ILMAPUU kõrval elas SÜDMERAHUGA VIKERKAAR. Tal oli KALLIS sõber MAASIKAS, kellel oli ARMAS EMA. EMA hõikas oma MUDILAST: „TUPSUNUNNU, tule KOJU!“ See KARVAPALL läkski UPERPALLITADES oma MAAKODU poole. Kuid ta koperdas VIKERKAARESILLAL, kus ta nägi KÄNNUÄMBLIKKU, kellel oli käes vaas lilledega. Ämblik ehmus ja tal läks vaas ümber ning KULLERKUPP ja KARIKAKAR kukkusid vaasist välja. Ämblikul tekkis sellepeale SÜDAMEVALU. KARVAPALL sosistas: „RAHU, ainult RAHU!“ Ämblik oli jälle rõõmus, sest ta kaaslane rahustas teda. Lilled kukusid aga SÄTENDAVA JÄÄ-ÄÄRE peale. Kusagilt hakkas puhuma TORMITUUL koos SOOJA TUULEIILIGA, mis puhus ÜLEILMA. Kogu MAAILM oli HETKEGA SUUSALUMEST puhas. ELU läks RÕÕMSAKS ja kõikjalt kostus LINNULAULU. UPERPALLITADES, kukerpallitades kohtus MAASIKAS MOOSIPALLIGA. Nad hakkasid koos ÜLIKOOLI poole veerema, kus õppisid KUKESEEN ja VASTLAKUKKEL. Nad õppisid LUGUPIDAMIST ja KEHAKEELES TÄNAN ja AITÄH ütlema. Nende õpetaja nimi oli HELIN LEPAMAIM.

Tabivere Lasteaia Puhhi rühma lapsed õpetaja Kaidi Mägi juhendamisel

Maila Maisväli, 1. intensiivravi osakonna hooldusõde: Kogusime 1. intensiivravi osakonnas emakeele nädala raames kokku kolleegide arvates eesti keele ilusaimad sõnad. Neid tuli päris paras ports ja tekkis mõte, et teeme neist kokku jutukese. Jutukese kokkupanemise andsime Tabivere lasteaias Puhhi rühmas käivatele koolieelikutele. Neid juhendas õpetaja Kaidi Mägi.