15.–17. märts 2017 toimus Paduas, Itaalias juba 7. korda Italian National Transplant Centre ja ESOT poolt korraldatud rahvusvaheline kursus "The Donor Surgeon – A Master course in organ procurement".
Kursusel anti põhjalik ülevaade organdoonori ettevalmistuse ning doonororganite kirurgilise eemaldamise ja säilitamise kohta, millele järgnes praktiline harjutamine loom- ja kadaveersetel mudelitel.
Kursus algas 1222. aastal rajatud Padua ülikooli ajaloolises peahoones mälestusseisakuga hiljuti 90 aasta vanuses meie seast lahkunud Thomas Starzli auks, keda on nimetatud moodsa transplantatsiooni isaks tema suurte teenete tõttu siirdamise kui ravimeetodi arengusse. Kursuse teoreetilises osas käsitleti doonori ettevalmistust organite eemaldamiseks, doonorite arvu suurendamise võimalusi, sh mittestandartsete ja vereringe seiskusega doonorite kasutuselevõtmise arvelt. Järjest enam siirdamiskeskuseid maailmas liigub selles suunas, et ära kasutada vähemalt nn kontrollitud tüüpi vereringe seiskusega doonorid (vereringe seiskus intensiivravi osakonnas või ajusurma järgselt), mille puhul logistika, aga ka meditsiiniline, juriidiline ja kirurgilis-tehniline käsitlus, on mõnevõrra lihtsam. Rõhutati moodsate organpreservatsiooni meetodite tähtsust sellistelt doonoritelt saadud organite puhul, kus võib eeldada isheemilise kahjustuse olemasolu. Võimalusteks on normotermiline regionaalne perfusioon koos ECMO-ga in situ ja hüpo(või normo)termiline oksügeniseeritud masinperfusiooni peale organite eemaldamist. Viimasel on kaks olulist eelist: võimaldab vähendada perfusiooni (isheemilist) kahjustust ja hinnata piiripealsetel juhtudel organi kvaliteeti ning kasutatavust. Kirurgilise käsitluse kohal keskenduti multiorgandoonori tehnikale, koostööle erinevate meeskondade vahel, anatoomilistele detailidele tagamaks kõikide organite (eriti vaskulaarse anatoomia) terviklikkus. Käsitleti ka võimalikke probleeme elusdoonorite kasutamisel. Teisel päeval harjutasime Padua ülikooli veterinaariaosakonnas elussigadel, hiljem anatoomiakateedris kadaveersetel mudelitel multiorgandoonortehnikat praktikas, samuti masinperfusiooni alustamist.
Kokkuvõttes oli kursuse tugevateks külgedeks alustavatele kirurgidele võimalus harjutada kirurgilisi tehnikaid kvaliteetsetel mudelitel, juba töötavate kirurgide jaoks aga võimalus küsimusteks ja aruteludeks suhteliselt väikeses grupis kogenenud lektorite ja õppejõududega. Neerudoonorite arvu suurendamiseks marginaalsete doonorite arvelt tuleks tulevikus kindlasti kaaluda ka masinperfusiooni aparaadi soetamist meie siirdamiskeskusesse.
Jaanus Kahu
arst-õppejõud uroloogia erialal