Jüri Kõre on Tartu Ülikooli sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika instituudi sotsiaalpoliitika õppejõud ja Tartu abilinnapea sotsiaal- ja tervishoiu valdkonnas. Kliinikumi nõukogusse kuulub ta 2007. aastast, esindades Eesti riiki.

Olete Tartu Ülikoolis sotsiaalpoliitika õppejõud, kuidas kasutate erialaseid teadmisi kliinikumi nõukogus?

Sotsiaalteadused on ju esindatud kliinikumi igapäevases juhtimises sotsioloogiamagister Mart Einasto isikus, nii et iseenesest on selline kompetents kliinikumis kõrgel tasandil olemas!

Kui rääkida konkreetselt nõukogust, siis ega igal istungil ei ole päevakorras selliseid punkte, mille üle otsustamine eeldaks sotsiaalteadlase kvalifikatsiooni. Nõukogu otsused on valdavalt strateegilised, majanduslikud, organisatsiooni korraldust puudutavad ja nad peavad kindlustama selle efektiivse toimimise. Seega on keeruline hinnata, kas mulle on nõukogu liikmena tegutsemiseks rohkem kasuks omavalitsusjuhi või teadlase pagas. Aga õppejõu ja pisut ka uurijana on mul olemas ülevaade tervishoiusüsteemide korraldusest, rahastamisest, tervishoiu juhtimisest, ühe või teise mudeli tugevustest-nõrkustest.

Praegu kui päevakorras on patsiendi omaosaluse suurendamine teenuste eest tasumisel, tasuks minu arust kaaluda prantsuskeelses Euroopas rakendatava kliendikeskse rahastamismudeli mõningaid aspekte. Selles mudelis on teatud juhtudel patsient mitte lihtsalt raha maksja, vaid kaasotsustaja, mida ja kuidas tervise parandamiseks ära teha.

Tartus on hea võimalus probleemi lahendamiseks kasutades just selle kliendikeskse tervishoiumudeli põhimõtteid. Meil on polikliinik, samas on ka polikliinikuga samas majas töötavad perearstid. Polikliiniku ruumides oleks võimalik korraldada kõigi linlaste jaoks töövälisel ajal perearstide vastuvõtt.

Süsteem põhineks valikuvõimaluse pakkumisel. Lähed töövälisel ajal perearsti süsteemi valvearsti, asendusarsti vms esmatasandi spetsialisti juurde. Tasuta vastuvõtt (tegelikult 3 eurot visiiditasu) on garanteeritud. Kui inimesel on põhjust arvata, et tal on tõsisem haigus vms (näiteks on perearsti saatekiri eriarsti juurde, aga see aeg on kusagil tulevikus) ja ta soovib minna EMOsse, siis on see tema valik. Kui EMO visiit osutub põhjendatuks, siis maksad 3 eurot nagu perearsti juures. Kui visiit polnud põhjendatud ja oli perearsti kompetentsi kuuluv juhtum, siis on visiiditasu 29 eurot. Selliseid kliendi valiku ja kaasotsustamise momente on prantsuse süsteemis palju ja see muudab süsteemi efektiivsemaks kui meie "saksa" süsteem.

Loomulikult on nõukogu päevakorras selliseid teemasid, mis on mulle meelepärasemad või omasemad. Olgu need siis kliendi rahulolu puudutavad iga aastased küsitlused, milliseid olen ka ise korraldanud. Või kliinikumi lühema- või pikema ajalised arengukavad, milles erialase aspekti kõrval on sees sotsiaalne ja majanduslik vaatenurk. Meenub, et 2000. aastate algul püüdsin ma haiglavõrgu ja hooldusravi võrgu arengukavade Lõuna-Eesti osade tegijaid kallutada koduõendusteenuse jms kavandamisel välismaiste eeskujude kopeerimise kõrval suuremal määral arvestama meie hoolekandekorraldust, perekonna- ja eluasemesituatsiooni jm sotsiaalseid näitajaid.

Esindate kliinikumi nõukogus Eesti riiki olles samas Tartu abilinnapea sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonna eest vastutades, kuidas ühildate neid erinevaid rolle kliinikumi nõukogus?

