Avaleht 1A4
1A4
Mitmekümnepalgeline tsöliaakia Prindi
Teisipäev, 22 August 2017 09:42

lk4 Oivi Uibo P.TeesaluKui sain meie ajalehe ”Kliinikumi Leht” toimetuselt ettepaneku kirjutiseks, oli mul mõtetes suurehulgaline põnevate teemade valik – alates lastekliinikus minu igapäevatöös sagedastest ja eri põhjustega eri vanuses laste kõhuvaludest kuni küll senini kogu maailmas veel, ka meil, harva diagnoositud, kuid uut kliinilist ja teaduslikku teavet pakkuva eosinofiilse ösofagiidini. Juureldes aga just selle kirjutise teemavalikut kliinilis-teadusliku huvi-olulisuse-mitmekülgsuse rõhuga, valisin ikkagi taaskord oma pikaaegse lemmiku – tsöliaakia ehk gluteenenteropaatia. Ja põhjusi selleks on mitmeid.

 

Eelkõige on tegemist kogu maailmas olulist kliinilist ja teaduslikku tähelepanu omava ja sageneva haigusega igas vanuses isikutel. Tsöliaakia korral võib patsientidel olla nii perearstide kui ka kümnete erinevate erialade arstide poole pöördumisel esitada vägagi erinevaid terviseprobleeme. Ja tegemist on haigusega, mille olemuse ehk patogeneesi teave on aastakümnete jooksul oluliselt muutunud ja jätkuvalt täiustunud ning just seetõttu on eelnevalt harvaesinevast malabsorptsioonisündroomiga kulgevast imikute-väikelaste seedetraktihaigusest kujunenud organismi erinevaid kudesid ja elundkondi haarav ja seega erinevate sümptomitega ja igas vanuses avalduda võiv sage autoimmuunhaigus.

 

Lisaks tsöliaakia patogeneesimehhanismide täpsemale tundmaõppimisele (s.t autoantigeeni avastamisele ja täpsele kirjeldamisele), ongi välja töötatud ning arstidel igapäevases töös abiks tsöliaakia õigeaegsel avastamisel laborianalüüsidena usaldusväärsed, tsöliaakiale kõrge tundlikkuse ja spetsiifilisusega autoantikehade sõeltestid. Seega on tsöliaakiaalased uuringud nii kogu maailmas kui ka meil Eestis, pakkunud aastate jooksul uut teaduslikku ja kliinilist põnevat teavet ning tänu arstide täiustunud teadmistele ja uuringute võimalustele ka paljudele patsientidele korrektseid tsöliaakia diagnoose ning seega ka efektiivset ravivõimalust.

 

Juba I-II sajandil A.D. kirjeldas Vana-Kreeka-Rooma arst Aretaeus tsöliaakiat kui kurnatusseisundit täiskasvanutel, mille raviks soovitati puhkust ja paastu. 1950-ndate aastate teadusuuringutest alates käsitleti tsöliaakiat aga kui nisu-, rukki-, odra- ja kaeravalkude toimel kahjustunud peensoole haigust, mille ainsaks raviks oligi haigust põhjustavate teraviljade vaba toit ja jook (ehk siis range nn gluteenivaba dieet). Veel 1980-ndatel aastatel peeti tsöliaakiat kogu maailmas, ka Eestis, (üli)harva esinevaks haiguseks. Nüüdseks on aga tsöliaakiat diagnoositud kogu maailmas kümneid kordi sagedamini: 0,3–3,3%-l üldpopulatsiooni isikutel. Ka meie teadustööde tulemustest selgub enam kui 30-kordne haigestumuskordaja tõus Eesti lastel 35-aastase tsöliaakiaalase uuringuperioodi jooksul.

