse võistkond: Kaido Stroom, Ralf Tambets, Mart Reim, Roland Martin Teras, Taavi Annus, Hans Arro.


3. koht füsioteraapia võistkond: Liisi Sepp, Mari-Liis Jõgeva, Anna Pohlak, Karel Uhs, Uku Kams, Frederik Ross.

 

Hendrik Vaaks
stud med II
EAÜSi spordigrupp

Sel hooajal on korvpallihõngu Tartus taaskord natuke rohkem tunda. Laiendamaks seda meeleolu ka meditsiinisfääri, korraldatakse 8. märtsil algusega 10.00 Tartu Ülikooli Spordiklubis (Ujula 4) arstiteaduskonna korvpalliturniir. Mõõtu võetakse traditsioonilises 5 vs 5 mängus ja ka paaril individuaalsel alal, et leida meditsiinimaailma osavaimad-täpseimad-visamad pallipatsutajad. Seepärast pane kokku (sega)võistkond ja tule saa osa lõbusast ajaviitest!


Teadagi, et võistkonna edule aitab kaasa tulihingeline kaasaelamine ning seega ootame ka pealtvaatajaid, kes omade võidu p-väärtust aitaks võimalikult lähedale 0,05-le viia ning karika koju tuua.


Registreerimiseks saada e-mail aadressile See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud. koos võistkonna ja liikmete nimedega. Registreeringu kinnitamiseks tuleb tasuda osavõtutasu 20€ Swedbanki kontole EE712200001107507861 (Hendrik Vaaks), selgitusse "Korvpalliturniir + võistkonna nimi" (näiteks "Korvpalliturniir, arstiteadus 1. kursus"). Registreering tuleb kinnitada 5. märtsiks, vastasel juhul registreering tühistatakse.
Pärast turniiri on samal õhtul oodata ka seltskondlikku saunaõhtut.


Lisainfo selle ja turniiri ajakava kohta tuleb toimumisnädalal. Facebooki leht: https://www.facebook.com/events/657236037652149/

 

Küsimuste korral võtke ühendust Hendrik Vaaksiga See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud. või 53481412.


Võrgud sahisema!
EAÜSi Spordigrupp

Selle aasta sügis tõi ellu palju uut. Olles mõnda aega seigelnud ringi teisel pool maakera, otsustasin kodumaale naastes, et just meditsiiniõpe on see, millega peaksin sisustama oma elu järgmise peatüki. Nii astusingi arstiteaduskonda, avades enda jaoks täiesti uue ukse, mille taga peituvat ei suuda esialgu hoomatagi.

 

Esimeses anatoomia praktikumis  esmakordselt selgroolülisid käes hoides ja õppejõu ohtrate ladinakeelsete  terminitegaKaija-Liis Lattik küllastatud juttu kuulates tundus ilmvõimatuna kõik see kunagi selgeks saada. Tohutult suur õppematerjalide hulk – ja mitte ainult anatoomias! – suutis esialgu päris korralikult läbi raputada. Asja ei parandanud ka vanematel kursustel õppivate sõprade sõnad, kuidas praegu on kõik veel väga lihtne.

 

Kuid rõõm on tohutu, kui tõden, et tükk tüki haaval hakkab üksikutest lülidest kokku moodustuma lausa terve inimene ja see teekond polegi olnud ületamatult keeruline, vaid hoopis äraütlemata põnev!

 

Nüüdseks oleme kursusekaaslastega ka rebastest õige arstitudengi staatusesse vannutatud, olles läbinud katsumusterohke ristimisprogrammi ühes elustamispraktika, veretilga võtmise  ja tutvustusega mitmetesse meditsiinilistesse protseduuridesse. Samuti olen saanud juba esimese kokkupuute patsientidega, võttes osa EAÜSi korraldatud diabeedipäevast.

 

Eelnevalt ülikoolis teisel erialal õppinu ja vaid suurtest loengutest osa võtnuna, tuli meeldiva üllatusena ka arstiõppe suur praktikumide hulk. Erinevalt passiivsetest loengutest peab praktilist tööd tehes aju olema kogu aeg ärkvel ja kui lõpuks kõigega hakkama saan, teeb päeva lõpus südame meeletult soojaks tunne, et olen õigel teel.

 

Jään suure huviga ootama, mida meditsiinimaailmal edaspidi pakkuda on.

Kaija-Liis Lattik

I kursuse arstitudeng


2. oktoobril toimus Tartus Poliitikauuringute Keskuse Praxis ja Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi (EAÜS) koostöö tulemusena mõttehommik teemal „Arstiks kasvamine Eestis – kas ja mida muuta?". Mõttehommiku eesmärgiks oli ühiselt mõtiskleda talendipoliitika üle Eesti tervishoius.


Miks selline teema?
Euroopa Liidu poolt rahastatud projekti One Baltic Sea Region (ONE BSR) raames tekkis Poliitikauuringute Keskus Praxisel võimalus uurida talendipoliitika toimimist Eestis, mille raames otsustati teostada juhtumianalüüs talendipoliitikast Eesti tervishoiu sektoris. Esmase sammuna küsitleti enam kui 300 Eesti arstitudengit ja noorarsti eesmärgiga saada taustinfot nende erialavaliku, õppetöö ja tööga seotud ootuste, motiivide ja soovide kohta.


Millised oli poliitikaanalüüsi põhijäreldused?
- Eesti noorarstide välisriiki siirdumise motiivid ei piirdu üksnes kõrgema töötasuga. Suurema palga kõrval on olulisteks soov end erialaselt täiendada, kogeda teistsuguses (töö)kultuuris töötamist. Samuti on põhjusteks sobivate karjäärivalikute puudumine Eestis ja välisriikide teenuseosutajate pakutavad soodsamad töökorralduslikud tingimused.
- Arstiks kasvamise protsess on Eestis korraldatud ühe normiks oleva karjäärirajana. Näiteks puuduvad alternatiivid puhkudeks, kui põhiõppe lõpetanu tiheda konkurentsi tõttu ei saa ainsal soovitud erialal residentuuri. Jäik korraldus suurendab tõenäosust, et normiks olevalt karjäärirajalt kõrvale sattunud tudeng läheb välisriiki.
- TÜ arstiõppe korraldust peab heaks või suurepäraseks 27% arstitudengitest. Enim hinnatakse tudengisõbralikku õppekorraldust, professionaalseid õppejõude ja tugevat teoreetilist prekliinilist õpet. Teisalt peavad arstitudengid, residendid ja noorarstid artiõppe suurimateks kitsaskohtadeks ebapiisavat kliinilist praktikat, vähemotiveeritud või õpetamiseks ettevalmistamata arst-õppejõude ning ebasäästlikku õppeaja korraldust kliinilises õppes.
Kõiki järeldusi siinkohal välja tuua ei ole võimalik. Täismahus poliitikaanalüüs on saadaval http://www.praxis.ee/fileadmin/tarmo/Publikatsioonid/Praxis_arstiks_kasvamine.pdf.


