Lisatud: 28 September 2018

Kliinikumi ja Lõuna-Eesti haigla õendusjuhid Tiina Freimann, Külli Uibo, Angelika Lall, Kadri Piir, Lilia Leppsaar, Tiia Toots ja Hille Vaht külastasid 5. septembril Helsingi ülikooli haiglat, et tutvuda OLKA tegevusega.

Nimi OLKA (sm õlg) sümboliseerib õla ja toe pakkumist. OLKA on tegutsenud Helsingi haiglate juures viis aastat eesmärgiga koordineerida patsiendiühenduste ja vabatahtlike tööd haiglas. Ühendusse kuulub hetkel 150 vabatahtlikku, kelle tegevust koordineerib kaks palgalist töötajat. 2017. aastal käisid vabatahtlikud patsientide juures 13 000 korda. OLKA tööd finantseerib nii tervishoiu sektor kui ka vabatahtlikku tegevust sponsorluse/annetuste abil rahastav organisatsioon. Helsingi ülikooli haigla palgal on OLKA projektijuht ja üks koordinaator.

OLKA pakub kolme liiki erinevaid teenuseid: infoteenused (teemapäevad, kirjalik infomaterjal, patsiendiühenduste info); tugiteenused (kogemustoetajad, haiglatöö vabatahtlikud); vabatahtlik tegevus (fuajee abistaja, vestluskaaslane, mängukaaslane, esineja jm).

Ühendusse kuuluv vabatahtlik peab olema vähemalt 18-aastane, taktitundeline ja hea kuulaja. Ta peab olema kriminaalselt karistamata (lastega töötamisel teeb OLKA väljavõtte karistusregistrist) ning teatud vaktsineerimised peavad olema tehtud (nt gripp). Ühendusse vabatahtlike värbamiseks kasutatakse mitmeid erinevaid meetodeid, näiteks teavitustöö läbi kodulehe, Facebooki, korraldatakse infopäevi ja üritusi haiglas ning suheldakse otse patsiendiorganisatsioonidega. Kui vabatahtlikud on OLKA liikmeks astunud, peavad nad läbima ettevalmistuse. Õppe käigus tutvustatakse haiglat, vabatahtlike süsteemi, haiglahügieeni juhendeid, käsitletakse vabatahtlike õigusi ja vastutust haiglas ning räägitakse vaikimiskohustusest. Vabatahtlike koordinaator viib vabatahtlikega läbi ka intervjuud, kus selgitatakse välja, millised tööülesanded võiksid vabatahtlikule enim sobida ning sõlmitakse kirjalik leping, milles on toodud ka vaikimiskohustus. Eraldi sõlmitakse ka õnnetusjuhtumite kindlustusleping.

Vabatahtliku tööga kohanemiseks tehakse esimesed patsiendi külastused koos mentoriga. Peamised vabatahtlike tegevusvaldkonnad on:
• kogemustoe pakkumine (vabatahtlikud pakuvad oma kogemuse põhjal tuge samas olukorras või sama haigusega/vigastusega patsientidele/lähedastele),
• fuajee abistaja (juhendaja, majasisene saatja, abistab liikumisel haigla osakondades, aitab leida vajalikke kabinette jne),
• patsiendi vestluskaaslane,
• laste osakonnas lapse mängukaaslane,
• esinemine (teemapäevadel esinemine, muusikalised ettekanded jmt),
• muud tegevused, nt juttude kirjutamine OLKA teabekanalitesse.

Vabatahtlikud ei sekku ravi ja hooldusega seonduvasse ning ei anna soovitusi ega vii läbi füüsilist abistamist. Vabatahtlike tegevuse eesmärk on pakkuda lootust ja tuge.

Vabatahtlikku tööd teevad OLKAs arstid, õed, tudengid, töötud, töövõimetud ja pensionärid. Kõige suurema osa moodustavad siiski pensionärid. Haigla pakub omalt poolt vahatahtlikele õnnetusjuhtumi kindlustust, kohvi ja saiakest pärast igat vahetust, vabatahtliku tööriietust ja selle pesemist. Kogemustoetajad saavad tuge ja abi vabatahtliku tegevuse koordinaatoritelt ja OLKA asjatundjalt. Lisaks vabatahtlike kokkusaamistele ja vestlusringidele on soovi korral võimalik saada tuge ja nõustamist ka haigla pastorilt.

OLKA koordinaatori Petra Saarineni sõnul motiveerib vabatahtlikke tänuavaldused patsiendi ja asutuse poolt, seltskond ehk suhtlemine ja kogemuste vahetamine teiste vabatahtlikega. Noori motiveerib huvi meditsiini edasi õppida ning kogemustoetajaid teiste psühholoogiline abistamine.

Kliinikumi Leht

Tiina Freimann, kliinikumi ülemõde: OLKA külastuse eesmärk oli kasutada selle ühenduse viieaastast kogemust samalaadse tegevuse arendamiseks kliinikumis ja kliinikumiga võrgustunud haiglates. OLKA kogemustoetajate tegevus jättis väga sümpaatse mulje. Saime teada, et patsient, saades teada ehmatava diagnoosi või oodates keerulist lõikust, saab soovi korral tuge vabatahtlikult, kellel on sama diagnoos või lõikus seljataga. Kui viis aastat tagasi suhtuti Helsingi ülikooli haiglates kogemustoe pakkumisse umbusuga, siis praegu võetakse seda kui väärtuslikku lisa patsiendi terviklikule ravile. Järgimist väärib ka OLKA koostöö eriala- ja patsiendiühendustega, millest saadakse mitmekülgset tuge patsientidele, nende omastele ja kohalikele elanikele. Suur tänu OLKA asiatundjale Anu Toijale ja koordinaatorile Petra Saarinenile huvitava programmi eest!

Lisatud: 21 Detsember 2017

Novembrikuu lõpus kogunesid Tartu Ülikooli Kliinikumi, Lõuna-Eesti Haigla, Valga Haigla, Põlva Haigla ja Järvamaa Haigla õendusjuhid, et teha vahekokkuvõtteid ja seada sihte tulevikuks.

Kohtumise moto oli koostöö ning eesmärk oli hinnata õenduse arenguid ja arenguvajadusi „Eesti õenduse ja ämmaemanduse arengustrateegiast 2011–2020“ lähtuvalt. Seminaril kanti ette kliinikumi õenduse arengueesmärgid ja tegevuskava aastateks 2018–2020. Tiina Freimanni sõnul on järgneval kolmel aastal patsiendi- ja perekeskse ravikeskkonna ning patsiendiohutuse arendamise kõrval fookuses ühtne õendusabi kvaliteet kliinikumis ja kliinikumiga võrgustunud raviasutustes. Selleks võetakse kasutusele ühised tegevusjuhendid, viiakse läbi enesehindamisi kokkulepitud valdkondades ning võetakse ette ühiseid parendustegevusi. Lisaks on kavandatud meetmeid töötajate tervise ja toimetuleku toetamiseks.

Seminari vorm tundus osalejatele hästi sobivat, kuna oluliseks peeti omavahelisi arutelusid, üksteiselt õppimist ja kontaktide loomist. Arenguseminari raames külastasid õendusjuhid hubast ja hästi sisustatud Järvamaa Haiglat, kus seminaril osalejad said hea ülevaate tänapäevase haiglapuhastuste olulistest aspektidest.

Kliinikumi Leht

Lisatud: 21 Detsember 2017

Androloogiakeskus
Olga Raudik, androloogiakeskus, õde

Anestesioloogia ja intensiivravi kliinik
Janar Hiljurand, 3. intensiivravi osakond, intensiivraviõde
Janne Hütt, anestesioloogia osakond, anesteesiaõde
Marina Vaikšnoriene, 1. intensiivravi osakond, intensiivraviõde
Siiri Viira, 2. intensiivravi osakond, intensiivraviõde
Gerli Mänd, lasteintensiivravi osakond, intensiivraviabiõde
Kärt Karri, erakorralise meditsiini osakond, õde
Maili Sibu, 3. intensiivravi osakond, intensiivravipõetaja
Signe Kalda, anestesioloogia osakond, põetaja
Merike Kajak, 1. intensiivravi osakond, intensiivravipõetaja
Ina Tani, lasteintensiivravi osakond, intensiivravihooldusõde
Urve Laanemaa, erakorralise meditsiini osakond, põetaja
Merle Porosk, 2. intensiivravi osakond, intensiivravihooldusõde

Hematoloogia-onkoloogia kliinik
Gerli Raieste, hematoloogia ja luuüdi transplantatsiooni osakond, õde
Oksana Kibizova, hematoloogia ja luuüdi transplantatsiooni osakond, õde
Kärt Sitska,  kirurgilise onkoloogia osakond, õde
Jelena Mõtt, radio-ja onkoteraapia osakond, õde

Kaisa Lilo, radio-ja onkoteraapia osakond, radioloogiatehnik
Signe Värav, kirurgilise onkoloogia osakond, põetaja
Jarko Hansmann, hematoloogia ja luuüdi transplantatsiooni osakond, põetaja
Liidia Puidak, radio-ja onkoteraapia osakond, põetaja
Helen Mänd, hematoloogia ja luuüdi transplantatsiooni osakond, põetaja

Kirurgiakliinik
Marina Fenin, lastekirurgia osakond, õde
Angela Mirošina, üldkirurgia ja plastikakirurgia osakond, õde
Birgit Liira, uroloogia ja neerusiirdamise osakond, õde
Kristina Johanson, ambulatoorse kirurgia osakond, õde
Signe Padar, veresoontekirurgia osakond, õde
Auli Keskpalu, abdominaalkirurgia osakond, õde
Eda Amon, lastekirurgia osakond, hooldusõde
Galina Parhomtšuk, abdominaalkirurgia osakond, põetaja
Tatjana Gorenova, üldkirurgia ja plastikakirurgia osakond, põetaja
Svetlana Gavanova, veresoontekirurgia osakond, põetaja
Lilian Raugmäe, uroloogia ja neerusiirdamise osakond, põetaja
Ingrid Evisalu, ambulatoorse kirurgia osakond, põetaja

Kopsukliinik
Veera Bilitšenko, pulmonoloogia ja torakaalkirurgia osakond, õde
Ursula Lutsar, tuberkuloosiosakond, õde
Svetlana Sander, pulmonoloogia ja torakaalkirurgia osakond, hooldaja
Helju Hankov, tuberkuloosiosakond, hooldaja

Kõrvakliinik
Anna Andrianova, kõrvakliinik, õde
Aleksandra Tsirp, kõrvakliinik, õde
Ülle Pettai, kõrvakliinik, põetaja

Lastekliinik
Ljudmila Perevedentseva, neonatoloogia osakond, õde
Sigrid Lõõndre, üldpediaatria ja neuroloogia osakond, õde
Katrin Raadik, ägedate infektsioonide osakond, põetaja
Irina Sikut, neonatoloogia osakond, põetaja

Nahakliinik
Kreete Lustmets, ambulatoorne osakond, õde

Naistekliinik
Krista Green, naistenõuandla, ämmaemand
Raina Laugamets, sünnitusosakond, ämmaemand
Koidula Trummer, günekoloogia, õde
Irina Guljajeva, günekoloogia osakond, põetaja
Liivi Sulg, sünnitusosakond, põetaja

Närvikliinik
Piret Kähi, neurokirurgia osakond, õde
Triinu Kurvits, neurokirurgia osakond, õde
Ebe Pertmann, neurokirurgia osakond, põetaja
Kalli Kongs, neurokirurgia osakond, põetaja

Operatsiooniteenistus
Monika Värv, operatsiooniosakond, operatsiooniõde
Marika Kiudmaa, operatsiooniosakond, operatsiooniõde
Tiina Suur, operatsiooniosakond, operatsiooniõde
Helen Holst, operatsiooniosakond, põetaja
Tiia Kägo, operatsiooniosakond, põetaja
Heli Sulg, sterilisatsiooniosakond, meditsiiniseadmete hooldaja