 

Tsöliaakia vägagi erineva kliinilise väljenduse olulisima põhjuse selgitab aga 1997. aastal publitseeritud Walburga Dieterichi töörühma teadusavastus, et nisus, rukkis, odras ja kaeras leiduvate teatud valgufraktsioonide toimel kujuneb tsöliaakiahaigetel kahjustus inimese omaenese kudede vastu – tekib autoimmuunreaktsioon inimese normaalse, paljudes kudedes ja koevedelikes esineva 85 kDa molekulmassiga valgu, transglutaminaas 2-ga. See avastus andis teadmise, et tsöliaakia on organismi paljusid kudesid kahjustav autoimmuunhaigus. Nii võivadki tsöliaakia korral lisaks peensoolekahjustusele esineda muutused ka organismi muudes kudedes, nii näiteks nahas, ajus ja närvisüsteemis, maksas, reproduktiivorganites ja mujal.

 

Tüüpilise vormiga tsöliaakiahaigel esinevad erinevad seedetrakti sümptomid ning selle haigusvormi õigeaegne avastamine ei ole arstidele mureks. Umbes 60%-l kõikidest tsöliaakiahaigetest esineb aga tsöliaakia atüüpiline või varjatud haigusvorm, mille puhul ongi seedetrakti sümptomid tagasihoidlikud või puuduvad hoopiski. Seetõttu võivad aga tsöliaakiahaiged jääda õigeaegse diagnoosita. Need haiged võivad oma erinevate vaevuste tõttu arstiabi otsida lisaks korduvatelt perearstivisiitidelt, kuid näiteks ka hematoloogilt, reumatoloogilt, endokrinoloogilt, günekoloogilt, ortopeedilt, stomatoloogilt, dermatoloogilt, neuroloogilt, psühhiaatrilt. Tsöliaakiale võib viidata kõhnumine, kasvupeetus, ravile halvasti alluv rauavaegusaneemia, retsidiveeruv aftoosne stomatiit, jäävhammaste emaili- ja struktuuri muutused, maksa transaminaaside taseme ebaselge tõus, reproduktiivse funktsiooni erinevad häired, erinevad neuroloogilised ja psühhiaatrilised sümptomid, ka osteopeenia, osteoporoos. Mitmeid neist võib käsitleda ka kui tsöliaakia tüsistusi.

 

On teada, et tsöliaakia võib kaasneda teiste autoimmunhaigustega ja sagedamini just nendega, millele on iseloomulik tsöliaakiaga sarnane pärilik eelsoodumus (HLA II klassi antigeenid DQ2, DQ8). Kaasnevatest haigustest olulisemateks on kindlasti I tüüpi diabeet, autoimmuunne türeoidiit, autoimmuunne hepatiit, Downi sündroom, Turneri sündroom, Williamsi sündroom, IgA puudulikkus ning tsöliaakia nn nahavorm herpetiformne dermatiit. Ja just nende diagnoosidega haigete tsöliaakia regulaarsete sõeluuringutega on avastatudki 5–15%-l neist ka kaasneva haigusena tsöliaakia.

 

Seega, see mitmekümnepalgeline tsöliaakia pakub jätkuvalt uusi kliinilisi ja teaduslikke uurimisküsimusi paljudele maailma teadusgruppidele, ka meile, senini ikkagi veel selgusetu teadasaamiseks, näiteks erinevas vanuses avaldumise ja erinevate avaldumisviiside põhjuste, ka riskifaktorite ja kaitsvate faktorite, samuti ka tsöliaakia uute ravivõimaluste alal.

 

Dr Oivi Uibo
Tartu Ülikooli Kliinikumi lastekliinik
Tartu Ülikooli lastekliinik

 

Kirjandus

1. Denham JM, Hill ID. Celiac disease and autoimmunity: review and controversies. Curr Allergy Asthma Rep 2013; DOI 10.1007/s11882-013-0352-1.

2. Uibo O. Childhood coeliac disease in Estonia: occurrence, screening, diagnoosis and clinical characterization. Dissertationes Medicinae Universitatis Tartuensis 1994: 1-84.

3. Ress K, Luts K, Rägo T, Pisarev H, Uibo O. Nationwide study of childhood celiac disease over a 35-year period in Estonia. Eur J Pediatr 2012; 171: 1823-1828.

