Et kõik ausalt ära rääkida nagu oli, tuleb alustada sellest näärikuust kolm aastat tagasi, kui Maila käeluu murdis ja kodus olles mõned kilod juurde võttis.
Tervise pärast muretsedes otsustas Maila midagi tegema hakata. Parimaks viisiks osutus kõndimine ja et Gerttu elas samas linnaosas, siis alustasid nad kahekesi koos kepikõnniga. Kuna kepikõnd neile meeldima hakkas, uurisid nad, kas on olemas spordiüritusi, kus kepikõndi harrastada saaks. Ilmnes, et neid on Eestis mitmeid. Esimene üritus oli 2009. aastal SEB Tartu Jooksumaraton, kus läbiti 23 km. Pärast maratoni läksid Maila ja Gerttu veel ööseks tööle ka.
Merle jaoks sai huvi kepikõnni vastu alguse just sellest päevast. Nimelt imestas ta, et Maila ja Gerttu olid reipad ja energiat täis, olles kõndinud nii pika maa. Sellest sündis Liina idee korraldada osakonnasisene kepikõnni võistlus „Hakkame käima I" (suvi 2009). Igal inimesel olid muidugi erinevad eesmärgid: hea enesetunne, parem tervis, adrenaliin, meeskonnatöö lihvimine. Võitis meeskond, kes kuu aja jooksul läbis kõige suurema kilometraaži, kas kõndides/kepikõndides või joostes. Võitjaid premeeriti T-särkidega kaasvõistkondade poolt.
Kõige tähtsam oli ausus kaasvõistlejate vastu. Võitja väljaselgitamiseks kasutasime sammulugejat. Eks oli ka enesel huvi, kui palju samme koguneb ühe päeva jooksul. Ilmnes ehmatavaid tulemusi. Üllatas isegi see, kui palju kõnnib õde ühe valve jooksul. Kuu keskmine sammude hulk oli lausa nii suur, mille peale üks üldintensiivravi arst naljatas, et te astute jalgsi Moskvasse ja tagasi. Saime ka sammulugejate endi kohta uusi teadmisi. Tuli ette, et odavam sammulugeja luges pärast küljest võtmist veel laualgi edasi. Siiski ei olnud võistluses petmist, kõik esitasid oma õiged tulemused, sest oluline oli ju eelkõige osavõtt.
Kuna üritus õnnestus, tuli Merlel ja Liinal mõte korraldada samasugune ettevõtmine ka anestesioloogia ja intensiivravi kliinikus. 2010. aasta kevadel toimuski üritus nimega „Kevad on käes", millest võtsid osa üld-, pulmo- ja neurointensiivravi osakonna õed. 2010. sügisel korraldasid Liina ja Merle kampaania „Hakkame käima II", mille raames kutsuti osalema kogu kliinikut.
Edaspidi jäid aktiivselt kepikõndi tegema Maila, Gerttu, Merle ja Liina. Oleme koos ühes osakonnas töötanud pikka aega, kuid tänu spordile õppinud üksteist paremini tundma. Moodustame lausa ühtse terviku: Liina pöörab tähelepanu kogu meeskonna varustusele, Maila jälgib, et ükski üritus kahe silma vahele ei jääks, Gerttu hoolitseb selle eest, et me alati neljakesi üritustel koos oleksime ja Merle kanda jääb organisatoorne pool (registreerimine, transport). Samuti innustab ta meeskonnaliikmeid edaspidigi jätkama liikuvat eluviisi.
Oleme osalenud paljudel üritustel. 29. juunil toimunud Tartu linna tervisepäevast võttis osa 13 võistkonda. Tundsime uhkust, kui hõigati välja meie meeskond - olime ainsad kliinikumist. Võistkonda kuulusid Janika Hein, Kairit Nõmm, Liina Raal, Maila Maisväli ja Merle Jakobson. Mitte ainult tippsport pole tähtis, vaid igasugune liikumine!
Liina Raal, Janika Hein, Merle Jakobson
üldintensiivravi osakonna õed
Üldintensiivravi osakonna õdedena on Kairit töötanud 20 aastat, Janika 17 aastat, Liina 15 aastat, Merle 9 aastat, Maila 8 aastat ja Gerttu 5 aastat. Kõik me oleme tööd alustanud siin osakonnas ja sellele ka truuks jäänud.
Soovitused neile, kes mõtlevad, aga ei suuda alustada:
Ajapuuduse taha pugeda ei saa. Iga inimene peab ise endale teadvustama, mille jaoks on vajalik aktiivne liikumine. Kõndimine tagab hea enesetunde ja annab võimaluse omi mõtteid mõtelda. Käimine on üks lihtsamaid tervisespordialasid - vaja on vaid häid jalanõusid ja tahet.