Patoloogiateenistus
Maarika Dapon, patoloogiaosakond, laborant

Psühhiaatriakliinik
Anu Tani, ambulatoorne osakond, õde
Merle Lahe, üldpsühhiaatria keskus, õde
Jane Mõtsar, akuutosakond, õde
Valentina Pravdina, akuutosakond, hooldaja
Ester Puusepp, üldpsühhiaatria keskus, hooldaja
Hannes Leinola, laste- ja noorte vaimse tervise keskus, hooldaja
Marietta Juurikas, laste- ja noorte vaimse tervise keskus, abiõde
Siim Jakobsoo, akuutosakond, psühholoog
Ele Tuvi, akuutosakond, sekretär
Anne Grišan, laste-ja noorte vaimse tervise keskus, tegevusjuhendaja

Radioloogiakliinik
Jaanika Aasmäe, Maarjamõisa osakond, radioloogiatehnik
Janelle Märs, Maarjamõisa osakond, radioloogiatehnik
Taive Leis, Maarjamõisa osakond, radioloogiatehnik
Kaire Piir, Maarjamõisa osakond, radioloogiahooldaja

Sisekliinik
Julia Tihhonov, sisehaiguste-reumatoloogia-endokrinoloogia osakond, õde
Merje Lani, nakkushaiguste osakond, õde
Krista Sell, gastroenteroloogia osakond, õde
Anni Lillepuu, nefroloogia osakond, õde
Julia Prokofjeva, ambulatoorne osakond, õde
Irina Kuznetsova, endoskoopiakeskus, õde
Mari-Õis Madisson, gastroenteroloogia osakond, hooldaja
Pille Vulff, sisehaiguste-reumatoloogia-endokrinoloogia osakond, põetaja
Valentina Tobreluts, nefroloogia osakond, põetaja
Marju Lestal, nakkushaiguste osakond, põetaja
Valentina Birina, endoskoopiakeskus, põetaja

Silmakliinik
Liina Jõgever, silmakliinik, õde
Merelle Palloson, silmakliinik, õde
Monika Maasik, silmakliinik, õde
Merlin Maa, silmakliinik, hooldaja
Merle Lõhmus, silmakliinik, hooldaja

Spordimeditsiini ja taastusravi kliinik
Martin Juss, statsionaarse taastusravi osakond, õde
Triin Maasikamäe, statsionaarse õendusabi osakond, õde
Ene Kokk, statsionaarse õendusabi osakond, õde
Erli Vain, spordimeditsiini osakond, õde
Natalia Gužovskaja, ambulatoorse õendusabi osakond, õde
Regina Huopalainen, statsionaarse õendusabi osakond, põetaja
Aile Gil, statsionaarse õendusabi osakond, põetaja
Maret Liiva, statsionaarse taastusravi osakond, põetaja
Eve Raid, ambulatoorse taastusravi osakond, hooldaja

Stomatoloogiakliinik
Marge Porkveli, näo-lõualuudekirurgia osakond, õde
Sirle Puidak, hambaproteesikeskus, õde
Ülle Kaeramaa, lastestomatoloogia osakond, meditsiiniseadmete hooldaja
Irina Zaslavskaja, suu- ja hambahaiguste osakond, hambaarsti assistent

Südamekliinik
Maris Tooming, kardiokirurgia osakond, intensiivraviõde
Anne Hämäläinen, erakorralise kardioloogia osakond, intensiivraviõde
Katrin Kurrusk, kardioloogia osakond, õde
Ülle Linnas, rütmihäirete osakond, õde
Hiie Rehkli, kardiokirurgia osakond, põetaja
Signe Meriloo, kardioloogia osakond, põetaja
Irina Rahhimova, erakorralise kardioloogia osakond, intensiivraviõde
Margit Äro, kliinilise füsioloogia osakond, õde
Karmen Tikkop, kardiokirurgia osakond, õde
Jaana Joosepson, rütmihäirete osakond, hooldaja
Tuulike Kask, erakorralise kardioloogia osakond, põetaja
Nadezda Voilokova, kardiokirurgia osakond, intensiivravihooldusõde

Traumatoloogia ja ortopeedia kliinik
Tatjana Ariskina, ortopeedia osakond, õde
Sigrid Roos, traumatoloogia osakond, õde
Rimma Perova, ortopeedia osakond, põetaja
Irina Nešpanova, traumatoloogia osakond, hooldaja
Merily Lass, ambulatoorne osakond, õde

Verekeskus
Eleri Heinastu, verekabinet, laborant

Ühendlabor
Triin Matvejev, kliinilise keemia ja laboratoorse hematoloogia osakond, laborant
Airi Visamaa, kliinilise geneetika keskus Tallinnas, laborispetsialist õhenduskategoorias
Ly Soosaar, immuunanalüüsi osakonna, laborant
Anni Tammela, mikrobioloogia osakond, laborant

Lisatud: 25 September 2017

Kliinikumi Lehe kõrvu jõudis kuuldus, et sisekliinikus töötab üks suure südamega õde, kes ei tihka jätta vastu võtmata ühtki patsienti. Külli Miljukov on sisekliiniku ambulatoorse osakonna õde, kes tegeleb peamiselt HIV-positiivsete patsientide nõustamisega ja antiretroviirusravi saavate patsientide jälgimisega. Lisaks on õde Külli Tervise Arengu Instituudi poolt volitatud juhtumikorraldaja, kes vastutab ka HI-viirusesse nakatunute ravimite kättesaadavuse, HIV-positiivsete emade imikutele kuni 1-aastaseks saamiseni rinnapiimaasendaja väljastamise ja aruandluse eest.

Suure osa Külli Miljukovi päevast täidavad HIV-positiivsete patsientide vastuvõtud. Ja nii juba üheksa aastat järjest. Kui ravimatu viirus on juba diagnoositud, tuleb tervisenäitajate kontrollimiseks ja ravimite saamiseks käia end näitamas regulaarselt. Tihtipeale kuulub HI-viiruse juurde ka haigestumine C- ning B-hepatiiti, mistõttu tuleb vastuvõtul ka maksa fibroosiastet määrata. Tervisenäitajate mõõtmise sagedus sõltub igast indiviidist: „Ennekõike määrab tervisenäitajate mõõtmise vajaduse varasemate analüüside tulemus – kui viirusenäitaja on stabiilselt kontrolli all, ei ole tarvis iga kuu vastuvõtul käia,“ selgitab õde Külli. „Kindlasti kontrollime kõiki HIV-positiivseid vähemalt iga kuue kuu tagant ning kui viirusenäitajad ei ole korras, tuleb vastuvõtul käia sagedamini. Sama lugu on ka ravimite väljastamisega – kui näen, et ravimeid on võetud ettekirjutatud sagedusega ning patsient on eelneva käitumismustri kaudu näidanud üles usalduslikku suhet, saan väljastada talle korraga rohkem kui ühe kuu ravimid,“ räägib õde. Et nakatunud patsiendid oleksid n-ö kättesaadavad ja pideva jälgimise all, saavad nad määratud ravimeid ainult arsti või õe vastuvõtult. „Diagnoos ja raviskeem määratakse arsti poolt ning mina pean jälgima selle täitmist. Kui näitajates ei ole kõrvalekaldeid, on mul õigus etteantud raviskeemi järgi väljastada vajalikud preparaadid. Selleks, et HI-viirust kontrolli all hoida, tuleb tihtipeale ravi kombineerida ning leppida sellega, et ravimeid tuleb võtta kogu ülejäänud elu. Positiivne pool on aga see, et viirus allub väga hästi ravile ning patsiendid saavad elada täiesti tavalist elu,“ kirjeldab õde Külli. HIV-positiivsete haigete ravi on väga kallis ning selle kulud kannab riik. Ravimite tellimise ja väljastamise aruandlus on hoolega kontrollitud – andmeid töötleb Terviseamet.

Viisid, kuidas patsiendid infektsionisti, ja sealt edasi õe Külli Miljukovi, vastuvõtule jõuavad, on erinevad. Peamiselt tulevad patsiendid sisekliiniku HIV nõustamis- ja testimiskabinetist, psühhiaatriakliinikust, kopsukliinikust, naistekliinikust, hematoloogia-onkoloogia kliinikust, aga ka perearstide kaudu. Patsientide nimekirjas on ka mõned narkomaania sõltuvusega patsiendid, kes jõuavad ravile Viljandi sõltuvushaigete ravi- ja rehabilitatsioonikeskuse kaudu. Augustikuu lõpu seisuga saab kliinikumis antiretroviirusravi 171 patsienti. „Ma ei raatsi kedagi ukse tagant ära saata, kuna ma ei tahaks, et HIV-positiivsed, ega ka teised patsiendid, jäävad oma murega üksi ega saa lubada olukorda, mil nende ravivarud on otsas, kuna ei pääsenud vastuvõtule,“ selgitab õde. Küsimuse peale, kas tema tööaeg ei olegi vastuvõtuaegadega reguleeritud, peab ta tõdema, et tõesti käivad paljud patsiendid vastuvõtul kokkuleppimata aegadel. „Eks siin on mitu põhjust – patsiendid on harjunud siit abi saama igal ajal, ent teisalt võib HI-viiruse kandjal olla ebamugav end oma diagnoosiga registreerida vastuvõtule. Seetõttu olemegi sättinud meie kabineti töökorralduse nii, et õde on siin pidevalt olemas ning patsientide mured, küsimused ja vajadused saavad lahenduse.“ Ta lisab, et patsiendid on talle aastate jooksul juba tuttavaks saanud ning nende vastuvõtuajadki kipuvad pähe jääma, mistõttu avastab ta ruttu, kui keegi kokkulepitud ajal tulemata jätab. „On patsiente, keda peab järjepidevalt ise tagasi rutiinsesse kontrolli kutsuma ning neile meenutama ravi vajalikkust,“ tõdeb õde.

Külli Miljukovi sõnul lisandub aastate lõikes patsiente aina enam, viimasel ajal on suurenenud üle 40-aastaste patsientide haigestumine HI-viirusesse. Ta näeks ideaalis kõiki HI-viiruse esmase diagnoosi saanud patsiente enda vastuvõtul. „Julgustan kõiki kliinikuid ja osakondi patsiente meie juurde suunama, et mitte lasta inimest sellise šokeeriva diagnoosiga üksi koju. Ühendust võib võtta nakkusarstiga või otse minuga. Lisaks on meil olemas nii sotsiaaltöötaja kui ka psühholoogi teenused, kuhu saame patsiendi suunata nõustamisele. Nõustamisel antakse HIV-positiivsele inimesele või tema lähedasele mitmesuguses vormis praktilist abi psühholoogiliste probleemide ja kriiside lahendamiseks, kohanemisvõime parandamiseks, isiksuse enesearendamise võimaluste realiseerimiseks ja sotsiaalse toimetuleku hindamiseks,“ rõhutab õde.

Enim puudutavad õe südant lapspatsiendid, kes on nakatunud enamasti juba sündides. „Enim rõõmu aga pakuvad need patsiendid, kes on rõõmsad, et nende tervisenäitajad on korras ja tänulikud mulle tehtud töö eest. Lisaks on mu töö huvitav, puutun kokku väga erinevate diagnooside ja raviskeemidega – see kõik motiveeribki tegema tööd südamega,“ lõpetab Külli Miljukov positiivselt.

Külli Miljukoviga vestles Helen Kaju

Dr Matti Maimets: Külli on väga professionaalne. Ta tunneb oma tööd suurepäraselt ning teeb seda igapäevaselt suure hoole ja armastusega. Ta on alati lahke ja abivalmis, olgu abivajaja kolleeg, kes kiiresti nõu soovib või patsient, kes on visiidiaja unustanud. Lisaks eelmainitud omadustele seisab ta alati oma patsientide heaolu eest ning ei kõhkle tegutseda, kui mõni mittetöötav lahendus parandamist vajab. Kolleegina on temaga rõõm koos töötada.

Lisatud: 22 Juuni 2017

12. mail pälvis Rahvusvahelisel Õdede Päeva konverentsil tiitli „Aasta Õde 2017“ Tartu Ülikooli Kliinikumi erakorralise meditsiini osakonna õde Annely Grossthal.