Mõttehommik
Mõttehommiku eesmärgiks oli jagada küsitluse tulemusi ning arutleda üheskoos talendipoliitika aktiivse kujundamise Arstikskasvamine2 võimalikkuse ja vajaduse üle Eesti tervishoiusektoris. Eelkõige soovisime leida üles need probleemkohad, mille lahendamine ei eelda ilmtingimata käesirutust riigi rahakoti poole. Mõttehommikul osalesid nii Tartu Ülikooli arstiteaduskonna, Tartu Ülikooli Kliinikumi ja teiste haiglate, Sotsiaalministeeriumi, Haridus- ja teadusministeeriumi esindajad, arst-õppejõud, residendid ja tudengid.
Mõttehommiku arutelu oli väga sisukas, kuid ajanappuse tõttu said enam tähelepanu arstiõppe korraldusega seotud kitsaskohad.


Olulisemad järeldused, milleni ühiselt jõuti olid: arstiõppes oleks vaja suurendada praktika osakaalu ning arstiõpe peaks moodustama ühtse terviku I kursustest VI kursuseni. Viimane eeldaks kõikide ainete eesmärkide ja õpiväljundite ühist läbivaatamist. Samuti oleks tarvilik konkreetselt määratleda, kes meist arstitudengitest arstiõppe läbides saavad, sh mis on meie praktilised oskused ja teadmised.
Mõttehommiku arutelust koostab Praxis üldistatud kokkuvõtte, mis tehakse mingi aja pärast Praxise mõttehommiku blogi vahendusel avalikkusele kättesaadavaks.


Marta Velgan
Stud Med VI
Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi president

 

Et maailma kõige tervemad ja õnnelikumad inimesed elaksid...

Eestis


Kliinikumi erinevates kliinikutes tegutsevad arstiteaduse üliõpilastele mõeldud erialaringid, kus tudengitele tutvustatakse mitmesuguseid haigusjuhte ning ringi liikmed esinevad üksteisele temaatiliste ettekannetega.


Erialaringid on heaks võimaluseks tutvuda erinevate meditsiinivaldkondadega nagu radioloogia, kirurgia, neuroloogia, ortopeedia, sisehaigused, onkoloogia, anestesioloogia ja intensiivravi, kardioloogia ning günekoloogia.

 

Maria AlesmaMiks mina ja günekoloogia ring?
Põhjus, miks ma asusin günekoloogia ringi koos Bret Kuldsaare ja Saara Sadrakuga juhtima on üpriski omakasupüüdlik. Nimelt ideaalis peaks olema ju nii, et 6. õpinguaasta jooksul mõtleb üliõpilane välja, kuidas ta tulevik võiks arstiteaduses välja näha ja milline on see „õige" eriala. Kuna koolis on tudengitele kliiniliste ainete tutvustamise aeg küllaltki piiratud, siis leidsin, et ringi juhtimine oleks üks hea võimalus mind paeluvasse erialasse süveneda.


Huvi günekoloogia vastu tekkis juba 1. kursusel bioloogia praktikumis ning 2. kursusest alustasin ringis käimist. Aga kuidas näen günekoloogiat praegu ja mida eriala endast tegelikult kujutab, ei pruugi ühtida. Seepärast arvasingi, et günekoloogia ring annab mulle hea võimaluse eriala paremini tundma õppida, töötada koos arstidega, kuulda nende igapäeva tööst ning laiendada oma silmaringi. Juba ringi korraldamine ise on hea kogemus, mis on kasuks tulevikus. Mis erialale ennast tulevikus pühendan on veel lahtine, seni hoian valikud avatuna.


Maria Alesma
stud med VI

 

 

Paul-Sander VahiMiks ma tegelen ortopeediaringiga?

Arstiteaduskonda astusin plaaniga ortopeediks hakata. Lähenesin ka teistele erialadele avatud meelega, kuid üldiselt süvenes järjest huvi just ortopeedia vastu, mille näol on tegemist väga huvitava, kiiresti areneva ja, mis eriti oluline, mitmekesise erialaga. Kuna õpingute jooksul piirdub kokkupuude ortopeediaga 3 nädalaga, siis paratamatult on võimatu piiratud aja jooksul nõnda laiast erialast ülevaadet saada. Pika traditsiooniga kirurgiaring keskendus peamiselt üldkirurgilistele küsimustele, mistõttu tundus, et selle kõrval võiks eksisteerida ka ortopeediaring.

 

Ringiga tegelemine annab nii endale kui ka teistele võimaluse kord kuus muude asjade kõrvalt keskenduda korraks ka ortopeediale ning seeläbi oma silmaringi laiendada ja varem omandatut meelde tuletada. Meil on hästi sujunud koostöö dotsent Aare Märtsoniga, kes ise oma eriala tõelise entusiasti ja ühe tipptegijana on alati lahkelt nõu, jõu ja sisukate kommentaaridega õppejõudude poolset tuge pakkunud. Mul on hea meel, et siiani on huvilisi üsna palju olnud ja loodan, et ringi tegevus jätkub samas vaimus ka tulevikus ning kes teab, ehk tärkab nii mõnegi ringis osaleja peas mõte tulevikuski sama eriala valida.

 

Paul-Sander Vahi
stud med V

 

 

Aidi AdamsonMiks aitan onkoloogiaringi korraldada?
Aitan onkoloogiaringi korraldada, et oleks üks õppetööväline huviliste kokkusaamine, kus saab uusi teadmisi, küsida tekkinud küsimusi, valmistada presentatsioone ja tutvuda põnevate haigusjuhtudega. Kuna onkoloogia tsükkel on väga lühikene, siis sellises vormis lisaõpe on minu meelest äärmiselt hea vahend saamaks põnevat uut ja kordamaks vana teemakohast informatsiooni.

 

Aidi Adamson
stud med VI


Kliinikumi Lehe 100. numbris ilmus intervjuu nelja arstiteaduskonna esmakursuslasega. Viis aastat on möödunud ja toonastest rebastest on saanud lõpukursuse üliõpilased. Taaskord saame kokku ühel talvisel õhtupoolikul, aga ainult Maret Lepplaane (ML) ja Toomas Kanguriga (TK) ‒ Lilly Veskemaale (LV) tuleb küsimused saata Saksamaale ja Jaagup Truusalule (JT) Soome.

 

Kas ellusuhtumine on õpinguaastate jooksul muutunud?
ML: Need aastad on olnud ääretult huvitavad. Mul pole kordagi tekkinud kahtlusi valitud erialas. Olen õppinud seda, et iga inimene on eriline ning kunagi ei saa üldistada.
TK: Ma ei leia, et oleksin õpinguaastate jooksul pidanud oma seisukohti või vaateid elule muutma. Mulle on endiselt olulised sõbrad, kellega saab kõike arutada.
JT: Arstiõpingud on kahtlemata laiendanud silmaringi, aga minu väärtushinnangud on samaks jäänud.
LV: Olen meditsiinitöös, ja ka elus, hakanud järjest enam väärtustama meeskonnatööd. Maailmavaade pole enam nii must-valge, sekka on tulnud palju vahepealseid toone. Ka kirurgias kehtib vana tõde, et harjutamine teeb meistriks.

