16. juunil tähistati rahvusvahelise sümpoosiumiga 15 aasta möödumist esimesest luuüdi transplantatsioonist Eestis ja Baltikumis.
Sümpoosiumil esinesid professor Eliane Gluckman ja professor Tapani Ruutu.
Professor Gluckman on EUROCORD-i president, kauaaegne Saint-Louis` haigla luuüdi transplantatsiooni keskuse juht ja üks esimesi nabaväädi vereloome tüvirakkude siirdajaid maailmas. Eliane Gluckmanil on otsene seos luuüdi transplantatsiooni alustamisega Tartus, oli ju tema keskus Hele Everausile luuüdi transplantatsiooni õppimise kohaks.
Professor Tapani Ruutu on luuüdi transplantatsiooni juurutaja Soomes. Esimese Eesti siirdamise ettevalmistamisel oli professor Ruutu suureks abiks ning 1993. aasta 31. mail osales ta koos oma tehnilise abilisega esimesel luuüdi kogumisel Tartus. Professor Everausi jaoks oli Soome kolleegi moraalne tugi ka edaspidi väga oluline.
Luuüdi transplantatsiooni kui ühe kasvajate ravimeetodi kasutamise ajalugu maailmas ulatub 1968. aastasse. Võimalus ravitulemuste parandamiseks oli sellal olemas, kuid Eestis veel mitte kasutusel. Peale taasiseseisvumist 1991. aastal oli ka meie haiglates võimalik kasutusele võtta senikasutamata diagnostika- ja ravimeetodid.
Luuüdi transplantatsiooniks valmistumine sai võimalikuks tänu dr Kaljo Mittile ja prof Tiina Talvikule. Just tolleaegses Tartu Lastekliinikus leidus n-ö tühi koridor ja palatid tulevaste tegevuste jaoks. Suur osa aparatuurist muretseti sponsorite abiga. Toetus tuli ka ministeeriumilt – dr Vello Ilmoja ja edaspidi ka Toomas Vilosius mõistsid uuenduste hädavajalikkust.
Vanemõde Viia Viirsalu alustas õdede-põetajate väljaõpetamist. Kogu tehniline tegevus oli dr Tõnu Jõgi kanda. Edaspidi lülitus tegevusse, algul internina, seejärel residendina, doktor Ain Kaare, kes kureerib praegust hematoloogia ja luuüdi trantsplantatsiooni osakonda.
Eesti esimene läbivoolutsütomeeter, mis osakonda hangiti, võimaldas alustada hematoloogiliste kasvajate immuunfenotüpiseerimisega. Seda tegevust on aastaid koordineerinud Dr Jane Lehtmaa. Kuna verekeskustes tol ajal trombotsüütide kontsentraati ei valmistatud, ilma milleta aga leukeemiate ning lümfoomide ravi ja ka luuüdi transplantatsioon võimalik polnud, hakati seda ise rakuseparaatoril valmistama.
Allogeense luuüdi transplantatsiooni võimalus sõltus koesobivustestimise kvaliteedist. Dr Miia Sultsmann nägi ühendlaboris vastava testimise aktsepteeritavale tasemele viimisega suurt vaeva. Juurutada tuli tsentraalveeni kateetrite kasutamise uued moodused. Selles osas aitasid dotsent Jüri Samarütel ja dr Mati Ress. Aastatega on välja kujunenud parimate oskustega arstide ja õdede-põetajate meeskond. Kõik vereloome tüvirakkude transplantatsioonimeetodid on järk-järgult töösse rakendunud. Siin on abiks olnud ka rahvusvaheline koostöö Helsingi Ülikooli Haigla, Pariisi VII Ülikooli Hematoloogia Instituudi, Newcastle Upon Tyne’i Ülikooli haigla ja Nebraska Ülikooli Meditsiinikeskusega. Soome Punase Risti Verekeskuse doonorpank vahendab vereloome tüvirakkude doonori otsinguid üle maailma. Tähtpäeva konverentsil oli prof Hele Everausi algusaastate tegemiste ettekande jätkuks dr Ain Kaare ülevaade vereloome tüvirakkude siirdamise praktikast ja tulemustest. Viieteistkümne aasta jooksul tehtud 228 transplantatsiooni tulemused on võrreldavad rahvusvaheliste keskuste omadega.
Kohalolnud endistest patsientidest kõneles Valter Annamaa, kes jagas mõtteid oma haigusest, ravist kuni tervistumiseni. Transplantatsioonimeeskonna jaoks ei saa olla paremat tasu kui raskest haigusest terveks saanud inimene.
Täna tuleb hoolt kanda, et areng ikka paremaid tulemusi tooks, näiteks on vanemteadur Alar Aintsi juhtimisel ettevalmistamisel uued ravitehnoloogiad.
Konverentsil esitleti ka Kati Murutari koostatud raamatut „Üdini tungimine“, mis annab ülevaate professor Hele Everausist kui luuüdi transplantatsiooni rakendajast Eestis ja Baltikumis.
Merili Väljaotsa