Annely Grossthal on töötanud tervishoiusektoris üle 20 aasta. Alates 2006. aastast on ta Eesti Punase Risti lektor ning erakorralise meditsiini õdede seltsingu juhatuse esinaine.
Aasta õe valimiseks esitavad Õdede Liidu liikmed e-posti teel oma kandidaadid Tartu Ülikooli Kliinikumi usaldusisikule, kes edastab info valiku tegemiseks Õdede Liidu Lõuna piirkonna volikogule, lõplik valik kõigi piirkondade kandidaatide seast tehakse salajasel hääletusel riiklikus volikogus.
Kliinikumi Leht uuris, mida arvab aasta õde oma tööst.

Esiteks palju õnne! Kas te aimasite, et osutute laureaadiks?
Aitäh! Aasta õe tiitel tuli mulle väga ootamatult. Ma teadsin, et mind on seatud kandidaadiks, kuid arvasin, et tiitli vääriliseks saab hoopis teine kolleeg. Ma ei ole pidanud omi tegemisi nii silmapaistvateks ega suure tähelepanu väärilisteks.

Mida te tunnustusest arvate? Kas õenduserialal on see vajalik?
Esialgu oli see veidi ehmatav, ent nii paljud head soovid, õnnitlused ja kallistused tekitasid sooja ja tugeva „seljataguse“ tunde. Aitäh kõigile, kes minu tööd on märganud! Tunnustus on vajalik igal erialal, mitte ainult õe erialal, see annab tagasisidet tehtule ja stimuleerib edasi tegutsema. Samas tuleks arvestada, et õendustöö on meeskonnatöö ning tunnustust väärivad kõik selle liikmed.

Õendus on aastakümnetega palju muutunud, millist muutust peate kõige olulisemaks?
Meie töö on tõesti ajas palju muutunud, nagu tegelikult ka kogu meditsiinivaldkond. Eesti on välja kasvanud nõukogudeaegsest mõtteviisist, et õde on ainult arsti abiline. Tänasel päeval on õdedel kõrgharidus, võimalus astuda magistri- ja doktoriõppesse. Õde on iseseisev spetsialist, kel, nagu arstilgi, on täita erialased ülesanded. See tähendab ka otsustamis-, tegutsemis- ja vastutusjulgust. Loomulikult ei ole vähemtähtsad ka vanad head käelised oskused. Õe eriala muutumist ajas tõestavad hästi õdede iseseisvad vastuvõtud. Kui haigus on juba diagnoositud ning vajab jälgimist ning nõustamist, saavad õed sellega suurepäraselt hakkama koormamata arsti tööaega. Ka erakorralise meditsiini osakonnas on juba aastaid toiminud õe vastuvõtt, kus tehakse näiteks haavade sidumised, viirushaigete nõustamised, vaktsineerimised, kateetrite hooldused jne. Muuseas, käesoleva kuu algusest alustasime ka traumaõe vastuvõtuga. Esialgu vajame kogemust, kuid kõikide nüansside paika loksudes on eesmärk vähendada traumajärjekordi erakorralise meditsiini osakonnas. Kui patsiendi elulised näitajad on normipärased ja kaebused alaägedad ning triaažisüsteem näitab rohelist või sinist kategooriat (aeg arstini 3–6 tundi), suunatakse patsient õe, mitte arsti vastuvõtule.

Mis motiveerib teid tööd hästi tegema?
Kõige parem motivatsioon on konkreetne tulemus minu tegevustest ehk patsiendi paranemine. Meie osakonna eripärast lähtuvalt tegeleme ennekõike patsiendi seisundi stabiliseerimise ja esialgse parenemisega.

Kiire meditsiini areng ja õdede iseseisvad vastuvõtud sunnivad õdesid end pidevalt täiendama, muudmoodi ei saa me oma tööd teha oskuslikult ja kvaliteetselt. Aastas peab õde läbima 60 tundi koolitusi, ent tihtipeale tuleb see rahaliselt ja ajaliselt katta isiklikest vahenditest. Materiaalses mõttes motiveeriks mind ja ka teisi õdesid atesteerimise/pädevuse taseme järgi tunnitasu taastamine. Ma ei ütle, et kõik õed peaksid end pidevalt suures mahus täiendama, kuid need, kes soovivad enda ja eriala arengusse panustada, oleksid oluliselt rohkem motiveeritud seda tegema, kui see oleks reguleeritud palgadiferentsiga.

Loe edasi...

Lisatud: 17 Mai 2017

Et selgitada välja ja tunnustada parimaid Tartu Tervishoiu Kõrgkooli üliõpilaste praktikajuhendajaid kliinikumis, viidi üliõpilaste seas läbi küsitlus. Parimateks praktikajuhendajateks osutusid bioanalüütiku õppekava juhendaja Anni Tammela ja õe õppekava juhendaja Mirje Jürgenson.

Anni Tammela, kliinilise mikrobioloogia osakonna laborant: Selline tunnustus tekitab minus väga toreda tunde, et olen oma tööd hästi teinud ja seda on tähele pandud, kuna juhendaja kogemusi on mul väga vähe. Eks see juhendamine lisaks põhitööle on paras väljakutse, kuna oma töö kõrvalt tuleb praktikandile maksimaalselt kõik teadmised edasi anda ja lasta kõike ka praktiliselt läbi proovida, kuid kui omavaheline koostöö juhendaja ja praktikandi vahel sujub, siis lõpuks on hea tunne, et said oma panuse anda tudengi arenemiseks.

Kommentaarid
• Ta võttis praktikanti endaga võrdsena, lubas kõike ise proovida ning juhendas üldiselt väga hästi!
• Suhtumine praktikanti oli super!
• Ta on väga hea kogemusega spetsialist, kes oskab seletada põhjalikult ja arusaadavalt.
• Oskab praktikandidega suhelda.

Mirje Jürgenson, üldkirurgia ja plastilise kirurgia osakonna õde: Olin loomulikult väga üllatunud tunnustusest teada saades. Praktikantide juhendamine on õe jaoks kindlasti lisakoormuseks, mis nõuab aega ja ka tahtmist, et oma kogemusi ning teadmisi edasi anda. Samas on aga tore vaadata õnnest säravat praktikanti, kes edukalt oma esimesi veenipunktsioone sooritab. Minu praktikantideks on alati olnud toredad motiveeritud üliõpilased, kelle juhendamine pakub üksnes rõõmu. Saadud tunnustus kuulub kõikidele üldkirurgia ja plastilise kirurgia osakonna õdedele, sest üheskoos on loodud osakonnas keskkond, kuhu praktikandid meelsasti tulla soovivad. Suur tänu veelkord kõigile, kes mind tunnustuse vääriliseks pidasid!

Kommentaarid
• Ta on väga sõbralik, abivalmis ning mõistev. Oli valmis kõike näitama ning juhendama.
• Ei olnud kuri, vaid kui oli midagi, mida ei osanud teha, siis ilusti seletas või näitas ette.
• Sobib väga hästi juhendajaks! Väga head oskused ning teadmised, tunneb hästi valdkonda, kus töötab, kaasab praktikanti alati praktilistesse tegevustesse.
• Ta on väga sõbralik ja abivalmis ning temaga ei ole kunagi tunnet, et oled praktikal üleliigne või segav faktor.

Kliinikumi Leht

Lisatud: 23 Märts 2017

Õe iseseisva vastuvõttude nimekirja kuulub ka kuulmiseõe vastuvõtt, mis asub pärast kuulmiskeskuse kolimist kõrvakliiniku majas, J. Kuperjanovi 1. Kliinikumi Leht käis tutvumas kuulmiseõe Tiia Johannese töö eripäraga.

Kuulmiseõe vastuvõtt on mõeldud kuulmislangusega patsientidele, kes enamasti on juba kuuldeaparaadi kasutajad või alles hakkavad esmakordselt abivahendit taotlema. See aga ei tähenda, et vastuvõttu satuvad vaid eakad patsiendid. Tiia Johannese sõnul kohtab tema vastuvõtul igas vanuses inimesi, sealhulgas ka väikeselapsi ja noorukeid. „Eestis sünnib sõltuvalt sündide arvust 15–17 kuulmislangusega last aastas. Saanud kõrvaarstilt diagnoosi, otsustakse edasine tegevus – kui tegemist on raske kuulmislanguse või kurtusega, tuleb paigaldada sisekõrva implantaat, kui mõõduka või kergema kuulmislangusega, aitab kuuldeaparaat,“ selgitab õde Tiia. Õigeaegne kuulmisprobleemi avastamine on lastel edasise arengu jaoks äärmiselt oluline, et areneks eakohane ja korrektne kõne. „Lapsed on kõige paremad aparaadikandjad, kuna nad õpivad sellega elama varakult ning see tundub neile loomulikuna,“ lisab kuulmiseõde. Vastupidi on aga vanemaealistega, kes ei kanna aparaati nii tihti, kui võiks ja peaks. Põhjuseid on kuulmiseõe sõnul mitmeid – esiteks on aparaadiga kuulmine alguses harjumatu, kuna paljud helid ja hääled on võõrad ja ebamugavad ning võivad esialgu häirida. Teiseks materiaalne pool – pensionärid ei soovi enda aparaati „kulutada“ ning selle vältimiseks panevad abivahendi kõrva vaid õhtuti uudiseid kuulates ja vaadates. Samuti häbenetakse kuuldeaparaadi kasutamist. Tiia Johannes püüab neid müüte murda ärgitades patsiente kuulmisaparaati igapäevaselt kasutama. „Ideaalis võiks aparaat olla kõrvas kogu päeva, minimaalselt aga 3–4 tundi,“ sõnab ta. Lisaks toonitab kuulmiseõde, et kuuldeaparaate on võimalik saada riigipoolse soodustusega. Selleks on vaja patsiendil taotleda arstitõendi alusel isikliku abivahendi kaart. Taotluste vastuvõtmisega ja kaartide väljastamisega tegeleb 2016. aastast sotsiaalkindlustusamet. „Patsiendil on õigus taotleda uut aparaati iga nelja aasta tagant ning arstitõendi alusel ka mõlemasse kõrva,“ lisab õde. Kuuldeaparaate ja muid kuulmisabivahendeid saab riigipoolse soodustusega osta inimene, kellel on kuulmislangus rohkem kui 30 detsibelli.

Aparaat väljastatakse kuulmiseõde vastuvõtul, kus see seadistatakse vastavalt patsiendi kuulmislanguse eripärale. Näiteks oli vastuvõtul vanahärra, kes tuli välja vahetama enda 14 aasta vanust aparaati. Härra kuulmisuuringu põhjal ei olnud tema kuulmislangus süvenenud, vaid jäänud samale tasemele, ent probleemiks oli kõrge helisagedusega helide kuulmine. Sellele vastavalt seadistas Tiia Johannes läbi arvuti patsiendile sobivaima programmi, et aparaat täidaks enda eesmärki ja parandaks elukvaliteeti, mitte ei tekitaks liigset ja häirivat müra juurde. Ühtlasi sai vanahärra küsida vastuvõtul üle kõik kuulmist ja aparaati puudutavad küsimused ning õppis sealsamas uue kuuldeaparaadi paigaldust ja kasutamist. Vastuvõtult lahkudes oli eakas patsient tänulik, et suudab edaspidi raadiouudiseid kuulates eristada täpsemalt kõnet ning saab aru täielikult edastatava sisust.

Vastuvõtule pääsemiseks tuleb aeg kinni panna kuulmiskeskuse sekretäri juures või telefoni teel, saatekiri ei ole selleks vajalik. Ooteaeg kuulmisõe vastuvõtule on keskmiselt kaks nädalat, ent vahetult pärast kõrva-nina-kurguarsti vastuvõttu saab esmase informatsiooni edasiste vajalike tegevuste jaoks kohe samal päeval kuulmiseõe kabinetist. Vastuvõtupäeval väljastab Tiia Johannes keskmiselt 5–6 kuulmisaparaati. Oluline osa kuulmiseõe tööst on kuulmislangusega patsientide ja nende lähedaste nõustamine. „Kuulmislangus on nähtamatu puue, sellega peab õppima elama nii inimene ise kui ka tema lähedased,“ sõnab õde. Lisaks õpetatakse vastuvõtul hooldama ja käsitsema kuulmise abivahendeid, võetakse kõrvaotsikute tegemise jaoks kõrvast jäljendeid ning õpetatakse otsikute kõrva panemist ja hooldamist.