4. Husby S, Koletzko S, Korponay-Szabó IR, Mearin ML, Phillips A, Shamir R. European Society for Pediatric Gastroenterology, Hepatology, and Nutrition Guidelines for the Diagnosis of Coeliac Disease. J Pediatr Gastroenterol Nutr 2012; 54: 136-160.

5. Dieterich W, Ehnis T, Bauer M. Identification of tissue transglutaminase as the autoantigen of celiac disease. Nat Med 1997; 3: 979-801.

 
Tahan saada südamehaigeks! Prindi
Neljapäev, 22 Juuni 2017 08:19

lk4 Mart Elmet TennusII maailmasõja eelõhtul Inglismaa maamõisas. Perekond on kogunenud lord Marchmain’i surivoodile.
„Mis tal õieti on?“
„Süda. Süda ja veel üks pikk sõna. Ta sureb selle pika sõna kätte.“


...


„Kas see on lõpp?“ küsis Julia
„Raske öelda,“ vastas arst. „Kui ta sureb, siis nii see tõepoolest juhtub. Kuid ta võib praegusest haigushoost toibuda. Peaasi, et teda ei häirita. Väiksemgi ehmatus võib saatuslikuks saada.“


Evelin Waugh. „Tagasi Bridesheadi“.

 

Mõni hetk hiljem on lord Marchmain leidnud oma surma väärika haiguse läbi, mille nimeks on „süda ja veel üks pikk sõna.“ Nii perekond, arst kui preester on asjade sellise käiguga rahul.

 

Aasta 2017. Suur visiit kliinikumi kardioloogia osakonnas. Igal nädalal kohtame mõnda patsienti, kes visiteerijatele sügavalt otsa vaadates lausub ühe sõna: „Süda“. Mõni pikema jutuga patsient moodustab terve lause: „Mul on süda“. Kui arst seepeale kostab, et tal on ka süda, muutub patsient sageli kurvaks või on isegi solvunud. Ilmselt ootas ta teistsugust reaktsiooni. Püüan ette kujutada sama patsienti sisenemas näiteks uroloogi kabinetti ja teatamas: „Eesnääre“ või lausumas gastroenteroloogile: „Mul on jämesool“. Millegipärast ei suuda ma sellist pilti endale ette manada.

 

Kui ma noore arstina kardioloogiat õppima hakkasin, tundus see huvitav teadus, mis koosneb EKG sakkidest, südame kahinatest ja veel paljust muust üle mõistuse keerulisest. Õige pea hakkas selguma tõsiasi, et südamehaigustega kipub kaasas käima teatav psühholoogiline ja sotsiaalne taak. Ühtepidi südamehaigusi kardetakse, sest enamik inimesi ju sureb nende kätte, kuid teisalt leidub hulk patsiente, kes kannavad südamehaige rolli suure pühendumuse ja uhkusega. Nagu pakuks südamehaiguse omamine ning sellest rääkimine inimesele kuidagi teistsugust ja ainuomast sotsiaalset staatust.

 

Toon veel mõned näited kardioloogia osakonnast 2017 aastal.

 

63-aastane naine, kes viimase 15 aasta jooksul on võtnud ravimeid südame isheemiatõve tõttu ja kellel aastaid tagasi olla diagnoositud ka südameinfarkt, saabus elus esmakordselt koronarograafiale. Koronarograafial ei leitud kinnitust patsiendi pikaajalisele haigusele. Patsient lahkus osakonnast ilmselgelt murtud meeleolus.

 

84-aastane mees sattus kardioloogia osakonda südamepuudulikkuse tõttu. Kaasuva haigusena prostata kartsinoom, mis selles vanuses on sageli aeglase kuluga ning patsiendi prognoosi mittemõjutav haigus. Kiirustades saabub kohale patsiendi tütar, kutsub raviarsti kõrvale ja teatab: „Palun ärge öelge talle, et tal vähk on. Ta ise ei tea seda.“ Püüan tütrele selgitada, et onkoloogia on teinud suuri edusamme ning enamik vähiga patsiente elab tänapäeval kauem kui südamepuudulikkusega patsiendid. Siiski ei tagane tütar soovist, et halva kuulsusega haigus peab jääma kitsa ringi saladuseks.