 

Milline on töökogemus?
ML: Olen töötanud nii kliinikumi kui ka PERH-i akuutosakonnas. Möödunud suvel olin Haapsalu haigla EMO-s abiarstiks. Viimastel aastatel olen tegelenud teadustööga, uurin Alzheimeri tõvega patsientide hooldajate koormatust ja selle seost neuropsühhiaatrilise käitumise ja igapäevatoimingutega hakkamasaamisega.
TK: 2010. aastast olen Valga haigla EMO-s õena töötanud, lisaks töötan ka Valga kiirabis.
LV: Suviti olen lühiajaliselt töötanud väga erinevates osakondades: Valiku tegin selle põhjal, kust positiivne vastus saadeti, sest tööd oli tarvis. Huvi uroloogia vastu tärkas suvel PERHis töötades, ka Saksamaal tegin eelmisel aastal 11-nädalase uroloogia praktika. Praegu teen erasmuslasena haiglapraktikat Berliinis Leian, et Eesti arstiõpe sisaldab liiga vähe praktikat, selle kompenseerimiseks saigi Saksamaale tuldud.
JT: Olen töötanud paar kuud lastepsühhiaatrias hooldajana ja 2 aastat kardiokirurgia osakonnas abiõena. Praegu praktiseerin ühes Kesk-Soome väikelinnas üldmeditsiini.

 

Kust kandi pealt vajaks Eesti tervishoiusüsteem remonti?
ML: Hoolekande ja järelravi võimalused on patsientidele väga kesised, riik jätab selle praegu lähedaste õlgadele. Ja ka arst on tihtipeale sotsiaaltöötaja rollis.
TK: Samas on riik väga kergekäeliselt jaganud "puudeid". Ei ole väga usutav, kui seljahädade eest puude saanud mees rügab metsatöödel. Omaette kontingent on "vanainimene, üksi, metsast", kes oma eluga vanuse ja tervise tõttu enam toime ei tule ning keda sisuliselt ei ole kuhugi paigutada.
JT: Tööandjad peaks oluliselt rohkem väärtustama õdesid ja hooldajaid.
LV: Kahjuks on mul valusate isiklike kogumuste tõttu raske rahul olla meie perearstisüsteemiga.

 

Mis teeb rõõmu?
TK: Meil oli kaks aastat puhtalt meeste rühm, mis koosnes väga erinevatest tüpaažidest. Jäime sellega ka õppejõududele silma. Uroloogia tsüklis, nähes et kõik õppejõu katsed meile DVD-d näidata nurjusid tehniliste rikete tõttu, otsustasime osakonnale kinkida DVD-mängija.
ML: Meeldib suhelda erinevate elualade inimestega, just meditsiiniväliste inimestega.
JT: Olen tutvunud väga paljude heade inimestega ja näinud mitmeid tagasihoidlikke, aga silmapaistvalt häid arste, kes on mulle suureks eeskujuks.
LV: Rõõmu on olnud eelkõige oma väikestest triumfidest, säravatest õppejõududest. Situatsioonikoomikat on palju olnud. Ja kursusekaaslaste seas on tõelisi pärle.

 

Mis on õpingutes raske?
ML: Materjali omandamine on raske. Saad neuroloogia selgeks, siis tuleb geneetika peale. Järgnev kipub eelnevat kustutama.
TK: Mõnede ainete maht on lausa hoomamatult suur. Aga ainult tuupimisel ei ole mõtet, elada tuleb ka, muidu võib läbi põleda.
JT: Kuna ma olen juba viis ja pool aastat sellega hakkama saanud, siis ilmselt see siiski nii keeruline ei ole. Kindlasti on see keeruline neile, kel puudub meditsiini vastu huvi, kui on huvi, siis on edukalt arstiks õppimine ainult kättevõtmise asi.
LV: Motivatsioon kipub aeg-ajalt kaduma ‒ vähemalt mina pean seda mõni kord taga otsima. Ja eriti tüütu on see, et kahjuks kipub õpitu üsna ruttu ununema. Siis jälle pärastlõunal kodus nina raamatutesse.

 

Millised on tulevikuplaanid?
ML: Planeerin minna Inglismaale audioloogiat õppima, olen MTÜ Audiere stipendiumi kandidaat. See oleks loomulik jätk minu senistele õpingutele.
TK: Üldkirurgia oleks A-valik, radioloogia B. Naljaga pooleks, arvestasin välja, et kulu-tulu mudeli põhjal oleks kõige rentaablim anestesioloogia.
JT: Jätkuvalt on prioriteet saada heaks arstiks, kuid nüüd on erialavalik juba oluliselt selgem kui esimesel kursusel. Plaanin kandideerida kardiovaskulaarkirurgia residentuuri.

LV: Mulle meeldib väga uroloogia, aga eks näis. Ei oska ka veel öelda, kas jään kodumaale. Võtan vabalt ja proovin olla oma valikutes iseenda vastu aus.

 

Ene Selart

 

Võtmed kätte: 15. jaanuaril andis kliinikum N. Lunini 12 maja (ajaloolise Maarjamõisa mõisahoone) Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi käsutusse. Pildil (vasakult) Eno-Martin Lotman, Sirli Saar, Elinor Õunap ja seltsi president Kadri Kasak.

 

Lunini 12 EAYS

 

 

Kolm esmakursuslast vahendavad oma muljeid esimesest eksamist.

 

Kommentaar

Hendrik Vaaks

 

Olles biomeedikumi jõudnud mõned minutid enne eksami algust, valdas mind tavaline tunne nagu ikka enne selliseid momente ‒ õpitud oli omajagu ja mingit närveerimist küll polnud, kuna ainus uus faktor situatsiooni juures oli aine nimetus „biofüüsika". Kui austatud dotsent Kivastik oli oma avakõne maha pidanud ja küsimused kätte jaganud, avastasin, et olukord oli küllaltki soodne, väljumaks ruumist 1006 rahuloluga. Peale eksamit teistega muljeid vahetades sain teada, et see rahulolu oleks mõne kõrgema võimu tahtmise korral võinud ka tunduvalt kesisem olla, kuid tundub, et seekord minu eest hoolitseti. Võrreldes oma varasemate eksamitega eelmisel erialal, ma mingit suurt erinevust välja tuua ei oskagi ‒ ikka on nii, et veedad mõned päevad raamatukogus ja siis loodad parimat.

 

Kommentaar

Rasmus Kurgpõld

 

Kogu aja, mis ma olin eksamiks õppimisele pühendanud, püsis mul peas mälestus kevadisest eesti keele riigieksamist. Mu seljale paistis tookord ideaalselt soe päiksekiir, mu kõrvu hellitas aknast tulev vaikne linnulaul, mul oli kaasas mu lemmikšokolaad, mul oli palju öelda teemal, millest kirjutama asusin, ja ma lõpetasin eksami ligi 3 tundi enne aja lõppemist – sõna eksamistress oli sealsamas kaotanud minu jaoks igasugusegi tähenduse.

Biofüüsika ei suutnud seda tagasi tuua. Ainukese pabina suutis minus esile tuua selguse hetk, kui ma eksamihommikul vapralt Tähe 4 hoone suunas jalutades mõistsin, et sel puudub minu jaoks igasugunegi seos biofüüsikaga. Sooritasin kannapöörde, jõudsin Biomeedikumi ja hakkasin kirjutama. Kõik muu oli lihtne, kuid üldosa oli jäänud ülevaatamata ja nii ma veetsin tunnikese üritades nullist tuletada võrrandit röntgenseadme kiirguse intensiivsuse vähenemise graafikule. See võttis otsaesise korralikult higiseks, kuid ma väljusin lõpuks auditooriumist võidukalt.