Tiia Johannes on töötanud kliinikumis kuulmislangusega patsientidega aastast 1994. Selle ajaga on muutunud palju, ennekõike tehnika. „Minu töö algusaegadel kasutati Tondi Elektroonika tehases toodetud analoogtüüpi aparaate, nüüd on aga kõik aparaadid digitaalsed,“ kirjeldab ta. Praegusel ajal on tavalisele kuuldeaparaadile võimalik seadistada mitu spetsiaalselt konkreetsele patsiendile sobivat kuulamisprogrammi. Kord aastas tuleks käia vastuvõtul aparaati hooldamas ja seadistamas. Lisaks saab kaasaegsetest aparaatidest kätte ka logiandmed, kui palju patsient aparaati kasutanud on. See on oluline just laste puhul, kes korrektse kõne arenemiseks peavad aparaati kandma kogu päeva. Tiia Johannese sõnul kohaneb ka meie ühiskond ja panustab kuulmislangusega inimeste käekäiku. 2012. aastal paigaldati Vanemuises suure maja teatrisaali induktsioonisüsteem ehk silmusvõimendi, mille abiga on kuuldeaparaadiga inimesel võimalik kõnet ja muusikat paremini ning selgemini kuulda. Silmussüsteemi kasutamiseks peab kuuldeaparaadis olema induktsioonivälja vastuvõttu võimaldav programm.

Eestis esineb palju pärilikku kuulmislangust. Lisaks võib kuulmislangus tekkida erinevate haiguste ja peatraumade tagajärjel ning ka liigsest mürast. Praeguse aja noored saavad väga palju ise ära teha enda kuulmise hoidmiseks. Näiteks kõrvasisesed kõrvaklapid võiks vahetada kõrvapealsete vastu, et hoida enda kuulmisnärvi otse kõrva suunduvast mürast. Kõrvaklappide kasutamisel tuleb valida õige helitugevus – ühe meetri kaugusel olev kõrvalseisja ei tohiks kuulda, mida klappidest kuulatakse,“ põhjendab Tiia Johannes. Tugeva müra keskkonnas tuleks rohkem kasutada kuulmise kaitsevahendeid, kõrvatroppe ja müra summutavaid kõrvaklappe. Kui kuulmislangus on tekkinud sisekõrva kahjustuse tagajärjel, on see pöördumatu ning jääb saatma kogu eluks. Seetõttu paneb kuulmiseõde südamele: „Inimesed õpivad väärtustama kuulmist siis, kui nad enam ei kuule. Seega, hoidke enda kuulmist!“

Katrin Kruustük, arst-õppejõud otorinolarüngoloogia erialal: Tiia on tubli spetsialist, kes lisaks ametialastele oskustele teeb oma tööd ka südamega. Ta on hea suhtleja, omades varasema töökogemuse tõttu ka suurepäraseid organisatoorseid võimeid. Kuulmiseõe vastuvõtt on vajalik ja spetsiifiline, lisaks Tiiale tegelevad kuuldeaparaatide sobitamisega veel vaid kaks meie noort kolleegi – audioloog Maris Kruusmaa ning dr Maret Lepplaan.

Maret Lepplaan, arst-õppejõud otorinolarüngoloogia erialal: Alates 2016. aasta teisest poolest tehakse kõrvakliinikus päriskõrvamõõdistusi (inglise keeles real ear measurements ehk lühidalt REM), mille käigus mõõdetakse patsiendi kõrva ja kuuldeaparaadi erinevaid akustilisi parameetreid. REM uuring ei asenda kuuldeaparaadi sobitaja ja kuuldeaparaadi kandja hinnangut kuuldeaparaadi optimaalse võimenduse osas. REM uuring on üheks, kuid oluliseks osaks pikemast protsessist parima efekti saavutamisel.

Tiia Johannesega vestles Helen Kaju

Lisatud: 26 Jaanuar 2017

Traumatoloogia ja ortopeedia kliiniku ortopeedia osakonna õdedel on suur roll osakonna töö ladusamas sujumises – osutades osakonnas ortopeediaõe vastuvõtu teenust. Ortopeediaõe vastuvõttu viivad läbi Ingrid Liimand, Margit Haavik, Alesja Žurbenko, Rita Mehine, Ewa Gens, Maret Aru, Diana Virumäe, Maigi Liivand ja Krista Liiv.

Ortopeediaõe vastuvõtule kutsutakse patsient, kes on käinud ortopeedi vastuvõtul ning on lisatud õla-, põlve- või puusaliigese endoproteesi paigaldamise järjekorda. Pärast operatsioonijärjekorda lisamist, mille pikkus on orienteeruvalt aasta, saab patsient ambulatoorsest vastuvõtust kaasa kogu operatsiooni puudutava infomaterjali.

Osakonna vanemaõde Ingrid Liimand selgitab, et kuna aasta on pikk aeg ning tervisenäitajad võivad olla muutumises, ongi ellu kutsutud enne operatsiooni toimuv ortopeediaõe vastuvõtt. „Õde kutsub patsiendi umbes kaks nädalat enne operatsiooni vastuvõtule, kus kontrollitakse patsiendi tervisenäitajaid ja kaalutakse riske, õpetatakse operatsioonieelset ja -järgset toimetulemist ning nõustatakse nii patsienti kui ka tema lähedasi,“ selgitab vanemõde. Vastuvõtul kontrollitakse põhjalikult ka patsiendi nahka, et minimaliseerida infektsiooni ohtu. Õde Margit Haavik rõhutab, et vastuvõtule tulles on oluline kaasa võtta perearsti käest operatsioonieelsete analüüside vastused, kõik patsiendi poolt tarvitatavad ravimid ning hambapõletiku välistamiseks hammaste panoraampilt, mis on hinnatud ka hambaarsti poolt. Ühtlasi peaksid patsiendid mõtlema, millised on nende operatsioonijärgse taastumise võimalused ning vajadusel tegema korrektuure elukorraldusse juba enne operatsiooni.

„Olgugi, et selgitustööd tehakse juba enne meiega kohtumist ka ortopeedi vastuvõtul, ei saa mitte kõik patsiendid pärast ortopeediaõe vastuvõttu „luba“ operatsiooniks,“ lausub vanemõde Ingrid Liimand. Näidustused, mil operatsioon on välistatud, on mitmeid – näiteks ülekaal, mille puhul kehamassiindeks on üle 40 ning alkoholi liigtarvitamine. Tubakasõltuvuse korral viivad õed läbi nõustamise, et suunata patsient suitsetamisest vabanema, kuna mittesuitsetajate ravitulemused on oluliselt paremad. „Suitsetamisest rääkides saame uhkusega öelda, et meie osakonnas on sellest vabad kõik õed ja hooldajad,“ rõhutavad ortopeediaõed.

Keerulisemate juhtude puhul konsulteerivad õed nii ortopeedide, sisearsti kui ka anestesioloogiga. Kui patsiendid on kaasuvate või krooniliste haigustega, näiteks diabeet või südamehaigused, küsitakse arvamust ortopeedia osakonna sisearstilt dr Katrin Reimalt. Dr Reima rõhutab, et operatsioonieelne tegevus peab tagama, et plaanilise haige tervis on nii hea kui võimalik. „Lõikus on ju patsiendi enda huvides ning meie kõik soovime, et operatsioon õnnestuks ning patsient saaks sellest maksimaalse kasu,“ lausub dr Reima. Ta kirjeldab, et enim tuleb tegeleda operatsioonieelselt nahaprobleemide, infektsioonide, madala hemoglobiini, krooniliste haiguste ägenemise ning ravimite tarvitamise nõustamisega.

Vastuvõtul annavad õed patsiendile kaasa ka anesteesialehe, mille täitmiseks saab patsient kodus rahulikult aega võtta ning küsimustele võimalikud täpsed vastused anda.

Osakonna juhataja dr Mart Parv kinnitab, et tänu operatsioonieelsele ortopeediaõe vastuvõtule on ravikvaliteet oluliselt tõusnud. „Me ei pruugi kõiki ohukohti patsiendi tervises vastuvõtul märgata, kuna aeg on ju piiratud. Ortopeediaõel on patsiendi tervise kontrollimiseks aega 60 minutit, mis tagab põhjaliku ülevaatuse,“ rõhutab dr Parv.

Just piisav aeg on see, mida tõstavad esile ka patsiendid. Ortopeediaõe Ewa Gensi sõnul on patsiendid väga tänulikud ning isegi üllatunud, kui kuulevad, et õe vastuvõtul on aega kõik tervisenäitajad üle vaadata, hirmud lahti rääkida ning veenduda, et enne endoproteesimist ei tarvitataks valesid ravimeid.

Nii osakonna juhataja kui ka ortopeediaõed ise näevad vastuvõtu suurimat kasu selles, et plaaniline töö katkeb oluliselt vähem, kuna patsientide valmidus endoproteesimiseks kontrollitakse üle juba nädalaid varem. Ka kliiniku sekretär Kaire Kallas, kes hoolitseb operatsioonijärjekordade eest, kinnitab, et plaanilises töös esineb katkestusi oluliselt vähem. „Kui selgub, et patsient ei kvalifitseeru lõikusele, jääb meil ikkagi kaks-kolm nädalat, et broneeritud operatsiooniajale uus patsient leida. Kui varem, aastaid tagasi, tuli patsient endoproteesi paigaldamise operatsioonile ning mingil põhjusel ei olnud sobilik lõikuseks, põhjustas see tühimiku operatsiooniplaanides.“

Küsimuse peale, kuidas õdedele meeldib vastuvõttu teha, sõnab Margit Haavik, et see hoiab tegelikult vaimu värskena. „Iga patsient on erinev nii indiviidina kui ka haigusloo poolest ning ka meie töös kehtib vana tõde, et õpetades õpid ise kõige rohkem.“

Vanemõde Ingrid Liimand jätab lõpetuseks õhku mõtte, et ideaaljuhul võiks selliseid vastuvõtte endoproteesimise eelselt toimuda koguni kaks. Üks vahetult pärast operatsioonijärjekorda lisamist ning teine kaks nädalat enne operatsiooni. „Olgugi, et patsiendid saavad ortopeedi vastuvõtul kõik vajalikud infomaterjalid, ei süvene paljud patsiendid kohe teabesse, milline ettevalmistus aitab neil paremini operatsioonile vastu minna. Kaks nädalat on ka liiga lühike aeg, et jõuaks teha põhjalikku hambaravi, normaliseerida kehakaalu või loobuda suitsetamisest,“ sõnab vanemõde.

Helen Kaju

Lisatud: 22 Detsember 2016

Iga kalendriaasta lõpus valivad kliinikud ja teenistused parimaid õendus- ja hooldustöötajaid. Valimisprotsess on üksuseti veidi erinev, kuid valituks osutuvad töötajad, kes paistavad silma oma professionaalsete oskuste, hea käitumise ja suhtlemisega. Kliinikumi Hea Tava on samuti abiks parima töötaja hindamisel.

Androloogiakeskus

Loe edasi...

Lisatud: 26 September 2016

Elanikkonna vananedes räägitakse tervishoiuteenuse osutamisel üha enam mõistest „eakasõbralik“. Kuna eakate osakaal patsientide hulgas järjest tõuseb, ühines Tartu Ülikooli Kliinikum koos Lõuna-Eesti Haiglaga 2013. aastal rahvusvahelise liikumisega „Eakasõbralik haigla“. „Eakasõbraliku haigla“ visioon on olla tervishoiuasutus, kus edendatakse eakate inimeste tervist, eneseväärikust ning osalemist oma ravis ja hoolduses.