 

Aastatega on minus süvenenud veendumus, et erinevad haigused kannavad endas erinevat mõju patsiendi psüühikale ja tema sotsiaalsele käitumisele. Seejuures ei pruugi haiguse bioloogiline olemus ja selle prognoos olla üldse korrelatsioonis sama haiguse sotsiaalse mõjuga. Püüan oma kahtlustele teaduskirjandusest kinnitust leida. Juba põgusal otsingul ilmneb, et selline teadus nagu haiguste sotsioloogia on täiesti olemas. Isegi oma ajakirju annavad välja, näiteks Journal of Health and Social Behavior ja Sociology of Health & Illness. Vastav kirjandus kasutab eraldi termineid kirjeldamaks haiguse bioloogilist substraati (disease) ja selle haiguse sotsiaalset tähendust inimesele (illness). Suurem osa haiguste sotsioloogia uurijatest on pühendunud ebasoodsa mõjuga ja märgistatud (stigmatiseeritud) haiguste uurimisele. Näiteks juba eelpool mainitud pahaloomulised kasvajad, mis kannavad ajalooliselt vääramatu fataalse lõpu märki, ehkki see tänapäeval enam nii ei ole. Väga palju on uuritud HIV-positiivsete inimeste sotsiaalset rõhutust, kuigi kunagisest surmahirmu külvavast tõvest on tänaseks saanud ravimitega kontrollitav krooniline haigus. Epilepsiat tuuakse näiteks, kus haiguse sotsiaalne kahju on selgelt suurem kui haiguse enese mõju organismile.

 

Erinevate haiguste positiivset sotsiaalset kuvandit on uuritud vähem, kuid siiski on südamehaigused selgelt klassifitseeritud haiguste hulka, millest patsientidel meeldib rääkida, olgu selle eesmärgiks kas tähelepanu, kaastunne või enese kõrvutamine maailma vägevatega, kes samuti südamehaigust põdesid (näiteks enamik Ameerika presidente).

 

Tegin prooviks otsingu Eesti päevalehtede viimase aasta kirjatöödest. Tulemuseks on kümneid lugusid ja kirjeldusi, kus avalikkusele tuntud inimesed räägivad oma südamehaigusest. Mitmetel seda haigust tegelikult enam ei olnudki, vaid räägiti varem põetud või suisa lapsena põetud haigustest. Vastukaaluks õnnestus leida vaid mõni üksik kirjeldus kopsu- või neeruhaiguse omamisest.

 

Kõigele eeltoodule vaatamata püüan oma patsientidele alati selgitada, et südamehaiguse omamine ei ole elus hea valik. Tundke rõõmu, kui arst ütleb teie südame terve olevat. Ei maksa selle üle kurvastada.

 

Märt Elmet
Vanemarst-õppejõud kardioloogia erialal

 
Lasteintensiivravist ja moodsast meditsiinist – kas väike saab olla ilus? Prindi
Teisipäev, 16 Mai 2017 14:31

lk4 Tuuli Metsvaht A.TennusLasteintensiivravi on väikesemahuline, kõrgete kulutuste ja suhteliselt suurte riskidega eriala. Isegi USA suurtes keskustes on jõutud tõdemuseni, et igal osakonnal on vaid piiratud kogemus mõnesaja haigega aastas ja seetõttu on lasteintensiivravi arst justkui pidevalt sunnitud tegelema „haruldaste haigustega“.


Tegelikult on sarnane trend olemas kogu meditsiinis. Üha laiemat kasutust leiab termin täppismeditsiin (ingl precision medicine). Täna teame, et ühe kliinilise diagnoosi sees on võimalik järjest täpsemalt vahet teha konkreetsetel mehhanismidel, mis antud haigel kliinilisi avaldusi põhjustavad. Vastavalt võivad sarnase diagnoosiga haiged saada abi erinevatest sekkumistest. Kiiresti kasvava infohulga juures ei ole spetsialiseerumisest pääsu. Ja seda mitte ainult keerukaid invasiivseid interventsioone, s.h kirurgilist sekkumist vajavatel erialadel.