 

 

Kommentaar

Annett Vapper

 

Pärast üsna pingelist semestri lõppu tundub eksamisessioon lausa õnnistusena. Korraga saab keskenduda ühele ainele ja oma aega ise planeerida. Pole vaja pidevalt kuskile kiirustada ja on võimalik ka puhata. Eksamisse suhtusin üsna muretult. Sisuliselt on see ju tavaline kontrolltöö nagu iga teinegi, kuid aega ettevalmistumiseks rohkem. Mõte kokku ei jooksnud ja käed ei värisenud, usaldasin oma valikulisi teadmisi. Kui läbi kukkuda, saab alati uuesti teha! Ainus närvilisem moment oli siis, kui mõistsin, et polnud kõike eksamiks vajalikku kaasa võtnud (kalkulaator), aga seegi oli edaspidiseks hea õppetund.

 

Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi (EAÜS) rahvatervise töögrupp ühendab aktiivseid arstiteaduse üliõpilasi, kelle jaoks on südamelähedasteks teemadeks tervislikud eluviisid ja nende propageerimine.

 

Tänavu oleme suuremat tähelepanu pööranud erinevatele puuetele – korraldasime kevadel nägemispuuet tutvustava ürituse „Mis juhtub, kui kaob nägemine?" ning oleme õpetanud arstitudengitele viipekeele alustõdesid.

 

10. novembril tegime liikumispuudega inimeste probleemidele pühendatud teabepäeva „Pole probleemi – liigume!", mis toimusliikumispuue koostöös Eesti Liikumispuudega Inimeste Liiduga (ELIL). Siinkohal soovime tänada Auli Lõokest, kes on ELIL-i tegevjuht.

 

Üheskoos arutlesime, mida on suuteline tegema inimene ratastoolis; kuidas ja kas liikumispuudega inimest abistada. Rääkisime kõikvõimalikest liikumist ja elu lihtsustavatest abivahenditest. Keskendusime ka ühiskonnas levinud müütidele ja eelarvamustele. Suureks probleemiks on siiamaani stigmatiseerimine. Kummalisel kombel on seda tunda ka arstide seas. Patsiendi asemel kiputakse suhtlema tema saatjaga, kuigi on teada, et liikumispuudega tavaliselt ei kaasu vaimupuuet.

 

EAÜSi Rahvatervise töögrupi teabepäev andis uut lootust ka esineja Sven Reemetile: "Väga meeldiv on, kui tulevikus meditsiini- ja sotsiaalsfääris töötavad noored kuuluvad huviga, kuidas liikumispuuetega inimesed räägivad oma elust - tegelikust elust, saatusest, mis selleni on viinud ja tulevikust, kuhu tahetakse jõuda. Ja kõike seda mitte ohkides-kurtes, vaid läbi meeldiva huumoriprisma. Tutvustasin neile ka erinevaid abivahendeid, mida me vajame, toimus lustakas viktoriin jne. Ja noored kuulasid huviga, seda oli nägudest näha, küsisid, läksid teemadega kaasa... Kui noored suudavad sellest huvituda, siis vast polegi meie tulevik siin nii lootusetu."

 

Samuti jäi kõlama mõte, et tänu kaasaegsetele abivahenditele on liikumispuudega inimestel võrreldavad võimalused puudeta inimestega. Vahendid võimaldavad neil olla täisväärtuslikud ühiskonna liikmed. Siinkohal tahaks kummutada levinud väärarusaama, et ratastool aheldab, vastupidi: see annab inimesele hoopis liikumisvabaduse.

 

Kokkuvõtteks võib öelda, et toimunud teabepäevaga jäid rahule nii esinejad kui arstitudengid. Loodetavasti aitavad sellelaadsed üritused kujundada praegustest tudengitest head ja mõistvad arstid, kes näevad inimest, mitte haigust või puuet.

 

 

Katrin Kurg

stud.med. IV

 

Tiiu Lind

stud.med. VI

 

Liis Puis

stud.med. II

Alates ajast, kui olin umbes paariaastane, küsiti minult pidevalt, kelleks ma suurena saada tahan. Nii kaua, kui ennast mäletan, vastasin alati: „Arstiks!" Peaaegu alati küsiti ka vastu: „Mis arstiks sa siis saada tahad?" Ukerdades ise veel liivakastis, ütlesin püüdlikult välja suure ja keerulise sõna: „Ope-ope- ratsiooniarstiks!" Terve mu elu on keerelnud mõtte ümber, et minust peab tulevikus saama arst. Kust see salapärane soov arstiks saada üldse tuli? Kas väiksena kuuldud fraasist, et arstid saavad küsimusele, mille eest sulle palka makstakse, vastata, et elude päästmise eest? Jah. Lapseeas jälgitud meditsiiniteemaliste seriaalide tõttu, mida vaadates alati unistasin, et mina olen kunagi üks nendest valge kitli ja kaelas rippuva stetoskoobiga arstidest, kes saab patsiendilt küsida: „Mille üle me kurdame?" Jah. Kingitud mänguarstiriistade komplekti tõttu, tänu millele kadus soov teiste lastega õues peitust mängida ja asendus sooviga mängida nendega koos hoopis arsti-patsienti, kus mina pidin alati arst olema? Jah. Seda loetelu võiks lõputult jätkata. Mis on praegu mu vastuses muutunud, võrreldes ajaga, kui ma veel ei õppinud arstiks? Kui keegi nüüd küsib, mis arstiks ma saada tahan, siis vastan: „Eks näis!" Hetkel tundub kõik paeluv ja põnev ning küll aastad näitavad, kuhu suunda ma lõpuks triivin.

Uurisin ka ühelt nooremalt ja kahelt vanemalt kolleegilt, mis ajendas neid valima arstikutset.

 

Ann Maser

stud.med. I

Kui ma olin kuueaastane, tahtsin saada kojameheks. Kuna mu vanemad on arstid, olin pea keskkooli lõpuni välistanud nende jälgedes käimise. Tõotasime lausa koos oma parima sõbrannaga, kelle ema ja isa on samuti arstid, et kindlasti ei lähe me meditsiini õppima. Kuid see oli umbes kümme aastat tagasi. Tema pidas lubadusest kinni. Mina olen nüüd aga arstiteaduskonna esmakursuslane. Kuna koolis paelusid mind enim loodusteadused ja ka reaalainetega polnud probleeme, hakkas mu peas idanema mõte saada arstiks. Oma vanemate näitel olin näinud arstielu nn varjukülgi, nagu pikad tööpäevad, öövalved ja üleüldiselt kaootilised graafikud. Mingi hetk hakkasid kuhjuma vaid selle elukutse positiivsed omadused. Arste ei peeta ilmaasjata harituteks, tööampluaa on väga lai, rutiin raske tekkima, mittemisantroobid saavad inimesi päästa ja aidata – nii võiks veel kaua jätkata. Kuid üheks suurimaks plussiks, mis ka minu erialavalikul suurt rolli mängis, on kindlasti see, et arstiteaduskonna lõpetaja õpib selgeks ameti ning sinna soovin ka mina ühel päeval jõuda.