Selleks, et kaardistada hetkeseis ning seada sihte tulevikuks, hindasid, tõlkisid ning kohandasid kliinikum ja Lõuna-Eesti Haigla 2014. aastal ülemaailmse eakasõbraliku haigla liikumise eestvedaja Shu-TiChiou, MD, PhD, MSc, poolt loodud küsimustiku. Aasta hiljem, 2015, viidi mõlemas haiglas läbi enesehindamine, millele järgnes tulemuste analüüs. Käesolevaks aastaks on valminud parendusplaan ning loomisel on liikumise „Eakasõbralik haigla“ strateegia. Strateegia elluviimine on planeeritud aastatesse 2016–2018, pärast mida tuleb läbi viia korduv enesehindamine.

Kliinikumis osales enesehindamisel 16 osakonda 7 kliinikust (hematoloogia-onkoloogia kliinik, spordimeditsiini ja taastusravi kliinik, närvikliinik, kopsukliinik, kirurgiakliinik, sisekliinik, südamekliinik). Hindamiseks valiti osakonnad, kus eakate patsientide osakaal on umbes ≥ 30%. Hindamise läbiviijateks olid õendusjuhid koos meeskonnaga. Enesehindamine toimus neljas kategoorias – juhtimispoliitika; suhtlemine ja teenused; ravi ja hooldusega seotud protsessid ja füüsiline keskkond. Nii on ka hindamise järeldused ja parendusettepanekud jaotunud neljaks valdkonnaks.

• Juhtimispoliitika – siinkohal rõhutatakse eakasõbraliku haigla strateegia loomise tähtsust, mille elluviimiseks omakorda on vaja tagada personal, vahendid, õppimisvõimalused. Ühtlasi tuleb kaasata personali strateegiaga seotud otsuste tegemisse, auditeerimisse ja aruandlusesse. Praktiliste saavutuste ja ravitulemuste, organisatsioonikultuuri arengu ning patsientide ja töötajatega seotud muudatuste hindamiseks oleks hea kasutusele võtta kvaliteedi hindamise programm.

• Suhtlemine ja teenused – on tähtis, et personal räägiks patsiendiga arusaadavas keeles ning jagaks teavet (haigla lahtiolekuaegadest, teenuste hinnakirjast, ravi- ja uuringuvõimalustest jne) patsiendile eakohasel viisil. Ka kirjalikud infomaterjalid peavad olema eakale patisendile arusaadavad. Lisaks informeerimisele, peab personal kaasama eakaid ja nende perekondi kõigis ravi- ja hoolduse etappides. Haiglas võiksid olla vabatahtlike programmid, et toetada patsiente ja külastajaid haiglasse vastuvõtul, seal liikumisel, transpordil jne ning et aidata ambulatoorsete või statsionaarsete teenuste osutamisel.

• Ravi ja hooldus – eduka ravitulemuse saavutamiseks on vajalik vanuselisi ja soolisi erinevusi arvestavate juhiste olemasolu. See aitaks hinnata patsiendi tervise edendamise ja haiguste ennetamisega seotud vajadusi, näiteks eluviisi, toitumist, psühho-sotsiaalset ja majanduslikku staatust, kukkumiste ennetamist. Info tervena vananemise ja seda ohustavate riskide kohta peab olema kättesaadav nii patsientidele, nende peredele, külastajate ja personalile. Lisaks sellele, et eakasõbralikul haiglal peaks olema nimekiri koostööd tegevatest tervishoiu ja sotsiaalteenuste pakkujatest, tuleks koostada koostööpartneritega kava patsiendi ravi järjepidevuse tagamiseks. Kui patsient lahkub haiglast, tuleb talle tagada teave patsiendiorganisatsioonide kohta ning nii patsiendile kui lähedastele kaasa anda arusaadavad juhised.

• Füüsiline keskkond – siinses kategoorias, füüsilise keskkonna standarditele vastamise osas, sai kliinikum hindamise käigus kõige positiivsemad tulemused. Keskkond haiglas peab olema turvaline ja mugav. Eakasõbraliku haigla koridorides peaksid olema tugireelingud mõlemal pool seintel, olulised on ka mugavad transpordiühendused. Haigla peaukse juures võiksid olla reisija toomise/viimise ala ja abi pakkuvad töötajad.

Eakasõbralik õendusabi kliinikumis
Rääkides parendusettepanekutest spordimeditsiini ja taastusravi kliiniku ülemõe Külli Uiboga, selgitab ta, et osakondade enesehindamine jäi aega, mil L. Puusepa 6 asuv õendusabimaja ehitus käis suure hooga.

Loe edasi...

Lisatud: 29 August 2016

Olen erakorralise meditsiini osakonna õena töötanud 10 aastat. 27. juuni – 30. juuni 2016. aastal sain kliinikumi arendusfondi poolt võimaluse osaleda ATCN kursusel Lyonis Prantsusmaal. ATCN (Advanced Trauma Care For Nurses) kursus õpetab õdesid käsitlema traumapatsienti võimalikult efektiivselt ABCDE põhimõttel. A – airway with cervical spine (hingamisteede kontroll ja kaelakrae), B – breathing with ventialation and oxygenation (ventilatsiooni ja hapniku manustamisega), C – circulation with hemorrhage control and volume replacement (vereringe koos verejooksu kontrolli ja veremahu asendamisega) D – disability (neurologic status) (neuroloogilise staatuse tegemine) and E – exposure/environmental control (lahti riietamine ja esmaste uuringute teostamine). ABCDE põhimõttel haige käsitlus põhineb eluohtlike seisundite kiirel avastamisel ja eluohtlike seisundite kohesel lahendamisel. Järgmise punkti juurde liikumine toimub juhul, kui eelmine punkt on hinnatud heaks antud situatsioonis. A juurest ei liiguta edasi B juurde, kui A punkt ei ole adekvaatselt lahendatud (eluohtlik seisund püsib!).

Minu väljaõpe toimus kolmes jaos. Kursusel osalemiseks tuli läbi töötada üle 500 lehekülje ingliskeelset konspekti (ATCN for student ja ATLS 9th edition). Eeltest tuli sooritada enne kursusele minekut tuginedes mõlemal konspektil. Esimesel ja teisel päeval toimusid loengud koos Lyoni sõjaväe meditsiinitudengitega, kokku oli meid umbes 120. Kolmandal päeval toimusid praktilised töötoad, kus harjutasime ABCDE põhimõtte rakendamist traumahaige käsitluses. Neljanda päeva hommikul toimus teooria eksam, mis sisaldas 40 küsimust koos valikvastustega. Õige vastus oli parim vastus neljast õigest. Järgnes praktiline eksam, mis koosnes kolmest praktilisest ülesandest, neist iga ülesande lahendamiseks oli aega 15 minutit. Eksam kestis kokku kaks ja pool tundi. Eksami sooritasin positiivselt ja oman nüüd sertifikaati, mis annab võimaluse edasi õppida ATCN instruktoriks Eestis.

Mida muudab minu kursusel osalemine kliinikumi jaoks?
Eelkõige õdede teadlikkust, kuidas lühikese aja jooksul teostada traumahaige läbivaatus, et hinnata tema seisundi raskusastet. Traumahaigega võime kokku puutuda nii tööl kui ka väljaspool töökeskkonda (nt autoavarii pealtnägijana, kõrgusest kukkumine jne). ABCDE põhimõtte rakendamine on lihtne ja loogiline, mille tulemusena suudavad õed ühtemoodi mõista traumahaige käsitluse prioriteete. Sama põhimõtet õpetatakse arstidele ATLS kursusel. Läbi meeskonnatöö harjutuste (arstid – õed – põetajad) suudame omavahelist koostööd muuta järjest efektiivsemaks. Usun, et ühtemoodi mõtlemine on suur edasiminek traumahaige käsitluses nii kliinikumis kui üle Eesti.

Katre Tombu
Erakorralise meditsiini osakonna vastutav õde

Lisatud: 23 Mai 2016

Juba kolm aastat on kestnud linnarahvale mõeldud Tervislike Neljapäevade projekt, kus olulist rolli mängivad just meie kliinikumi õed ja hooldajad. Tore on tõdeda, et selle aja jooksul olid nõus rohkem kui 100 õde erinevatest kliinikutest lisaks oma põhitööle panustama meie elanikkonna terviseharituse parandamisele. Tänu osalejate positiivsele tagasisidele ja õendusjuhtide suurepärasele koostööle, oleme leidnud jõudu korraldada tervisepäevi igakuiselt.

Sellel aastal käsitletud teemad on olnud mitmekülgsed:

• Jaanuaris keskenduti kirurgiliste haigustega seotud probleemidele, õed andsid nõu, kuidas ennetada alajäsemete veenilaiendeid ning mida teha siis, kui nad on juba tekkinud. Arutleti selle üle, mida teha, et haavad kiiremini paraneks ning näidati, kuidas tuleb hooldada operatsioonihaava kodus.
• Veebruaris selgitasid psühhiaatriakliiniku õed, kuidas muuta enda uneperioodi ühtlasemaks ja ööund kvaliteetsemaks. Arutleti selle üle, kuidas inimeste emotsioonid mõjutavad nende enesetunnet.
• Märtsis viisid esmakordselt õpitoa läbi kliinikumi hooldajad. Tervisepäeva külastajad said proovida, kuidas on ergonoomiliselt õige voodihaiget keerata, tema mähkmeid vahetada ja teda ratastooli istuma aidata lihtsate koduste abivahenditega.
• Aprillis selgitasid hematoloogia-onkoloogia kliiniku õed, kuidas märgata vähkkasvajate esmaseid sümptomeid. Arutleti selle üle, kuidas mõjutab ja muudab vähidiagnoos inimese seksuaalsust.

Täname südamest tublisid kolleege, kes aitasid sisustada tervisepäevi:

Tervisepäeva meeskonna liikmed: Gerttu Naruski, Agnes Anton, Kaidi Rakko, Anneli Jaska, Kristi Tamela, Triinu Kurvits, Maarika Jaguson, Erli Vain, Kristina Majuri, Kadri Tõnnis, Aliis Laidver, Irina Jelagina, Liia Ilves, Sigrit Kõiv, Kristiina Virro, Marika Raud, Pille Mekk, Riina Kaeramaa.

Kirurgiakliiniku õed: Annika Jantra, Anzela Rementsova ja Mirje Jürgenson.

Psühhiaatriakliiniku õed: Kätlin Padesaar, Monika Punapart, Merle Lahe, Ragne Tamm, Triin Laurits, Ketlin Veeväli, Merle Taevik-Valk ja Tiiu Tali.

Hooldajad: Reeda Kütt, Renate Maria Oja ja Ene Ostrat.

Hematoloogia-onkoloogia kliiniku õed: Natalja Luppova, Lemme-Liis Aruväli ja Heleri-Mall Roosmäe.

Südamekliiniku õed: Agnes Mikk, Tatjana Jušinski ja füsiaatriaõde Tatjana Jevdokimova.

Infektsioonikontrolli teenistuse õed: Maris Mikksaar ja õde Reelika Laht.

Lastekliiniku õed: Olga Šveikina ja Annika Reiljan.

Suur tänu kliinikumi ülemõele Tiina Freimannile meeldiva ja efektiivse koostöö eest!

Margarita Milihhina
Tervislike Neljapäevade juht

Lisatud: 24 Märts 2016

28.–30. oktoobril avanes minul, minu asendusõel Riina Kubjal ja kahel noorel arstil (Katre Jürgensonil ja Indrek Bennol) suurepärane võimalus käia Amsterdamis bronhoskoopiaalasel koolitusel „Modules in Bronchoscopy 2015". Koolitus toimus Amsterdami Ülikooli Meditsiinikeskuses (VUMC) ja seal osalemine sai teoks tänu meie ülemõe Carine Grossi organiseerimisele ja kliinikumi arendusfondi toetusele.

