„Ma ise mõtlesin, et panen täna kell neli pastaka käest, arvuti kinni ja astun uksest välja," ütleb oma viimase tööpäeva kohta 40 aastat haiglas statistikuna töötanud Milvi Õkva.

 

„Mäletan hästi, kui tulin 1973. aastal esimest korda kõrvakliiniku peaarst Endel Laamanniga vestlema. Tal olid kuldraamidega prillid ning ta palus mul enda vastas istet võtta ja küsis, miks te tahate oma praegusest töökohast ära tulla. Tõepoolest, olin eelnevalt mitu töökohta vahetanud ega osanud toona arvatagi, et sellesse ametisse jään kuni pensionini. Seejärel lükkas dr Laamann mulle paberilehe ette ja palus käekirjaproovi teha. „Mida ma siia kirjutan," pärisin nõutult. „Aga kirjutage avaldus tööle asumiseks," ütles tema. Ülesanne ei valmistanud mulle raskusi, sest eelnevalt perekonnaseisuametis töötanuna, oskasin korrektselt kirjutada. „Kahjuks peate tööleasumisega ootama," teatas ta. „Sestap jätke kuupäeva koht tühjaks."

 

Vahepealset aega kasutasin erinevate kõrva- ja silmahaigustega seotud sõnade õppimiseks, et haigete vastuvõtus tööga toime tulla. Abiks oli mulle sõbranna, staažikas õde Lea Leesik. Kui kuu aega hiljem uuesti dr Laamanni jutule läksin, oli tal minu avaldus sahtlis alles.

 

Analüüsi-marketingiteenistuse meditsiinistatistika osakonnas olid minu tööülesanneteks raviandmete sisestamine andmebaasi, haiguslugude lõpetamise kontrollimine ja arhiveerimine. Nende raviandmete alusel koostati omakorda kliinikumi aruanded ravi-, õppe- ja teadustöö kohta.

 

Aastad on läinud libedalt, uusi asju pole ma peljanud õppida. Vahel olen mõelnud, et kellele küll kõiki neid arve ja aruandeid tarvis on. Kõrvakliinikus töötamise aegadel, kui järjekordset aruannet dr Laamannile viimas käisin, siis tavatses ta mulle alati ütelda: „Aa, statistika! See on üks vale superlatiiv!" Mina alguses arvasin, et tegemist on mõne haiguse nimetusega, kuni ükskord kodus võõrsõnade leksikonist selle sõna õige tähenduse välja uurisin."

 

Ene Selart