 

Merle Bunescu

stud.med. VI

Astusin arstiteaduskonda kindla veendumusega, et omandan parima ameti. Valdkond, mis on väheke egoistlik (psühholoogiaga käsikäes pole teist eriala, kus saaks enda kohta nii palju õppida) ning alati põnevustpakkuv. Nüüd kooli lõpusirgel tagasi vaadates tuleb muuhulgas esile kaks privileegi, mille olemasolule ülikooli astudes ei osanud veel mõelda: Esiteks, koostöö motiveerivate ja andekate kolleegidega. Osa 4. kursuse praktikast tegin endokrinoloogia osakonnas dr Jõgiste juhendamisel. Need kaks lühikest nädalat andsid mulle rohkem, kui oskasin oodata. Juhendaja vs hea juhendaja – siin on suur erinevus. Kui 4. kursuse praktikanti usaldatakse, kaasatakse otsustesse ja tegevustesse ning hinnatakse kui väärtuslikku abilist ja kolleegi, siis tõus motivatsiooniredelil on suur. Teiseks, patsiendid. Meie privileeg on aidata, kuid samas patsiendid muudavad ka meid. Mäletan üht vestlust 17-aastase tsüstilist fibroosi põdeva noorega. Veel koduski valutas mul süda, küllap olin ebaprofessionaalselt võtnud juhtumi endale liiga hinge. Tema avatus ning ellusuhtumine panid minugi väärtushinnanguid üle vaatama ning parimat võimalikku meditsiinilist lahendust otsima. Meditsiin – suur vastutus, kuid samas suursugune privileeg.

 

Andreas Elme

stud.med. V

Minu elukutse valik tuli kergelt. Tõtt-öelda ei ole ma seda kunagi valikuks pidanud. Olen kogu lapsepõlve ja noorukiea kasvanud veendumuses, et minust saab kindlasti arst. See on olnud rohkem sisetunne kui teadlik valik. Keskkoolis sai lõpueksameid valida vastavalt ülikooli nõudmistele ning see oli esimene kord, kui ma ka alternatiivseid teaduskondi kaalusin. Vaatasin läbi kõik Eestis õpetatavad erialad, kuid ei suutnud ühtegi teist valikut arstiteaduskonna kõrvale panna. Seega võiks ka öelda, et arsti elukutse on per exclusionem valik, sest ainult arstiteaduskonnas õppimine tundus huvitav. Haigused ei paista maailmast otsa lõppevat, kuigi meditsiin ja ravivõtted muutuvad pidevalt paremaks. Ilmselt ei kao ka arstitöö veel niipea ja see annab lootust, et tulevik on vähemalt kindlustatud. Kõigepealt tuleb aga arstiks saada ja eriala omandada. Arstiteaduskonda valida oli lihtne, eriala valik on hoopis keerulisem. Täpset plaani veel ei ole, kuid seda ma tean, et minust saab arst ja ma jään tööle Eestisse, kus on minu kodu ja pere.

 

Möödunud õppeaasta sügisel ajas kuues kursus arstirebased Biomeedikumi ette kokku ja pani meid kooris mööduvatele õppejõududele „tere" ütlema. Esimesena möödus meie ärevast seltskonnast saatuse tahtel dotsent Raivo Masso; neelasime hirmu alla ja tervitasime teda kõige rõõmsama „terega", mille suutsime esile manada. Meie suureks üllatuseks tervitas ta meid rõõmsalt vastu ning kadus seejärel muheledes Biomeedikumi klaasist uste taha.

Triin KonksParatamatult võrreldakse Eestit meditsiinimaailmas suuremate riikidega. Ka meie ei suuda siinkohal kiusatusele vastu panna, kuid jätame kõrvale kõrgemad palgad ja inimväärsemad töötunnid ning vaatame näiteks Prantsusmaa töökeskkonda. Kui seal peetakse kõigi kolleegide ning erialapartnerite tervitamist täiesti loomulikuks, siis Eestis peab terve kari arstitudengeid enne tükk aega julgust koguma, et ühtainsat õppejõudu tervitada. Ma tahaks olla piisavalt julge, et naeratada haiglas ja Biomeedikumis nii arstidele, õdedele kui ka koristajatele, aga vahepeal tekib (vähemalt minul) paratamatult tunne, et rõõmus tervitamine poleks justkui loomulik. Mõnikord on mul tunne, et meie seas valitseb vaikimisi kindlaksmääratud hierarhia koos kindlate käitumisnormidega, mis näevad ette, et tudengid peavad suhtuma arstidesse ja õpetajatesse küll aupaklikult, aga neid avalikult kõnetada oleks nagu pisut kohatu. Keegi pole küll kunagi minu tervituse peale kulmu kortsutanud, kuid siiski tundub õppejõudude tervitamine (eriti nende, kellega pole veel tutvust tehtud) pisut hirmutav.

Martti VaskeLoomulikult ei saa me olla kogu aeg lapsikult õnnelikud ega naeratada igale möödujale kõrvuni ulatuvat karjuvalt ebasiirast naeratust, aga elementaarne „tere" võiks kuuluda meie kõigi sõnavarasse. Asi ei ole mitte ainult sõnas endas, vaid selles, mis peitub tervituse taga. Üksainus „tere" annab mõista, et oled inimest märganud, tunnustad tema olemasolu ning kinnitad, et ta ei ole sinu jaoks tühi koht. On lausa uskumatu, kui suurt mõju võib avaldada sõbralik tervitus noorele tudengile. Ma mäletan oma esimest päeva Pariisis haiglas. Hiilisin uksest sisse, teadmata, kelle ees pean kummardama või kui alandlikuks peaksin ennast tegema, sest koolipingist oli külge jäänud teadmine, et õpilane peab olema madalam kui muru. Aga kui mulle tuli vastu kardioloogia osakonna peakirurg, kes oli viis tundi varem edukalt sooritanud südamesiirdamise, ja ütles täiesti sundimatult „tere", siis tundsin paratamatult, et kuulun täieõiguslikult nende kollektiivi – mis sest, et olen kesise prantsuse keelega idaeurooplane, kes nühib alles teist aastat koolipinki. Üks tervitus andis mulle rohkem enesekindlust ja tunnustust, kui ma suudan sõnades väljendada. Oli üllatavalt tore töötada keskkonnas, kus kõik suhtuvad üksteisesse nagu võrdne võrdsesse, olgu siis tegu tippkirurgi, praktikandi või sööklaonuga.

Jah, me teame kõik, et arstid ja arstid-õppejõud töötavad suure pinge all ning nõuda neilt kõigi oma murede kiuste laia naeratusega ringi käimist oleks üpris naiivne. Kuid oluline pole mitte halva mängu juures head nägu teha, vaid säästa kolleege lisapingetest ja pahameelest. Omavahel võiksime ikka kokku hoida ja vähim, mida keegi selleks teha saab, on kord päevas kolleegi või tudengit tervitada.

Meie, veel rohelised tudengid, põeme haigust, mille nimi on naiivne optimism. Me oleme veel piisavalt rumalad uskumaks, et Biomeedikumis ja Kliinikumis aeg-ajalt kõlav „tere" aitab muuta töö- ja õpikeskkonda meeldivamaks, soojemaks ning sõbralikumaks. Arstid, tuletage meelde oma esimesi aastaid - kui te näete kartliku pilguga ringiluusivat tudengit, ärge minge temast külmalt mööda, vaid öelge lihtsalt „tere!".

