Septembri lõpus Tartus aset leidnud rahvusvahelist teaduskonverentsi „The Ephedrone Epidemic – A New Cause Of Chronic Manganism“ võib pidada igati õnnestunuks – ettekanded olid mõtlemapanevad ning huvi konverentsi vastu suur. Oma arvamusi ja muljeid jagavad Kliinikumi Lehele konverentsi korraldajad TÜ närvikliiniku dotsendid Pille Taba (PT) ning Sulev Haldre (SH).

Professor Sten-Magnus Aquilonius. Foto: Andres Tennus.

Kust saadi idee selleteemalise konverentsi korraldamiseks?

SH: Viimaste aastate jooksul on mitmete Ida-Euroopa riikide, sealhulgas Eesti, haiglatesse ilmunud kummalised noored liigutushäiretega patsiendid. Pikk aega ei teadnud me täpselt, millega on tegemist. Edasisel uurimisel selgus, et selline haiguspilt kujuneb välja narkomaanidel, kes süstivad mõnuainena pseudoefedriinist, kaaliumpermanganaadist ja äädikhappest omavalmistatud segu. See sisaldab väga suurtes kogustes mangaani – tuhandeid kordi rohkem, kui seda on näiteks joogivees. Selle tagajärjel kujunes neil patsientidel välja rasket liikumishäiret põhjustav seisund. Kuivõrd tegemist on vähekirjeldatud kliinilisteadusliku probleemiga, jõudsimegi koos kolleegidega konverentsi korraldamiseni.

PT: Tegelikult pakkus kõige esimesena konverentsi idee välja kolleeg professor Sten- Magnus Aquilonius Uppsala Ülikoolist, kellega teaduskoostööd alustasime. Inimesed on üldiselt väheinformeeritud, ka meie patsiendid ise ei teadnud sageli, millest tegelikult see sündroom on põhjustatud. Esmase idee ajendiks oli eelkõige arstide informeerimine. Konverentsi organiseerimine algas juba poolteist aastat tagasi, eelmisel kevadel.

Kuidas leidsite konverentsil esinenud lektorid?

PT: Esinejatega tekkisid kontaktid varasematel konverentsidel – kliiniliste teemade lektoritega näiteks nende posterite juures diskuteerides. Isiklikud kontaktid on väga olulised. Osa esinejaid tuli ka professor Aquiloniuse soovitusel. SH: Aga ilma atraktiivse sisuta ei oleks keegi tulnud. Hinnatud lektor, keda palju esinema kutsutakse, teeb valikud teemade atraktiivsuse järgi.

See, et suur hulk esinejaid kohale tuli, näitab siis seega, et konverentsi peeti huvitavaks?

SH: Konverentsi tuumaks on Ida-Euroopas hiljuti kirjeldatud parkinsonistlik sündroom, mis tekib narkootilise segu kasutamisel, mida tehakse nohuravimist Sudafedist. Kuna mujal seda sündroomi ei ole kirjeldatud, aga liigutushäired on sellega praktiliselt haakuv väga oluline kliinilisteaduslik probleem, siis pakub see Lääne inimestele huvi. See on erakordne kliiniline materjal. Lisaks oli ettekandeid sellega seotud teemadel: toksikoloogia, tööstus-manganism, kesknärvisüsteemi stimulandid. Siit tuleneb juba laiem küsimus parkinsonismi tekkemehhanismidest.

Kas konverents õnnestus?

PT: Konverentsi õnnestumisega võib rahule jääda. Oluline on, et osavõtjate – kuulajate hulgas oli palju noori ning väga erinevate erialade spetsialiste. Lisaks neuroloogidele osalesid psühhiaatrid, farmakoloogid, toksikoloogid ning töötervishoiu arstid.

SH: Kokku oli 240 inimest, mis on päris palju. Peale Eesti oli osalejaid üsna palju ka Lätist.

Mis oli konverentsi tulem teie jaoks? Mida see uut andis?

PT: Uut oli klinitsistidele päris palju, näiteks ettekanded toksikoloogiast ja farmakogenoomikast.

SH: Tuleb kuulata teisi inimesi ja omandada uusi kogemusi ning mõtteid. Teadmine väljastpoolt annab kindlasti uusi ideid. Väike näide: üks lektor käis välja termini heavy metal voice kirjeldamaks segu kasutajatele iseloomulikku pooleldi ära kadunud madalat häält. Mangaan küll ei ole raskemetall, aga huvitav kontekst siiski.

PT: Kindlasti saime teadustöödeks uusi ideid. Osalenud välislektorid on alati valmis samal teemal edasi diskuteerima ja ka teaduskoostööd arendama.

SH: Nüüd tuleb need sündinud eosed teaduslikust koostööst elus hoida ja edasi arendada. See võiks olla selle konverentsi tulem. Uued projektid, ideed jne. Konverents sütitas sädeme, mida tuleks nüüd hoida ja leegiks puhuda.

 

Dotsentide Pille Taba ja Sulev Haldrega
vestles Merili Väljaotsa

 

Kommentaar:

Tegemist oli väga asjaliku ja kasuliku konverentsiga, mille peateemaks ühe kodus valmistatava narkootikumi toksilisus ja selle analüüs. Esinejaid oli seinast seina - kliinilise poole pealt kuni keemikuteni välja. Et ka Eestis on antud probleem väga aktuaalne ning mitmed teadlased teemaga seotud, andis konverents kiiresti üsna detailse ülevaate ning muidugi ka uusi ideid. Lisaks saime pakkumisi koostööks. Kuna tegemist on klassikalise probleemiga – „kodukootud“ narkootikumi tarvitamisest tekkiva püsiva tervisekahjustusega, oli huvilisi palju. Eraldi tahaks esile tuua konverentsi head ajastust. Paar päeva varem toimus siirdemeditsiini tippkeskuse avaüritus ning võib olla jäi kohati arusaamatuks, mis asi see siirdemeditsiin on. Neurokonverentsi peateemaks olnud probleem ongi puhtalt siirdemeditsiiniline - reaalsest elust (tänavalt, haiglast vms) on võetud tõsine probleem, mille lahendamiseks kaasatakse erinevate erialade teadlased kõige kaasaegsemate vahenditega.

 

Sulev Kõks.
Prof Sulev Kõks
TÜ füsioloogia instituut