lk4 Pille TabaA.TennusKrooniline haigus on vaev ja viletsus – alguses hiilib tasasena, nii et ei saa arugi, kas see on vanadus või haigus. Aga see on alles algus.

 

Nii ka Parkinsoni tõbi: tunned harjumatut kohmakust ja sisemist värinat. Tuju on ära, ei taha midagi teha ja pisiasjadki ajavad ärevaks. Vaja tualeti vahet joosta ja kõht on kinni. Uni on halb ja unenäod nagu õudusfilmis – silmi avades on raske aru saada, on see unes või ilmsi, seejärel päeval väsinud ja paha olla. Rõõmu ei tunne millestki ja tundub nagu poleks elus midagi nauditavat, isegi lõhnasid enam ei tunne.

 

Just nii võib krooniline haigus alata – hoopis mitte nende sümptomitega, mida on haiguse puhul kõige iseloomulikumatena kirjeldatud, vaid nähtudega, mis võiks kuuluda vananemise kui loomuliku nähtuse juurde. Unehäired, meeleolu langus, põiehäired ja kõhukinnisus on nii tavapärased probleemid, et neid võiks nimetada üldrahvalikeks hädadeks.

 

Aga tulemata ei jää ka spetsiifilised sümptomid, mis seotud liikumisega – värin, liigutuste aeglus ja kohmakus, lihajäikus, tasakaalu- ja kõnnakuhäire, kõne ja neelamise probleemid. Väljakujunenud Parkinsoni tõbi oleks nagu hoopis teine haigus kui esmassümptomite ilmnemise ajal. Neurodegeneratsioon on halastamatu, haigus süveneb, lisanduvad tardumised ja kukkumised, tekkida võivad mälu- ja käitumishäired ning hallutsinatsioonid, päevased tukkumised ja öised rahutused. Olemas on küll liikumist parandav ravi, aga haiguse kulgu muuta ei saa, raviannuseid on vaja üha tõsta ja lisada kombinatsioonipreparaate.

 

Kõige murettekitavam – ravi, mis algul aitas hästi liikumist parandada, ei toimi enam endiselt: ravim “lülitub sisse” ainult mõneks tunniks, aga toime lõpeb enne järgmist raviannust ja tekib “väljalülitatud” faas ehk “off”-periood, mille ajal liikumine on väga vaevaline. Vähe sellest, et liikuda ei saa, samal ajal võivad tekkida ka mittemotoorsed fluktuatsioonid hirmu- ja ärevustunde ning mõtlemishäiretega, higistamishoogudega ja põiehäiretega. Dopamiini defitsiit süveneb ja kui haiguse alguses “mesinädalatel” selle kompenseerimine suukaudse raviga on tõhus, siis komplitseerunud haiguse korral võib patsiendi päev koosneda kõrvaltoimetega võitlemisest: “off“-perioodis patsient ei saa liikuda ja ta oleks oleks nagu kinni tardunud, aga hea liikuvusega “on”-perioodis võivad tekkida häirivad vastutahtelised hüperkineesid, nii et liikuda ikkagi ei saa.

 

Mis siis saab, kui dopamiini defitsiiti tablettide toel enam kompenseerida ei õnnestu, kuna suukaudse ravi rütm ei kata püsivat dopamiini vajadust? Siin tuleb appi püsiv dopamiinergiline stimulatsioon kolme innovaatilise meetodina, mis praeguseks on kõik kasutusel Tartu Ülikooli Kliinikumis. Tänu sellele saame öelda, et Eestis on Parkinsoni tõve käsitluses kasutusel kõige uuemad ravimeetodid, mis maailmas olemas:

 

1. Aju süvastimulatsioon – spetsiifiline kirurgiline operatsioon, mille käigus paigaldatakse elektroodid kahepoolselt aju basaalganglionidesse (enamasti subtalaamilistesse tuumadesse). Seda on kasutatud Tartu Ülikooli Kliinikumi närvikliinikus kümmekond aastat, aga selle meetodi eelkäijana destrueerivaid stereotaktilisi operatsioone (ehk funktsionaalset kirurgiat) juba aastakümneid.

 

2. Eelmise aasta algusest on komplitseerunud Parkinsoni tõve raviarsenalis duodenaalne levodopa-pump, mille abil manustatakse levodopat sisaldavat geeli otse peensoolde, kus levodopa imendub, ja ühtlase manustamise tulemuseks on püsiv ravimi toime.

 

3. Apomorfiin, tugevaim dopamiini agonist, on süstidena ja nahaaluse ravimipumbana Eestis kasutusel käesolevast aastast, kuigi ka varasemalt on süstimise kogemuse olemas üksikutel patsientidel.

 

Kuigi neil ravimeetoditel on omad kõrvaltoimed ja ohud, on tegemist efektiivsete meetoditega komplitseerunud Parkinsoni tõve staadiumis, kui muudest ravivariantidest enam abi ei ole. Nende kasutamine eeldab erikoolituse saanud ravimeeskonna tuge, kelle hulka kuuluvad lisaks arstidele ka õde, füsioterapeut, logopeed, psühholoog ja sotsiaaltöötaja. Vaatamata sellele, et unistused neuroprotektiivsest ravist neurodegeneratiivsete haiguste peatamiseks ei ole veel täitunud, on võimalik ka raske Parkinsoni tõve korral vaevusi leevendada innovatiivsete, spetsiifilist ekspertiisi nõudvate ravimeetodite abil – ja seda Tartu Ülikooli Kliinikumi närvikliinikus.

 

Professor Pille Taba

Tartu Ülikooli Kliinikumi närvikliinik
Tartu Ülikooli närvikliinik