Olen kliinikumi kopsukliiniku bronhoskoopia kabinetis töötanud alates 2000. aastast ja see oli minu esimene väliskoolitus. Kahjuks on Eestis bronhoskoopia kabinetis töötavaid õdesid vähe ja seega ei ole eriti ka sellealaseid koolitusi. Siiani olen pidanud iseseisvalt otsima erialaseid artikleid ja uue aparatuuri soetamisel on koolitus läbi viidud maaletooja firma poolt kabinetis või on arstid käinud väliskoolitusel ning pärast uusi teadmisi õele edasi andnud. Seda suurem oli rõõm minna Amsterdami ja läbida põhjalik programm oma erialal.

Koolitus oli mõeldud nii arstidele kui ka õdedele. Paraku olime meie kaks ainukesed koolitusel osalevad õed ning meile organiseeriti eraldi kaks õde, kes rääkisid tööst nende haiglas. Hommikupoolikutel toimusid loengud ja pärastlõunatel oli praktiline koolitus töötoas. Loengutel käsitleti põhjalikult bronhoskoopiat puudutavaid teemasid: bronhoskoopia ajalugu, bronhoskoopide puhastust ja desinfektsiooni, bronhiaalpuu anatoomiat, bronhoskoopia olemust, patsiendi ettevalmistust, analüüside võtmise tehnikaid ja analüüside käsitlust, nõelaspiratsiooni tehnikaid (nii „pimesi" kui ka ultrahelibronhoskoobiga), verejooksu peatamist, biopsiate võtmist, krüobiopsia võtmist (külmutamise teel võetav analüüs) ning krüoteraapiat, elektrokauteri käsitlust ja võimalusi, laseri kasutamist, bronhiklapi paigaldamist, jäiga bronhoskoobi kasutamist ning tutvustati ka erinevaid bronhiaalpuu stente, paigaldamise tehnikaid ja vastavaid instrumente. Loengutel näidati videoid erinevatest protseduuridest ja juhtumitest. Eriti huvitavaks tegi koolituse see, et pärast teatud teema läbimist läksime töötuppa ja tegime vastavad protseduurid käeliselt läbi. Seda nii omaette, kui ka koos Eesti arstidega, st ühtse meeskonnana. Kuna õdedest olime meie kahekesi, saime me näidata oma oskusi ka mujalt riikidest tulnud arstidele ja abistada neid erinevatel protseduuridel (instrumentide kasutamisel, verejooksu peatamisel jms). Selgus, et Eesti õdedel on tunduvalt rohkem kohustusi ja vastutust võrreldes Amsterdami õdedega. Tore oli veenduda, et Eestis on meditsiin väga heal tasemel ja enamus protseduure, mida tehakse välismaal, tehakse ka siin. Olen kindel, et õdedele on sellised koolitused väga motiveerivad ja vajalikud.

Bronhoskoopia kabinet
Võrreldes eelnevate aastatega on kabineti töö muutunud tunduvalt keerulisemaks ja tehtavate protseduuride nimekiri üha täieneb. Aparatuuri lisandumisega tuleb personalil end pidevalt täiendada. Juba mitmendat aastat on meil kasutusel ultrahelibronhoskoopia (EBUS), mille käigus punkteeritakse bronhiseina taga olevaid suurenenud lümfisõlmi või tuumorimassi. See eeldab head meeskonnatööd ja oskusi. Huvitav on ka krüoteraapia, mille käigus võetakse koe külmutamise abil biopsiaid või eemaldatakse tuumorimassi. Vahel tuleb ette võõrkehade eemaldamist hingamisteedest ja aastate jooksul on pandud ka mõned stendid kitsenenud bronhidesse või trahheasse. Bronhoskoopiaid ei tee me ainult kabinetis, keerulisemad protseduurid toimuvad üldanesteesias opitoas. Lisaks käime intensiivravi osakondades nö ravibronhoskoopiaid tegemas. Seega ei ole harvad juhud need, kui pakime oma tarvikud kokku ja liigume ringi ka teistes osakondades.

Bronhoskoopia kabineti õe töö on huvitav, kuid vajab siiski teatavat väljaõpet ja kogemusi. 2012. aastal loodi Eesti Endoskoopiaõdede Ühing, millesse ka mina kuulun. Ühingu eesmärgiks on eriala edasiarendamine läbi endoskoopiaõdede erialaste teadmiste ning haridustaseme tõstmise. Igal kevadel ja sügisel toimub konverents, kus käsitletakse aktuaalseid endoskoopiaalaseid teemasid ja tore on vahelduseks ka teiste õdedega üle Eesti kokku saada ja muljeid vahetada.

Agne Saar
Pulmonoloogia ja torakaalkirurgia osakond, bronhoskoopia kabinet

Lisatud: 24 Märts 2016

Eesti Õdede Liit ja Tartu Tervishoiu Kõrgkool kutsuvad 31. märtsil kell 16.00–19.00 Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis, Nooruse 5:

Tasuta Tervislik Neljapäev teemal „Kuidas hoolitseda oma lähedaste eest?"

• Tervisenäitajate mõõtmine, individuaalne tervisenõustamine (garderoobi juures):
   mõõdame vererõhku, pulsisagedust, veresuhkru-, hemoglobiini- ja kolesteroolisisaldust,
   mõõdame keha rasvasisaldust ja kehamassi indeksit.

• Praktilised õpitoad, mis toimuvad palatites, kus saab nukkude peal õppida vajalikke hooldusvõtteid.
• Registreerimine tavalisel kohal garderoobi juures.

Vestlusring palatis 102 „Kuidas ennetada lamatisi?". Tartu Ülikooli Kliinikumi ambulatoorse õendusabi osakonna koduõde Irina Jelagina selgitab, millised on lamatiste teket soodustavad tegurid ja näitab kõige levinumaid piirkondi, kuhu lamatised tekivad. Räägime, kuidas ennetada lamatiste teket ja uurime, missugune on lamatiste kodune esmaabi.

Kuidas õigesti käsi pesta
Kas tead, et 80% nakkustest levib käte kaudu? Võrreldes kätel olevate mikroobide arvu eestimaalaste arvuga, siis elutseb ainult sõrmeküünte all 4 korda rohkem mikroobe kui Eestis elanikke, st 5,2 miljonit. Nakkusetekitajaid me palja silmaga ei näe ja sellepärast peamegi väga hoolikalt jälgima kätehügieeni. Praktiline õpetus:

1) tuvastatakse pestud ja pesemata kohad pärast harjumuspärast kätepesu;
2) omandatakse õige kätepesu tehnika.

Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud Taimi Taimalu koos hooldustöö õpilastega.

Palat 103/104
Lamaja haige voodipesu vahetamine
Sattudes olukorda, kus meie lähedane on voodihaige, võib ka selline igapäevane tegevus nagu voodipesu vahetamine osutuda ülejõu käivaks. Praktiline õpetus:

1) kuidas vahetada aluslina lamajat voodist välja tõstmata;
2) kuidas vahetada tekikotti liigse saputamise ja sahmimiseta;
3) kuidas teha kõike seda lihtsasti, liigse jõukuluta, tolmu üles keerutamata ja haiget säästes.

Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud Maire Aruots koos hooldustöö õpilastega.

Palat 105
Säästvad abistamisvõtted lamaja haige hooldamisel
Praktilises õpitoas, mida juhivad Kliinikumi hooldajad Reeda Kütt, Renate Maria Oja ja Ene Ostrat, räägitakse ja näidatakse ning proovitakse koos läbi, kuidas on ergonoomiliselt õige voodihaiget eerata, tema mähkmeid vahetada ja teda ratastooli istuma aidata lihtsate koduste abivahenditega.

Lisainfo:

Ruth Pihle, 737 0207; See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

Margarita Milihhina, 5331 9345; See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

Lisatud: 22 Veebruar 2016

Tänaseks on möödas 2,5 aastat sellest, kui Eesti Õdede Liit ja Tartu Tervishoiu Kõrgkool koostöös Tartu Ülikooli Kliinikumiga alustasid Tervislike Neljapäevade sarjaga, mille eesmärgiks on suurendada inimeste terviseteadlikkust ja tutvustada neile erinevaid õendusabi võimalusi. Praeguseks on toimunud 21 tervisepäeva, milles on osalenud kokku ligi 100 õde. Suured tänud tublidele kolleegidele, kes on leidnud aega ja soovi parandada elanikkonna terviseharitust ning jaganud nõuandeid, julgustanud, suunanud ja toetanud inimesi leidma nende probleemidele parimaid lahendusi. Tervishoiutöötajate tagasiside põhjal saab öelda, et linnakodanikud on pidanud seal osalemist arendavaks ja põnevaks võimaluseks.

Kristi Tamela, Tervislike Neljapäevade meeskonnaliige: "Tervislikul Neljapäeval osalemine arendab minu suhtlemisoskust, nõustamisoskust ja võimalust olla kasulik tavainimestele, kes muidu ei satuks tervishoiutöötaja juurde. Õhtu lõpuks on küll suu väsinud rääkimisest ja käed tegutsemisest, kuid positiivne tagasiside ja inimeste siiras huvi oma tervise vastu annab tagasi energiat ja tahet olla neile veel kasulikum."

Aasta esimesel tervisepäeval käsitlesid kirurgiakliiniku õed Annika Jantra ja Anžela Rementsova veenilaiendite ja põiepõletikuga seonduvaid probleeme, Mirje Jürgenson selgitas ja näitas haavaravi ning huvilised said osaleda radiograafia töötubades. Tervisepäeva külastas 3 tunni jooksul 100 inimest, mis näitab, et teemad on aktuaalsed ja inimesi puudutavad.

Tulevane Tervislik Neljapäev toimub juba 18. veebruaril, kus keskendutakse sellele, kuidas hoida oma vaimset tervist. Planeeritud on kolm vestlusringi, mida sisustavad psühhiaatriakliiniku õed. Esimeses vestlusringis toimub enesetunnet hindava testi täitmine ja individuaalne vestlus testi alusel. Õed selgitavad, mida on oluline jälgida ning annavad nõu, millal oleks vaja spetsialisti juurde pöörduda. Teises vestlusringis arutletakse selle üle, mida teha, et tunda end päeval puhanumana. Antakse nõu, kuidas muuta enda uneperioodi ühtlasemaks ja ööund kvaliteetsemaks. Kolmandas vestlusringis arutletakse selle üle, kuidas meie emotsioonid mõjutavad meie enesetunnet. Õed õpetavad enda keha lõdvestama ning teevad koos läbi lõdvestusharjutusi, millest on abi enda emotsioonidega toime tulekul.

Järgmiste tervisepäevade teemadeks on:
• 31.märts „Kuidas hoolitseda oma lähedaste eest?"
• 28.aprill „Kas ja kuidas on võimalik ennetada vähki?"

Tervislikud Neljapäevad toimuvad Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis, aadressil Nooruse 5.
Täpsem info: Tervislike Neljapäevade juht Margarita Milihhina, See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud. telefon 5331 9345.

Lisatud: 21 Detsember 2015

Anestesioloogia ja intensiivravi kliinik
Kerli Rööpman, 3. intensiivravi osakond, õde
Oksana Puusta, anestesioloogia osakond, õde
Gerttu Naruski, 1. intensiivravi osakond, õde
Aire Lepp, 2. intensiiivravi osakond, õde
Kertu Lepla, lasteintensiivravi osakond, õde
Kristi Simso, erakorralise meditsiini osakond, õde
Lia Kozõreva, 3. intensiivravi osakond, põetaja
Terje Volmer, anestesioloogia osakond, põetaja
Marina Zaitseva, 1. intensiivravi osakond, põetaja
Tiina Kaag, lasteintensiivravi osakond, põetaja
Olga Jeldõševa, erakorralise meditsiini osakond, põetaja
Tiina Semm, 2. intensiivravi osakond, põetaja

Hematoloogia-onkoloogia kliinik
Riina Põrk, hematoloogia ja luuüdi transplantatsiooni osakond, õde
Andrei Vavilov, kirurgilise onkoloogia osakond, õde
Lemme-Liis Aruväli, radio-ja onkoteraapia osakond, õde
Liisika Ojasaar, kirurgilise onkoloogia osakond, hooldaja
Leili Kõrgesaar, hematoloogia ja luuüdi transplantatsiooni osakond, põetaja
Pille Leppik, radio-ja onkoteraapia osakond, hooldusõde

Kirurgiakliinik

Loe edasi...