Peame olema väga ettevaatlikud, enne kui loobume kergekäeliselt kõrget spetsialiseerumise astet nõudvatest sekkumistest, öeldes, et suuremad keskused teevad seda paremini ja kiiremini, ehkki Eesti meditsiiniga võrreldes harva odavamalt. Esiteks tähendab see üha suuremat raha (aga mitte ainult raha) väljavoolu meie praegugi vaevalt jätkusuutlikust meditsiinisüsteemist. Teiseks loob plaanilise tegevuse kompetents eeldused kõrgetasemelise erakorralise abi võimekusele. Kolmandaks, kui siinses meditsiinis enam „silm ei sära“ võime kaotada paljud andekad noored, kes lähevad võimetele vastavaid väljakutseid otsima mujalt.


Tahaksin siinkohal sekundeerida dr Tanel Laisaare mõtetele Kliinikumi Lehes 26. jaanuarist 2017 kompetentsi ja innovatsiooni vajalikkusest, võimalustest ja võimalikkusest meie väikeses meditsiinisüsteemis.


Kuidas meie väikeses populatsioonis rakendada ülimalt spetsiifilisi ja väga harva vaja minevaid interventsioone edukalt? Üha suuremast spetsialiseerumisest tulenevaid vajadusi tasakaalustavad teised trendid. Infoajastul on meil järjest parem juurdepääs ka kõige viimastele innovatsiooniuudistele. Maailm on muutunud „väiksemaks“ ja meie ees lahti. Konsultatsioon suurema keskusega on „harvaesinevate haiguste“ eriala(de)l saamas rutiiniks. Koostöö võib leida ka praktilise kogemuste vahetuse, s.h siinsetes keskustes tehtavad (näidis)operatsioonid või suuremas keskuses stažeerimise/ osaliselt töötamise vormi. Rahvusvaheline koostöö on võimalus saada suuremaks vaimult, kui võimult suur ei olda. Sageli ei olegi vaja keerukaid tehnilisi sekkumisi, kus suurem praktiline/ käeline kogemus on vältimatult eeliseks. Tehnilised ja tehnoloogilised lahendused muutuvad üha töökindlamaks ja kasutajasõbralikumaks. Usun, et kõik on seda trendi tähele pannud tänapäeva infotehnoloogia arengus. Intensiivravis on heaks näiteks ekstrakorporaalne mebraanoksügenatsioon. Eelmise sajandi 90-ndatel vaid väheste väga suurte keskuste pärusmaa eeldas suuri investeeringuid pidevasse tehnilisse valmisolekusse, mida pidi õigustama suur haigete hulk. Tehnoloogia töökindluse ja kasutajasõbralikkuse suurenemine on meetodi teinud täna kättesaadavaks paljudes keskustes. Samal ajal on see leidnud rakendust ja osutunud efektiivseks olukordades, kus varem toimivaid lahendusi nappis.


Väike saab olla ilus ainult siis, kui seda toetavad teised – ühised huvid ja püüdlused.


Kas tõdeda, et „ei saa härjalt piima ega vett vispeldades võid“ (India vanasõna) või lõpetada lootusrikkalt Lennart Meri sõnadega: „Olukord on sitt, kuid see on meie tuleviku väetis“ ja otsida koos jätkusuutlikke lahendusi?

 

Tuuli Metsvaht
Tartu Ülikooli Kliinikumi lasteintensiivravi vanemarst-õppejõud

 
Hambaravi aegade tuultes Prindi
Neljapäev, 23 Märts 2017 15:12

lk4 Aili Tuhkanen NilsonInimesele, kes pole kundagi tundnud hambavalu, tundub teiste poolt kirjeldatu kui väljamõeldis. Hambavalu võib muuta elu talumatuks ning sundida isegi muidu tugevad mehed põlvili.