 

Triin Konks
Martti Vaske
stud.med. II


Tänavu sooritas arstiteaduskonna lõpueksami 136 üliõpilast. Eksamiküsimusi oli 200 ning eksam hõlmas IV, V ja VI kursusel õpetatavaid kliinilisi ja tervishoiualaseid aineid. Lõpueksami hindamis- ja korralduskomisjoni esimehe prof Alan Altraja sõnul sooritasid kõik eksaminandid eksami positiivsele hindele (vastanutest said hinde A 29 ja hinde B 58).

Kõigil huvilistel on alljärgnevalt võimalus kolme lõpueksami näidisküsimuse varal ka oma teadmisi proovile panna.

1. Milline mehhanism on emfüseemitekkese kroonilise obstruktiivse kopsuhaiguse korral kõige olulisem?
a. Tekib hingamisteede obstruktsioon, mille tõttu häirub ennekõike alveolaarventilatsioon; häirunud alveolaarventilatsiooni tõttu tekib hüpokseemiale lisaks hüperkapnia.
b. Obstruktsioon on seotud alveolaarventilatsiooni-perfusiooni suhte (VA/Q) langusega.
c. Häirunud alveolaarventilatsiooni tõttu tekib lisaks hüpokseemiale ka hüperkapnia, need omakorda põhjustavad reflektoorselt kestva rõhu tõusu kopsuringes.
d. Obstruktsioonile lisaks kujuneb difusioonihäire, mis põhjustab peamiselt ainult hüpokseemiat.

2. Tromboosi kahtlusega raskes üldseisundis patsiendile ordineeriti tilkinfusioon fraktsioneerimata hepariiniga (UFH). Milliseid analüüside tulemusi ootaksite?
a. APTT ja TT (trombiiniaeg) pikenenud, trombotsüütide arv tõenäoliselt normis.
b. APTT pikenenud, TT normis, trombotsüütide arv vähenenud.
c. PT-INR pikenenud, APTT ja trombotsüütide arv normis.
d. APTT, PT-INR, TT ja trombotsüütide arv normis.

3. Millise häire korral järgnevast loetelust võivad esineda psühhootilised sümptomid?
a. Amnestilise sündroomi korral.
b. Posttraumaatilise stresshäire korral.
c. Ägeda stressreaktsiooni korral.
d. Bipolaarse häire korral.


Õiged vastused: 1 - d; 2 - a; 3 – d.

 

Kliinikumi Leht

 

Kandideerisin kevadel rahvusvahelise meditsiinitudengeid ühendava organisatsiooni (IFMSA) poolt pakutavale võimalusele veeta suvel üks kuu kliinilises välisvahetuses. Suhteliselt suurest riikide nimekirjast otsustasin just Hollandi kasuks, kuna see riik huvitab mind isiklikult väga ning üldise meditsiinilise arengutaseme poolest on Holland kindlasti üks juhtivaid riike Euroopas. Minu rõõmuks sattusin linna nimega Groningen, mille ma kandideerides oma pingereas ka esimeseks olin pannud.


Anna Kaisa VeetammGroningen on kõige suurem linn Põhja-Hollandis. Elanikke on seal umbes 190 000, kellest ligemale 40 000 on tudengid. Groningen on, nagu Tartugi, ajalooline ülikoolilinn. Sealne ülikool on asutatud 1614. aastal. Groningeni Ülikooli haigla – Universitair Medisch Centrum Groningen (UMCG), kuhu vahetusüliõpilasena sattusin, on üks Hollandi suurimaid haiglaid, mis asub Groningeni kesklinnas ja regionaalselt varustab meditsiiniteenustega kogu Põhja-Hollandit. UMCG on maailmas tuntud ka kui üks suurimaid transplantatsioonikirurgia keskuseid.


Hollandis võeti mind väga soojalt ning professionaalselt vastu. Kõik oli korraldatud: alates Groningeni rongijaamast korterini ja haiglani jõudmisest, kuni haigla tutvustuse ja vajalike kaartide, riiete jm olulise kättesaamiseni. Lisaks sain kuuks ajaks ka jalgratta kasutada.


Sama sõbralikult võeti mind vastu ka ortopeedia osakonna kollektiivi ning kõik arstid ja residendid suhtusid minusse väga positiivselt, kuigi mõnes mõttes tegin ju neile oma sealviibimisega pisut tööd juurde. Minu juhendajaks oli ortopeediakirurg dr Alexander L. Boerboom. Nagu siiamaani olin teinud väga õigeid valikuid nii riigi kui ka linnaga, kuhu sattusin, samavõrd jäin väga rahule ka oma juhendajaga. Dr Boerboom on väga kogenud ning kindlakäeline ortopeediakirurg, kes mind väga innustunult õpetas, rääkis põnevaid haiguslugusid kui ka muid olulisi elutarkusi, mida oma teele kaasa saaksin võtta. Ta on mulle suureks eeskujuks ning võibolla tänu tema entusiasmile ja pühendumusele, sain ma innustust ka oma õpinguid süvendatult ortopeedia valdkonda suunata ning ühel heal päeval ka sellel alal ehk residentuuri astuda.


Dr Boerboom koostas mulle terveks kuuks spetsiaalse ortopeediaprogrammi. Igaks päevaks oli programmis ette nähtud kindel arst, mõnel päeval ka mitu arsti või residenti, kelle juhendamisel ma päeva veetsin. Minu päevad haiglas algasid igal hommikul kell 8 koosolekuga ning lõppesid õhtuse koosolekuga tavaliselt enne viite. Peale koosolekute mahtusid päevadesse veel ambulatoorsed vastuvõtud, erakorralise meditsiini osakonna valved ning kõige krooniks mitmed operatsioonipäevad. Iga nädal olin 2-3 päeva operatsioonisaalis jälgides, ning sageli ka assisteerides, erinevaid ortopeedilisi operatsioone. Kollanokana, kes pole haiglaelu veel üldse näinud, oli see lihtsalt vapustav. Kõige pikem operatsioon, kus sain võimaluse assisteerida, oli ligikaudu 6-tunnine. Nägin väga erinevaid lõikusi – enamus olid suuremate liigeste endoproteesimised, endoproteeside revisioonoperatsioonid, ebastabiilsete luumurdude kirurgilised fikseerimised, artroskoopilised operatsioonid, arvutiga navigeeritud operatsioonid, reumatoidartriidist kahjustatud liigeste operatsioonid, onkoloogilised operatsioonid jpm.


Hollandlased valdavad väga hästi inglise keelt. Mitte ainult arstid, vaid ka patsiendid, kes ambulatoorses vastuvõtus käisid, tahtsid Valistudengid Leidenis kanali aaresvahel inglise keeles rääkida, et mulle kõik arusaadav oleks. Enamasti toimusid siiski vastuvõtud hollandi keeles ning vastuvõttude vahepeal selgitas arst mulle haiguslugusid ning konkreetseid probleeme. Lisaks röntgenpiltidele ja meditsiiniterminoloogiale, mis on universaalsed ja arusaadavad kõikides keeltes, õppisin iga päevaga järjest enam ka hollandikeelseid sõnu ja fraase, kuni lõpuks mõistsin juba ilma tõlkimata suurt osa toimuvast.