Lisatud: 21 Detsember 2015

1. detsembril valiti Eesti Õdede Liit kongressil liidu uueks presidendiks senine juhatuse liige Tiina Teder. 2002. aastast Eesti Õdede Liitu juhtinud Ester Öpik loobus presidendiks kandideerimisest.

„Pean oluliseks jätkata õdede liidule omast initsiatiivikust tervishoiuvaldkonnas ning olla avatud ja usaldusväärnee partnerorganisatsioon, kes esindab võrdväärselt nii õendus- kui ka hooldustöötajaid," ütles Eesti Õdede Liidu uus president Tiina Teder.

„Õdede puudus ja suur töökoormus Eesti tervishoiuasutustes ohustab Eesti tervishoiusüsteemi ja tervishoiuteenuste kvaliteeti. Peame jõudma mõistlikule kokkuleppele õdede ja hooldustöötajate töökoormuse osas, see on sama tähtis kui õendus- ja hooldustöötajate järjepidev alamtunnitasu tõus," lisas Tiina Teder.

„Tunnen kogu organisatsiooni nimel heameelt, et pikaajaline õdede liidu president Ester Öpik nõustus kandideerima liidu juhatusse ning panustab oma kogemuste ja teadmistega edaspidigi Eesti Õdede Liidu töösse," ütles Tiina Teder.

Tiina Teder kuulub Eesti Õdede Liitu alates 2003. aastast, aastatel 2006–2014 oli ta õdede liidu volikogu esimees ja Tartumaa piirkonna juht. Tiina Teder töötab siiani SA Tartu Ülikooli Kliinikumi keskkonnaosakonna juhatajana ja on kliinikumi koolituskeskuse kuraator ja lektor. 2007–2014 töötas Tiina Teder kliinikumi infektsioonikontrolliteenistuse õena ning enne seda samas erakorralise meditsiini osakonna õena ning SA Tartu Kiirabi õena. Tiina Teder lõpetas Tartu Tervishoiu Kõrgkooli 2003. aastal.

Tiina Teder on olnud mitmete koolitusprojektide, õendusvaldkonna töörühmade ja koostööprojektide puhul eestvedaja ning Eesti Õdede Liidu esindaja.

Eesti Õdede Liit

Lisatud: 26 Oktoober 2015

7.–11. septembril toimus Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis rahvusvaheline nädal, millest võttis osa 22 väliskülalist üheksast Euroopa riigist: Hispaaniast, Poolast, Türgist, Leedust, Saksamaalt, Kreekast, Slovakkiast, Tšehhist ja Sloveeniast. Rahvusvahelise nädala eesmärk oli arendada rahvusvahelisi suhteid ning tutvustada meil kehtivat üliõpilaste juhendamise süsteemi. Ülemaailmselt on tervishoiutöötajate ettevalmistamisel ja noorte kolleegide õpetamisel suureks mureks õppimine ja õpetamine töökeskkonnas ehk õppepraktika.

Töötubades arutleti praktikajuhendamise olulisi aspekte ning Eestis toimiva praktikasüsteemi paremaks mõistmiseks oli väliskülalistel ja -üliõpilastel võimalus 8. septembril külastada Tartu Ülikooli Kliinikumi radioloogiateenistust, intensiivravi- ja sünnitusosakonda.

Praktikajuhendamise süsteemsus nii kõrgkooli kui praktikabaasi poolt oli üheks positiivseks erinevuseks, mida võrreldes teiste Euroopa ülikoolidega välja toodi. Väliskülalistele avaldas muljet praktikakeskkonna sisustus, patsiendi- ja kliendikeskne lähenemine, personali ettevalmistus, väga hea võõrkeele oskus ning valmidus võõrkeelseks juhendamiseks. Veelgi enam, praktikajuhendamise aktsepteerimine õendustöötajate isiksuslikku- ja professionaalset arengut suunava tegevusena pakkus positiivset diskussiooni veel mõnekski järgnevaks tunniks, mil praktikabaasi külastust reflekteeriti.

Suur tänu Terje Markusele, Pille Teesalule, Kadri Paakspuule ning kõikidele teistele õendustöötajatele, kes tegid külastuse võimalikuks ja andsid oma panuse niivõrd positiivseks kogemuseks.

Euroopa kontekstis on rahvusvahelistumine ja kultuuritundlik hooldus saamas võtmesõnadeks. Teeme tööd ühiste eesmärkide saavutamiseks ja vajame positiivset kinnitust ja tagasisidet oma edusammude kohta. Rahvusvaheliselt nädalalt saadud tagasiside kinnitab, et oleme õigel teel!

Marge Mahla
naistekliinik, ämmaemand

Lisatud: 26 Oktoober 2015

Pärast pikka suvepuhkust toimus taas linnakodanikele mõeldud Tervislik Neljapäev ning seekord Teadlaste Öö raames. Elanikkonnale pakuti võimalust osaleda neljas erinevas töötoas ning mõõta oma tervisenäitajaid.

Margarita Milihhina, Tervislike Neljapäevade sarja juht: Teadlaste Öö raames toimunud tervisepäevad erinevad selle poolest, et osalejate arv on mitmeid kordi suurem kui tavaliselt ning sinna tullakse kogu perega. Heameel on tõdeda, et terviseteemalistes töötubades osalevad aktiivselt nii lapsed kui täiskasvanud. Kohati tekkisid ka järjekorrad, mis näitab, et külastajate huvi enda ja oma lähedaste tervise vastu on suur. Seekord külastas meie tervisepäeva umbes 300 inimest, kelle keskmine vanus jäi alla 35 eluaasta. Leian, et selline osavõtjate arv näitab, kui kõrgelt inimesed hindavad meie õdesid, kes on oma ala spetsialistid."

Kristy Aidla, Tervislike Neljapäevade meeskonnaliige: „Teadlaste Ööl tehti algust Tervislike Neljapäevade uue hooajaga, mis tõi kokku palju huvilisi, nende seas nii väikseid kui suuri. Positiivseks oli, et inimeste teadlikkus veresuhkru ning ka teiste tervislike näitajate normväärtustest ning neid mõjutavatest teguritest on tunduvalt parem, kui võrrelda varasemate aastatega. Osavõtjatele jagasime ka Eesti Õdede Liidu meenena valminud järjehoidjaid, mille abil on võimalik tutvuda meie järgmiste mõõtmiste ajakavaga. Ürituse võib lugeda kordaläinuks ja ootan kõiki juba järgmistele mõõtmistele."

Uus tervisepäev toimub aga juba oktoobrikuus, mil keskendutakse südame tervisele.

Esimeses vestlusringis käsitleb Tartu Ülikooli Kliinikumi kardioloogia osakonna õde Agnes Mikk südame- ja veresoonkonnahaiguste riskitegureid ning võimalusi neid vältida. Lisaks annab ta nõu südame tervise hoidmiseks.

Teises vestlusringis räägib Tartu Ülikooli Kliinikumi erakorralise kardioloogia õde Tatjana Jušinski südameprobleemidest, mille puhul saab otsustavaks kiire reageerimine. Vestlusringis selgitatakse, kuidas reageerida ja otsustada, kas oodata või kutsuda kohe abi?

Kolmandas vestlusringis arutleb Tartu Ülikooli Kliinikumi südamekliiniku füsiaatriaõde Tatjana Jevdokimova, selle üle, miks on oluline olla füüsiliselt aktiivne. Ühtlasi annab ta annab nõu, kuidas valida endale sobilik treeningkoormus.

Tervislik Neljapäev toimub 22. oktoobril kell 16.00–19.00 Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis, aadressil Nooruse 5.

Täpsem info:
Margarita Milihhina, See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud., telefon 5331 9345.

Lisatud: 24 September 2015

Seminar toimus 11.09.2015 Dorpati konverentsikeskuses, teemaks "Interaktiivne ja tõhus õenduse arendamine". Seminaril osales Soome Kymenlaakson haiglavõrgust 23 juhti, ülem- ja vanemõde ning seminari soomepoolne korraldaja ja matkajuht Kymenlaakso suveülikoolist. Konverentsikeskus oli õendusjuhtide kohtumiseks väga õnnestunud valik oma suurepärase keskkonna ja tingimuste poolest.

Hommikupoolsed soomlaste ettekanded keskendusid kolmele teemale: õendustöö elektrooniline dokumenteerimine, patsiendi raskusastmete mõõtmine ning ametialased karjäärivõimalused somaatilises ja psühhiaatrilises õenduses. Kymenlaaksos on õendustöö dokumenteerimiseks kasutusele võetud uus elektrooniline õenduslugu, mis on struktureeritud ja sisaldab igale patsiendirühmale sobivaid õendusplaane. See kergendab õendusplaani koostamist, õde vaid kohandab sobiva plaani vastavaks patsiendi seisundile ja individuaalsetele vajadustele. Nii tagatakse kõigile patsientidele ühtlane õendusabi kvaliteet ning tegevuste vastavus kehtestatud nõuetele.

Konverentsil räägiti RAFAELA süsteemist, mida kasutatakse Kymenlaakso haiglates patsientide raskusastmete hindamiseks. Info patsientide raskusastmete kohta on oluline õdedega mehitatuse planeerimisel. Süsteemi kasutamise kogemustest haiglapraktikas rääkisid osakondade vanemõed.

Soome ülemõed rääkisid õdede ettevalmistusest ja koolitusuuendustest ning õendustöötajate spetsialiseerumise võimalustest. Tutvustati eriõdede tegevusvaldkondi somaatilistel ja psühhiaatrilistel erialadel.

Konverentsil oli huvitav kuulda õe ambulatoorse vastuvõtu arendamisest Eestis ja sellega seotud väljakutsetest. Lisaks kuulsime huvitavat ettekannet eakate õendusabi arendamisest. Ühes ettekandes esitati personali rahulolu uuringu tulemused, mis olid üsna sarnased Soomes saadud tulemustega, kuid eeskuju väärib see, et uuringu tulemuste põhjal hakati asju süstemaatiliselt arendama.

Eriti huvitav ja soomlaste hulgas arutelu tekitanud ettekanne oli patsientide raskusastmete võrdlusuuringust Eestis. Tähtis on see, et kvaliteetse ja turvalise õendusabi osutamiseks oleks olemas piisavad ressursid ja nende planeerimiseks kasutataks usaldusväärseid mõõdikuid.

Seminaripäeva lõpuks said soomlased tutvuda vastvalminud õendusabi keskusega, kus olid koduõenduse ruumid, eakate õendusabi osakond ja hospiits. Vana ehitis oli renoveeritud hästi otstarbekalt, säilitades hoone omapära. Hoone ja selle ümbrus olid väga kaunid ning sobisid hästi eakate hoolduseks.

Tiina Freimann, kliinikumi ülemõde: Soome ja Eesti õendusjuhtide kohtumised on juba vana traditsioon. Seekordne arvukas eestipoolne osavõtt (85 õendusjuhti 11st asutusest) meenutas kohtumiste algusaastaid, kus Soome õendusjuhte oli vastu võtmas saalitäis kodurahvast. Küllap meelitasid kiirel tööajal ettekandeid kuulama ühised huvid ja lahendamist vajavad küsimused, millest oli juttu ettekannetes ja räägiti vaheaegadel. Soomlaste ettekanded olid ajendatud eestlaste huvist ja lepiti kokku juba eelmisel aastal. Ülevaade uuest elektroonilisest õendusloost ärgitas mitut kliinikumi õendusjuhti mõtlema ühes suunas: milleks leiutada jalgratast, kui on võimalik headelt naabritelt õppida. Liiati kui e-õenduslugu on Soome haiglates ajaproovi läbi teinud ja paremaks kohendatud. Kiireks arenguks on hea leida kiireid ja käepäraseid lahendusi. RAFAELA süsteemist olime varemgi kuulnud, kuid nüüd saime erinevaid hindamismõõdikuid ja nende kasutusotstarvet omavahel võrrelda. Kohtumine lõppes lahke kutsega järgmisele SUVI kohtumisele Kotkas.