Hambavalu põhjuseid on mitmeid, erinev võib olla valu iseloom, tugevus ja need avalduvad ka erinevatel inimestel erinevalt, sõltuvalt valulävest.


Hammaste ravi oli tuntud juba Vanas-Egiptuses, hambaauke ehk kaariest raviti erinevate materjalidega – kuld, mesilasvaha, erinevad taimesegud/pastad ja kõike seda tehti muidugi eelnevalt hambakaariest eemaldamata (puurimata). Kaaries aga arenes rõõmsalt edasi, tekitades juba järgnevaid tüsistusi nagu pulpiit (hambanärvi põletik), periodontiit (põletik hambajuuretipu piirkonnas), periostiit (mädakogumik periosti all), osteomüeliit (luupõletik).


Hambaravi pastade-vedelike koostisesse kuulusid piim, mesi, õlu, pühade allikate vesi, eeterlikud õlid, köömned, sibul, tilliseemned.


Näitena üks retsept hammaste tervena hoidmise kohta (Ebersi papüürus): Tamme vaik 1, Nuubia savi 1, rohelise silma näovesi: purustada koos ja panna hamba peale.


Kaariese levimus oli madal pronksi- ja rauaajal, kuid selle tõus neoliitikumis võib olla seotud süsivesikurikka taimetoidu kasvuga.


On leitud muumiaid, kellel on püütud asendada puuduvaid hambaid meie aja mõistes implantaatidega, kasutades selleks puidust valmistatud pulki, mis muidugi püsima ei jäänud koesobimatuse tõttu.


Varasel keskajal ilmusid esimesed märgid professionaalsest suuhooldusest ja huvitaval kombel peeti kaariest külluse märgiks ehk moes olid katkised hambad (sic!). Terved hambad olid vaestel, aadlikel oli seevastu piinlik omada terveid hambaid ja seda loeti tollaegset moodi mittejärgivaks. Sellel ajajärgul hakati aga mõtlema juba valutule hambaravile, mis piirdus küll loodusest leitule segatuna mõne (eeterliku) õliga või olid hambaravi võteteks klistiir, nälgimine, vanniskäik, aadrilaskmine, vms.


Praeguseks on hambaravi areng olnud pidev, uudiseks ei ole enam ei implantaat, juureravi mikroskoobiga, breketravi, hammaste transplantatsioon, lähitulevikus ka tüvirakud. Terveid ja tugevaid hambaid loetakse inimese tervise märgiks ja hambad on organismi kui terviku üks osa. Mul on hea meel tõdeda, et teiste erialade arstid oskavad haiget uurides tähele panna muutusi suuõõnes – suuõõne limaskestal, keelel, hammastel; on ju ravimata hambad kroonilise põletiku allikad ning paljude üldhaiguste põhjustajad. Hammaste korrashoiu eest ei vastuta üksnes arst, vaid selles on osa ka inimesel endal.


Lõpetaksin Komi mütoloogiast pärit tõdemusega – laps hakkab kuuluma inimeste maailma alles pärast hammaste tulekut.

 

Aili Tuhkanen
arst-õppejõud suu-, näo- ja lõualuukirurgia erialal

 
Suitsuvaba haigla Prindi
Neljapäev, 23 Veebruar 2017 08:20

Ylle Ani 3Peagi täitub kaks aastat, mil Tartu Ülikooli Kliinikumi ruumid ja territoorium muutusid suitsuvabaks – vähemalt oli hea plaan, et ei personal ega patsiendid ei peaks enam sattuma olukorda, kus nad hingavad ise tossu sisse või hingavad seda sisse kolleegi hingeõhust. Paraku selgus, et termin „territoorium“ tähistab vaid 30 meetrit hoonest. Nii et aeg-ajalt märgatakse haigla personali, kes suitsetavad sellise kaugusega põõsastes. Kas nikotiin omab tõesti nii võimsat mõju isegi meditsiiniga hästi kursis olevale inimesele?