Abilinnapea ametikohale valiti mind siis, kui ma juba olin juba kliinikumi nõukogus ja see roll on ajaliselt selgelt piiratud (oktoober 2013). Küllap ei näinud mind riigi esindajaks nimetanud sotsiaalminister selles kahetises positsioonis suurt vastuolu ja hindas nõukogu koosseisu stabiilsust.

Omavalitsus ja omavalitsusjuht on kehtiva Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse mõttes eikeegi, seadus ei anna neile meditsiini alal vähimatki korralduslikku õigust. Ainuke võimalus protsesse või arenguid mõjutada on valdkonna rahastamise kaudu.

Näiline konkurentsi koht on linnal kliinikumiga ambulatoorse arstiabi valdkonnas. Ambulatoorse eriarstiabi teenust osutab Tartus ka linnale kuuluv OÜ Tartu Linna Polikliinik. Paraku on muinasjutu tegelasi mängu võttes tegu Suure Peetri ja Väikese Peetriga. Haigekassa, kes nende kahe moonakotte täidab (määrab teenust ostes tulud), pigem suurendab igal aastal Suure ja pigem ei suurenda Väikese Peetri leivakotti. Samas, linna eelarvest ei saa polikliinik eurotki lisa, küll jõuab oluline osa linna tervishoiu rahast kliinikumi kassasse.

Kuidas saaks Tartu linn ja Eesti riik kaasa aidata kliinikumi arengule ning millised on riigi ja linna ootused kliinikumile? Milline võiks olla kliinikumi roll Tartu linnas ja Eesti riigis?

Praegusel etapil, kui väga suures mahus kasutatakse Euroopa Regionaalarengu Fondi raha tervishoiu infrastruktuuri kaasajastamiseks, ei peaks iga päev ja tund kritiseerima riiki vähese tähelepanu pärast meditsiinile.

Teisalt ei saa eitada, et tervishoiu organisatsioonis on lahendusi ootavaid teemasid. Kliinikumi käsitletakse kui Eesti haiglavõrgu osa ja esimeses tähenduses pole see vale. Samas on ülikooli kliinikum igal pool meie naabermaades tervishoiusüsteemi tipp. Selle positsiooni kindlustab asjaosalise enda tase ja pingutus ning ühiskonna poolne tunnustus (rahastamine!). Kliinikumi positsioon Eesti haiglavõrgu tipus pole nii tugev kui võiks olla ja see on ülesanne muuhulgas nõukogule.

Kui rääkida riigi poolsetest ootustest, siis neid võib loetleda palju, aga võib piirduda ka üheainsaga. Kliinikumi võimaluseks on olla mitte ainult rahvuslik, vaid üha rohkem rahvusvaheline „mängija". Nüüd, kui üle-euroopaline turg tööle hakkab, tuleb saavutada olukord, et haigekassa raha ei liiguks Eestist välja, vaid vastupidi, eelkõige just haiglate kaudu märkimisväärses mahus Eestisse sisse.

Tartu linn on otsesel või kaudsel moel aidanud Maarjamõisa luua sellise meditsiini ja teaduslinnaku, millise analoogi niipea Eestisse ei teki. Loomulikult ootavad kõik osapooled, et sellest füüsilisest lähedusest tekiks eri subjektide vahel sisuline koostöö, sünergia, areng.

Rääkides Tartu linna ja kliinikumi ühistest huvidest rõhutaksin ma regionaalarengu aspekti. Tartu peab käsitlema ja esitama senisest aktiivsemalt teatud regionaalse arengu ja poliitika seisukohti. Me olime paar aastat tagasi üsna optimistlikud Tartu lennuliikluse perspektiivi osas. Hea lennuühendus, see on näiteks üks tegur, mis toetab kliinikumi arengut. Ometi on riik välja öelnud lahenduse, kuidas saaks jalad alla Tartu lennuliiklusele. See on liinide-lendude sisseostmine. Seda lahendust peaksid kõik Tartu mõjukad subjektid, nii äri- hui avalike huvide esindajad, nõudma ja toetama.

Kliinikumi Leht