Kuna lõpetasin sellel kevadel alles 3. kursuse, ei ole mul veel väga palju haiglakogemust, rääkimata varasemast kokkupuutest ortopeedia valdkonnaga. Seetõttu ei oska ma veel kahte erinevat riiki haiglate tasandil võrrelda, kuid UMCG ortopeedia osakond jättis mulle väga süsteemse ning kõrgtasemelise mulje.


Nädalavahetused olid vabad ning neid kasutasin teiste Hollandi linnadega tutvumiseks ning hollandi kultuuri ja igapäevaellu süvenemiseks. Kahel nädalavahetusel toimus planeeritud sotsiaalprogramm kõikidele Hollandisse saabunud välistudengitele. Esimene nädalavahetus Leidenis ning teine Nijmegenis. Omal käel külastasin veel ka Amsterdami, Haagi, Leeuwardenit jt linnu. Groningeni arstitudengitega käisime hollandipäraseid toite söömas, mõõna ajal jalutasime tammide taga Põhjamere ääres ning püüdsime krevette, käisime kinos ja tutvusime loomulikult ka õhtumeluga.


Kokkuvõttes võin sajaprotsendilise rahuloluga tunnistada, et juulikuu Hollandis oli väga vahva ja meeldejääv. Sain võimaluse näha kõrgtasemelist meditsiini ortopeedia osakonnas, tutvuda väga toredate ja rõõmsameelsete hollandlaste ning nende kultuuriga, suhelda paljude arstitudengitega üle kogu maailma, kellest mõnega sain väga heaks sõbraks, ning loodan nendega edaspidigi tihedalt kontaktis olla. Soovitan kõigile praegustele ja tulevastele tudengitele kasutada seda lihtsat võimalust, et minna ja kogeda seda kõike, mida maailmal pakkuda on.


Anna-Kaisa Veetamm
stud.med. IV



Kas HIV-positiivsete stigmatiseerimine on olemas või mitte? Selles küsimuses on erinevatel huvigruppidel raske ühisele arusaamisele jõuda.

Eesti HIV-positiivsete Võrgustiku (EHPV) liikmed usuvad, et stigma eksisteerib. EHPV sõnul ja nende poolt koostatud uurimistöö alusel on stigmatiseerimine ning sellega kaasnev diskrimineerimine ühiskonnas levinud. Seetõttu otsustasime Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsis midagi ise ära teha, et olukord paraneks.
Iga aasta maikuu kolmandal pühapäeval tähistatakse rahvusvahelist AIDSi-ohvrite päeva, mille raames viiakse 115 riigis läbi küünlasüütamise tseremoonia. Mis on taolise ürituse eesmärk? Lugedes küünlasüütamise tseremoonia ametlikku kodulehte on seal kahe peamise põhjusena välja toodud inimeste teadlikkuse tõstmine ning ühiskonna erinevate tasandite õhutamine lahenduste poole liikuma.
Eestis toimus see aktsioon teadaolevalt Tartus, Narvas ja Tallinnas. Meie, Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi Seksuaaltervise töögrupis, leidsime, et kui tahta jõuda rohkemate inimesteni tuleb kasutada teisi meetodeid. Parim viis inimestele sõnumit edastada on meedia. Tulenevalt sihtgrupist ning eesmärgist tuleb vaid valida õige kanal. Otsustasime oma panuse rahva teadlikkuse tõstmiseks anda läbi maakonnalehtede arvamuslehekülgede. 21 maakonnalehest saime nõusse 12. Lisaks paberkandjale trükitud lugudele avaldati mõned meie artiklitest ka interneti väljaannetes, mis said tähelepanu osaliseks ja soodustasid diskussiooni.
Kindlasti on meie seas nii mõnigi, kes stigma olemasolusse ning diskrimineerimisse ei usu või arvab hoopis, et see tulenebki liigsest meedia kajastusest ning aruteludest. Sellest tekib ehk küsimus – miks me seda tegime?
Siinkohal oleks paslik meelde tuletada Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi visiooni: „Meie unistuseks on, et maailma kõige tervemad ja õnnelikumad inimesed elavad Eestis!"
EHPV võrgustiku liikmete poolt läbiviidud uuringu tulemusel selgus, et HIV-positiivsed siiski tunnevad ühiskonna hukkamõistu ning selle tulemusel ka sotsiaalset ebakindlust.
Hiljuti korraldasime Tartus ka ürituse "HIV – Inimene vs Meditsiin", kus lisaks dr Matti Maimetsale käisid rääkimas EHPV esindajad. Kui neilt küsisime, mida saaksime meie kui tulevased arstid olukorra paranemiseks ära teha, siis vastasid nad: ,,Olge positiivsed ning toetavad!"
Oma tegevuste ning suhtumise läbi tahamegi olla positiivsed ning toetavad. Loodame, et suudame oma teadmistega kummutada valearusaamu ja negatiivseid hoiakuid ühiskonnas.

 

Grete HirvesooGrete Hirvesoo
stud.med III
Eesti Arstiteadusüliõpilaste Selts
Seksuaaltervise töögrupi juht



Esimest korda avanes Tartu Tamme Gümnaasiumi 11. klassi õpilastel võimalus olla nädal aega töövarjudena kliinikumis. Eelnevalt on loodusklassi meditsiinisuuna 23 õpilast läbinud koolis arstiteaduse aluste kursused. Järgnevalt õpilaste muljeid kliinikumist.

Tamme Gymnaasiumi medklass


Alguses ei osanud ma sellest praktikast midagi oodatagi, kuna polnud kunagi /.../ osakonnaga kokku puutunud. Kuid sain sealt palju teadmisi. Korralduslik pool sujus hästi, kõik arstid ja õed olid väga sõbralikud ja vastasid meie küsimustele meeleldi. Praktika jooksul sain teada enda kohta, et ei kannata eriti teatud protseduure nagu näiteks biopsia. Samuti sain hakkama kõikide antud ülesannetega. Olen väga rahul, et valisin just selle osakonna, ning olen rahul, et seal oli nii rõõmsameelne seltskond koos. See praktika mõjutab mu edasisi valikult suurelt, kuna nüüd kavatsen kindlalt minna õppima meditsiini ja tulevikus tahaks tegeleda lastega.

 

***


Korralduslik pool oleks võinud olla natuke parem, et osakonna arstid ja õed oleksid võinud olla meie praktikast rohkem teadlikud. Oleks oodanud võib olla rohkem tegevusi. Kuid kõik mida tahtsin näha, sain ka näha. Praktika lõpus võin öelda, et olen kindel, et tahan töötada meditsiini alal ja saan sellega hakkama.


***

 

Läbitud praktika põhjal tean, et kindlasti ei taha saada ei õeks ega hooldusõeks, sest töö on väga raske ja nõuab läbikäimist igasuguste inimestega. Mul ei ole seda motivatsiooni, et sundida end joodikule kaasa tundma ja teda kasima. Samuti ajab inimeste toitmine mul südame pahaks. Inimesi ma kindlasti ravida ei taha, aga seda teadsin ma juba enne.


