Esimesed 18 eluaastat veetsin pealinnas. Peale Tallinna Lilleküla Gümnaasiumi bioloogiaklassi lõpetamist otsustasin astuda Tartu Ülikooli arstiteaduskonda. Arsti minust siiski ei saanud. Lõpetasin 2000. aastal hoopis bioloogia-geograafiateaduskonna biotehnoloogia eriala ning 2002. aastal kaitsesin samas magistrikraadi molekulaardiagnostika erialal.

Kuna huvi meditsiini vastu pole kuhugi kadunud, siis olen alati püüdnud oma õpitud eriala meditsiiniga siduda. Geneetiliste haigustega ja molekulaardiagnostikaga hakkasin tegelema kohe peale ülikooli lõpetamist. 14 aastat töötasin eraettevõttes, kus sain ka rahvusvahelise kogemuse geneetiliste haiguste diagnostika alal. See on põnev ja väljakutseid esitav valdkond, kus tihtipeale puuduvad lihtsad ja ühesed vastused. 2014. aasta kevadel avanes võimalus tulla tööle ühendlabori geneetikakeskusesse ja täiendada siinset naiskollektiivi meessoost isendiga. Töö geneetikakeskuses on huvitav ja võimaldab oma teadmisi ja oskusi veelgi rohkem meditsiiniga siduda ning pakub võimalusi enda arendamiseks nii teadusliku kui ka praktilise poole pealt. Võin öelda, et olen oma praeguse töökohaga väga rahul.

Töövälisel ajal tegelen tervisespordiga, suvel harrastan rattasõitu ja meeldib ka looduses seljakotiga matkata. Varem tegelesin pikalt võistlustantsuga, kuid nüüd elan selles vallas kaasa oma tütrele.

Geneetikakeskuse juhataja professor Katrin Õunap: Hanno Roomere valdab väga hästi erinevaid molekulaarseid meetodeid ja oskab neid suurepäraselt interpreteerida. Seetõttu oleme saanud oma meeskonda kogenud molekulaardiagnostika spetsialisti, mille üle on mul väga hea meel. Hannol on ka sügav huvi teadustöö vastu ning ma väga loodan, et ta lähitulevikus jätkab oma õpinguid doktorantuuris.