Arja Narinen
Carea - Kymenlaakso haiglavõrgu ülemõde

Lisatud: 24 August 2015

Juulikuus anti kliinikumi operatsiooniteenistuse õele Irina Lampinenile üle Euroopa viie parima õe sekka kuulumise tunnistus. Euroopa parimate operatsiooniõdede valimine toimus internetis ning hääletada said kõik soovijad. Esiviisikusse kuulusid peale Eesti veel Türgi, Sloveenia, Hispaania ja Iirimaa õed. Parimaid operatsiooniõdesid premeeriti 2500-eurose rahatšekiga, mis tuli annetada heategevuseks. Irina Lampinen soovis enda panuse anda organisatsioonile Chain of Hope, et aidata arengumaade lapsi ja parandada nende kirurgilise abi saamise võimalust.

Küsimuse peale, mis tundeid tunnustus Irinas tekitab, vastab ta tagasihoidlikult, et eks igale inimesele meeldib tunnustus. „Tegelikult on ju tore, kui sinu tööd märgatakse. See annab uue laengu ja tahtmise tööd veel paremini teha." Irina Lampineni kandidatuuri esitas operatsiooniteenistuse ülemõde Tiiu Koemets ning oma nõusoleku selleks andis Irina just seetõttu, et parimate sekka valimise korral tuli tunnustus realiseerida heategevusse.

Irina Lampinen on kliinikumis töötanud üle 15 aasta. Esimene kokkupuude kliinikumiga oli tal juba kolmandal kursusel, kui ta algaja õena praktiseeris traumatoloogia osakonnas. „Minu lemmikvaldkond on traumatoloogia ja ortopeedia. Ilmselt sai kiindumus alguse just tudengiajast, mil sealsed traumatoloogid ja ortopeedid mind väga palju õpetasid ning operatsioonide ja protseduuride käike selgitasid," räägib Irina. Talle just meeldibki, et tegemist on veidi mehisema alaga: „Mulle meeldib, et operatsiooni tulemusena näeb kohe muutust."

Et saada operatsiooniõeks, ei ole vaja läbida lisakursusi, väljaõpe toimub töö käigus. Irina sõnul tekib vilumus ajaga: „Alguses oled ju ikka pinges ja närvis, kuidas kõik laabub, kuidas operatsioonid välja näevad, millised on õiged instrumendid." Isegi Euroopa ühel parimal operatsiooniõel ei ole kõik instrumendid peas: „Muidugi ei ole kõik peas, erinevaid operatsioonil vajaminevaid instrumente on nii tohutult palju ja pealegi muutub meditsiinis kõik väga kiiresti. Operatsiooniõde ei saa jääda näiteks noorele ja innovaatilisele kirurgile jalgu, ta peab olema uute meetoditega sama hästi kursis," selgitab Irina. Meetodite, protseduuride ja instrumentide hulga suurus on tingitud sellest, et operatsiooniteenistuses on kokku 18 operatsioonituba, mida kasutavad kõik kliinikud ning ühelgi päeval ei seisa need toad tühjana.

Irina tunnistab, et operatsiooniõe töö nõuab külma närvi: „Kõik lõikused ei ole n-ö ilusad, on keerulisemaid ja vererohkemaid. Pea peab olema selge. Kui tegemist on plaanilise operatsiooniga, saan operatsioonide plaani tavaliselt eelmise päeva pärastlõunal juba teada. Siis on veel aega, et vajadusel midagi juurde uurida ja mõtted valmis seada. Kui aga on valves olemise aeg, siis ongi lõikused erakorralised ning nende graafik muutub ajas pidevalt," selgitab Irina.

Õenduse eriala on väga populaarne, kui arvestada erialale kandideerijate arvu. Irina selgitab, et õe elukutse on n-ö rahvusvaheline, sellega saab tööd igal pool. „Meie õed ja nende õppe kvaliteet on hinnatud ka riigist väljaspool. Meil siin kliinikumis käiakse õppimas ka teistest riikidest, ka minul on olnud välistudengeid keda juhendada, olgugi, et operatsiooniteenistuses liigub praktikante rohkem koos arstidega kui õdedega." Irina Lampinen kuulub ise ka AO Trauma koolitajate hulka. See on organisatsioon, mille eesotsas seisavad arstid ning mille eesmärk on luu- ja lihaskonna haiguste ravimine, uurimistöö ja õpetamine. „Alates 2008. aastast teen ma õdedele koolitusprogramme ise, kutsun lektorid ja kooskõlastan programmi organisatsiooni peakontoriga Šveitsis. AO Trauma traumaalased koolitused on hästi praktilised ning toimuvad nii arstidele kui õdedele. Tundub, et need koolitused meeldivad osalejatele, tagasiside on alati väga positiivne," lausub Irina.

Kui küsida, kuidas Irina ennast vabal ajal tööst välja lülitab, ütleb ta, et püüab hoida väga selget piiri: on töö aeg ja kodu aeg. „Kuigi jah, kindlasti olen ka eraelus töös nähtu tõttu alalhoidlikum – näiteks sõbrannadele ikka ütlen, et batuudil hüppamine võiks kõne alla tulla ainult korralike kinnituste ja turvavõrgu korral. Vabal ajal naudin ma spordi tegemist ning lõõgastun maal enda lillekestega tegeledes. Ja ausalt öeldes peab ikka enda tööd nautima. Meil on siin suurepärane seltskond – arstid on toredad ja õed väga tublid. Ma ei kujuta ette, kui peaksin tulema tööle vastumeelselt. Ma tulen tööle teades, et mind ootab ees huvitav päev, toredad kolleegid, meeldiv keskkond ning võimalus aidata inimesi."

Irina Lampineniga vestles Helen Kaju

Lisatud: 26 Juuni 2015

12. mail toimus Pärnu kontserdimajas esimene Rahvusvaheline Õdede Päeva Konverents, kus osalesid 360 õde üle Eesti. Teemaks oli „Hea õendusabi õiglane hind", mille oli määranud Rahvusvaheline Õdede Nõukogu. Konverentsipäeval tutvustati Tartu ja Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolide tulevikuvaadet, arutleti esmatasandi panusest elanikkonna tervisedendusse ning efektiivsest meeskonnatööst. Kliinikumi poolt esines ettekandega Tiina Freimann, kes rääkis, millega tuleb arvestada raviteenuste rahastamisel ja Anita Priks, kes tutvustas kliinikumi patsiendi ohujuhtumite infosüsteemi (POI). Meeldejäävaimaks osaks oli Eesti Õdede Liidu poolt Aasta Õe ja Aasta Tegu 2015 valimine.

Aasta Õeks valiti Agnes Anton kliinikumi sisekliinikust, kes on olnud tegus õdede liidu tervistedendava üritusesarja „Tervislik Neljapäev" algusajast alates ning on osalenud kõikidel tervisepäevadel kahe aasta vältel.

Aasta Teoks 2015 valiti esimene hooldustöötajate konverents ja hooldustöötajate seltsingu loomine. Konverents lõppes üllatusesinejaga, kelleks oli tantsuansambel Tuurit-tuurit.

Margarita Milihhina
Eesti Õdede Liidu usaldusisik Tartu Ülikooli Kliinikumis

Lisatud: 26 Juuni 2015

15. mail toimus kliinikumis Linkbergi auditooriumis õendustöötajate teabepäev, kus meie tublid õed tutvustasid oma igapäevatööd. Arutleti anesteesiaõe rollist anestesioloogi kabinetitöös, kuiva silma sündroomist ja sellest tulenevatest probleemidest ning tutvustati Soulbus projekti raames valmivat e-kursust välispraktikantide juhendamiseks. Traditsiooniliselt tänas kliinikum meie parimaid õdesid ning tunnustuse pälvisid ligikaudu 70 õde. Eesti Õdede Liidu Tartumaa piirkond tunnustas oma parimaid kontaktisikuid operatsiooniteenistuse, traumatoloogia ja ortopeedia osakonnast.

Parima õdede liidu usaldusisiku tiitli pälvis sel aastal kliinikumi operatsiooniteenistuse usaldusisik Külli Mürgimäe, keda tunnustati ka Eesti Ametiühingute Keskliidu poolt 11. juunil Nelijärve Puhkekeskuses.

Margarita Milihhina
Eesti Õdede Liidu usaldusisik Tartu Ülikooli Kliinikumis

Lisatud: 21 Mai 2015

Rahvusvahelise õdede päeva konverentsil Pärnus tunnustati aasta kõige tublimat õde ja kuulutati välja aasta tegu.

Palju õnne sisekliiniku õde-spetsialist Agnes Antonile tunnustuse eest!

Aasta teoks kuulutati EÕL hooldustöötajate konverents ja hooldustöötajate seltsingu loomine.

Aasta tulija tiitli sai kliinikumi keskkonnaosakonna juhataja Tiina Teder, kes liitus sel aastal EÕL juhatusega.

Palju õnne!

Lisatud: 23 Märts 2015

2014. aasta detsembrikuus alustas kliinikumis vastuvõttu hepatiidiõde Irina Sulkovskaja. Kliinikumi Leht käis uurimas, mida see vastuvõtt endast kujutab.

Hepatiidiõe Irina Sulkovskaja vastuvõtt toimub kahel korral nädalas aadressil L. Puusepa 1a, III korrusel kabinetis 3012. Hepatiidihaigeid nõustab ka nakkushaiguste kabineti õde Külli Miljukov. Hepatiidialase nõustamisteenuse pakkumise alustamiseks tuli mõlemal õel läbida aastapikkune täienduskursus ning igapäevatöös on abiks Eesti Gastroenteroloogide Seltsi poolt koostatud „Hepatiidiõe tööjuhend".

Õde Irina Sulkovskaja toob kohe esmalt esile kõik võimalused, mille kaudu C- aga ka B-hepatiiti nakatumine toimub. Ta selgitab, et väga sageli imestavad patsiendid, et kuidas üldse sai võimalikuks nakatumine viirusesse, kui on elatud igati korralikku elu, alkoholi liigselt ei pruugita ja järgitakse tervislikke eluviise. „Tõsiasi, et C-hepatiiti võib saada verega kokku puutudes ning selleks ei ole tingimata vaja „palju punast verd", kipub ununema paraku ka meedikutel endil. On ka juhtumeid, kus inimesed puhkusereisidel on teinud endile tänaval tätoveeringuid ning suur grupp patsiente on muidugi narkomaanid", selgitas Irina Sulkovskaja.

Kuidas saab hepatiidiõe vastuvõtule?
Vastuvõtul tegeleb hepatiidiõde peamiselt C-hepatiiti põdevate haigete jälgimise ja raviga. Hepatiidiõe vastuvõtule suunab patsiendi gastroenteroloog või nakkushaiguste arst. Eelnevalt täpsustatakse arsti poolt diagnoos, tehakse koos patsiendiga raviotsus ning edasi tegelebki patsiendiga hepatiidiõde.

Mida teeb hepatiidiõde?
Irina Sulkovskaja selgitab: „Arst koostab raviplaani ja mina siis jälgin seda haiget. Hepatiidiõel peavad olema teadmised analüüside hindamiseks. Ravi on väga pikk, 24–48 nädalat, ning veel jälgimine pool aastat pärast ravi lõppu. Esialgu peavad haiged käima iga kahe nädala, hiljem iga nelja nädala tagant minu juures kontrollis. Vahepealse aja kohta täidavad nad ravipäeviku, kuhu tuleb sisse kanda iganädalaselt nii suukaudsete kui süstitava ravimi manustamine, annused ja kõrvaltoimed. Igal vastuvõtul võetakse analüüsid ning vaadatakse, kas ravi jätkub plaanipäraselt või tuleb nõu pidada muutuste osas arstiga. Väga oluline on patsiendi süstimisõpetus, sest süstimist peab haige ise pidevalt tegema ning sellega toime tulema."

Loe edasi...