Kindlasti on nikotiin aine, mis põhjustab tugevat sõltuvust, kuid ei saa kõrvale jätta samaväärse tugevusega sõltuvust harjumusest. Sageli arvabki suitsetaja, et tal ei ole mingit sõltuvust nikotiinist, vaid ta vajab lihtsalt puhkepausi. Puhkepaus toimub sel juhul harjumuspäraselt suitsetades. Mis on suitsetamine meditsiinilises tähenduses? See on nikotiini manustamine inhaleerimise teel. Teades, et nikotiinil on kindel mõju kesknärvisüsteemis, siis võime võrrelda selle manustamist ükskõik millise teise ainega, mis peaks toimima kesknärvisüsteemi. Võrdleme näiteks rahustiga. Rahustit saab manustada tabletina – sel juhul toimub esmalt imendumine maost ja soolest, mis võtab mõnda aega; järgnevalt liigub ravim vereringlusega läbi maksa, kopsude, südame, aordi aju arteritesse; ületab hematoentsefaalbarjääri ning jõuab lõpuks kohale piirkonda, kus peab toimet avaldama. Juhul kui on vajalik toime kiirem saabumine (nt psühhoosi korral), siis on võimalik ravimit manustada ka lihasesse või veeni, vähendades imendumise aega. Kui nüüd mõelda suitsetamisele, siis sel puhul manustatakse nikotiini otse kopsudesse, tänu millele jõuab see vähem kui poolele teele kõikidest muudest manustamise viisidest ja toimib ülikiiresti ajus. Seega, kui kirjeldada meditsiiniliselt suitsetamise protsessi, siis peabki aru saama, et suitsetamine on protseduur, mille käigus manustatakse nikotiini inhaleerimise teel.


Kirjeldagem suitsetamist: esmalt tuleb võtta üks paberist toru, mis on täidetud kuivatatud taime pulbriga, mille ühte otsa on paigutatud mingi käsn ja teine ots tuleb panna põlema. Teise otsa põlema süttimiseks tuleb käsnaga otsast tõmmata õhku enda poole – sellega luuakse parem hapniku juurdevool ja süttimine. Nüüd tuleb põlemise produkte ehk tossu tõmmata kopsu, hoida 2–3 sekundit, puhuda allesjäänud toss välja ja mõnekümne sekundi möödudes toimingut korrata, ja uuesti, kuni paberitoru koos oma täidisega on ära põlenud. Sellise protseduuri käigus jõuab ära imenduda 1 mg nikotiini, millega ületatakse suitsetaja nikotiini puudujääk ajus.


Sõltuvusse jäämist nikotiinist saab iga suitsetaja ise hinnata mõõtes ära tunnid (või minutid), mille möödudes ta inhaleerib järgmist nikotiini doosi. Lisaks nikotiinile tuleb tossu inhaleerimise protseduuri käigus paratamatult sisse hingata veel vähemalt 4000 keemilist ühendit. Ükski nendest ei ole vajalik kopsudele ega kogu organismile; ka nikotiin ei ole vajalik. Nikotiini sõltuvuse ületamiseks on kaasaaitavaid ravimeid. Tossu sissetõmbamise protseduuri teostamise vastu ravimid ei aita. Kuid puhkepausi on alati tervislikum pidada ilma tossu inhaleerimiseta! Kui suitsetaja ei ole endas kindel, kas ta peaks vastu „suitsupausi“ ilma suitsuta, siis tuleks seda katsetada – kas või seal samas „põõsastes“. Päris imelik oleks näha personali põõsas puhkepausi veetmas – aga mille poolest siis tossu inhaleerimine põõsas mõttekam on? Kui endal ei õnnestu saavutada ühte suitsuvaba päeva, ja teist, ja kolmandat, jne, siis võib leida sobivat abi nõustamisest ja ravimitest.

 

Ülle Ani
Arst-õppejõud pulmonoloogia erialal

 
<< Algus < Eelmine 1 2 3 4 5 6 7 Järgmine > Lõpp >>

Lehekülg 1 / 7