***


Lastetoas oli kogu aeg sama tegevus, aga igav ei hakanud kordagi. Väga põnev oli erinevaid lugusid kuulda ning lapsi vaadata. Endal tekkis juba soov ämmaemandaks saada ning koju jõudes uurisin õppevõimaluste kohta.

 

***


Lõpuks nägin ära ka selle, mida tahtsin – karmi lõikehaava, nägemata jäi muidugi elustamine, aga inimlikus vaatepildis oli see loomulikult hea. Peale praktikat tunnen, et võiks isegi arstiteaduskonda astumise peale mõelda, enne olin selle pea välistanud.


***


Praktiliste oskuste arendamiseks sain proovida vererõhu mõõtmist. See pealtnäha väga lihtne asi nõuab selgelt palju harjutamist ja harjumist aparaadi käsitsemisel. Mina ei saanud seda oskust käppa, kuid mõistan nüüd, kuidas see toimib. Lisaks näidati kopsumahu mõõtmist, sain ka seda enda peal testida.



Arstiteaduskonna tänavustel lõpetajatel näivad tuleviku osas olevat valikud nagu vene muinasjutus: valid vasakpoolse tee ja lähed välismaale – saad rikkaks, aga avalikkuses hurjutada; valid parempoolse tee ja jääd Eestisse – langed vaesuses/töökoorma all kangelasena; valid keskmise tee proovides nii seda kui teist – võid hoopiski tühjade pihkudega jääda.

Kommentaar
Rille Pihlak

Praegune plaan on Eestisse residentuuri jääda. Minu esimene ja ainuke valik on onkoloogia. Kui see plaan ei realiseeru, siis üks variant on minna Etioopiasse. Olen seal vabatahtliku tööd teinud ja tean, et mul on võimalus sinna tagasi minna.

Osa lõpetajad ei tea veel täpselt, mida nad tahavad. Ja teised ei tea, mis eriala valida. Miks Eestist ära minnakse? Mineku põhjusteks võib olla kogemuste otsimine, aga ka raha või lihtsalt frustratsioon, sest inimesed tunnevad, et neid ei taheta siia. Aga Soome tahetakse. Eestis ei ole mõistetud, et kui keegi tudengi poole naerataks, siis oleks tal palju raskem ära minna.

Kommentaar
Paula Pärna

Plaan A on minna günekoloogia ja sünnitusabi erialal residentuuri. Olen selle enda jaoks selgeks mõelnud, see on minu soov ja suur tahe ning selle nimel ka pingutan. Kindlat varuvarianti mul hetkel veel ei ole, vaatan rahulikult, mis võimalused mul on, kui peaks tekkima olukord, et jään soovitud kohast ilma. Ütleme nii, et laevapileteid veel ostetud ei ole.

Mul on tunne, et see aasta lahkub Eestist veelgi rohkem lõpetanuid kui varasematel aastatel. Tean paljusid, kes võtavad aasta vabaks ja töötavad välismaal või kes ei proovigi kuskile astuda, kuna ei ole oma erialavalikus 100% kindlad. Soome minejatel on võimalus palju õppida ja praktiseerida ning seda üldarstina. Eestis on üldarstiks olemine praeguse Eesti meditsiinisüsteemi juures vähem väärtustatud ja tasustatud. Ma kindlasti ei vaata viltu nende peale, kes lähevad. Mind seob Eestiga minu pere ja sõbrad, tahan siin töötada. See on see, mille pärast ma kuus aastat tagasi arstiteaduskonda astusin.


Hea õppejõud


Kirjutan Teile sooviga tänada Teid nende kuue aasta eest. Need aastad on mulle kahtlemata andnud väga palju. Olen õppinud mitte ainult haiguste patogeneesi ja ravi, vaid ka Teid jälgides seda, kuidas olla hea Arst.

Samas on mul ka suur mure. Ma tunnen, et on asju, millele peaksin pöörama Teie tähelepanu. Pärast kolmanda kursuse lõppu kliinilisse õppesse siirdudes tekkis pingelangus ja väiksem õppekoormus oli kahtlemata tänuväärne. Nüüd, kuuenda kursuse lõpus on jäänud õhku küsimus, kas seda aega ei oleks võinud ikkagi intensiivsema õppetööga sisustada. Olles Euroopa ja muu maailma erinevates haiglates praktikatel ja kliinilisel välisvahetusel näinud teisi meditsiinitudengeid, pean tunnistama, et vaatamata eduseisule anatoomias, biokeemias ja immunoloogias, jään neist kaugele maha kliinilise meditsiini teadmistes ja praktilistes oskustes. Minu tudengiaeg kliinikumis on jõudnud lõpule. Seega minu teadmised ja oskused, mida olen Teilt ja õpikutest omandanud, peaksid olema lõpuni viimistletud.

Mulle teeb muret, et tihtipeale kujutavad praktikumid endast miniloenguid ning vähe pööratakse tähelepanu, kuigi õppevormi nimi sellele viitab, praktiliste oskuste arendamisele. Ning alatihti löövad nendegi praktikumide korralduse segamini juhendaja lõikusplaanid, koosolekud või mistahes muud põhjused, mille tõttu on mu päevad haiglas kas lühikesed või asendatud hoopiski opisaalis töökate selgade silmitsemisega. Nii tekivad käsitlemata teemad, lüngad teadmistes, nõrgad oskused kliinilises meditsiinis. Kindlasti ei anna see tulevikuks üleliia palju praktilisi oskusi ega aita suurt kaasa pädevaks üldarstiks kujunemisele. Üliõpilase igasugune haigemajas viibimine ei anna sellele koheselt praktikumi väärtust. Praktikum, meile nii oluline aeg haiglaseinte vahel, võiks siiski olla lõpuni mõtestatud ning sihipärane tegevus.

Te olete mulle olnud suureks eeskujuks ja teejuhiks. Teie pealt olen õppinud, kuidas peaks suhtuma nii patsientidesse kui kolleegidesse ning vahel kahjuks ka seda, kuidas seda ei tohiks teha. Ma palun Teid, et austaksite nii oma endisi, praegusi ja tulevasi kolleege, nende hulgas ka mind. Ma loodan, et Te ei kustuta leeki noortes särasilmsetes tudengites, hoolimata sellest, kui väsitav või tüütu võib mõni haiglapäev olla. Teile nii igapäevased praktikumid on minu jaoks paraku kordumatud ning mõjutavad suuresti minu tulevikus vastuvõetavaid otsuseid.

Mina usun Eesti meditsiini tulevikku. Mina usun, et tulevased ja praegused arstid saavad muuta Eesti meditsiini paremaks. Selle nimel on vaja muuta meil kõigil oma suhtumist ja vanu harjumusi, võttes tõsiselt noori kolleege ning nende õpetamist. Me lõikame seda, mida külvame. Seepärast leian, et panustades kliinilise õppe täiustamisse, väldime edaspidi probleeme, mida tudengipõlves saab ennetada.

Ma tänan õppejõude, kes on võtnud mu harimise oma südameasjaks. Ma tänan õppejõude, kes on andnud head eeskuju arstiks kujunemisel. Ma tänan õppejõude, kes on mind inspireerinud.

 

Igavesti Teie

VI kursuse tudeng