Romaani tegevus toimub 17. sajandil ja käsitleb Hollandist pärit üliõpilase õpingute alustamist Tartu ülikoolis. Ühes episoodis ärkab õppematerjaliks toodud surnu lahkamisel ellu. Kust pärineb idee selliseks ootamatuks süžeekäiguks?

Kommentaar

Meelis Friedenthal

Juba keskajast on teada mitmeid legende, mis räägivad sellest, kuidas hauaröövlid tahavad surnu sõrmest sõrmust kätte saada ja hakates sõrme ära lõikama, ärkab "surnu" üles. Kindlasti on ka populaarsed ettekujutused vampiiridest seotud sellesama nähtusega – surnu südamesse löödud vai oli üsna levinud viis tõepoolest kindlaks teha, et inimene on ikkagi päriselt surnud, mitte varjusurmas. Hiljem kujuneb hirm elusalt maetud saada üsna laialt levinuks – tafefoobia all kannatasid mitmed tuntud inimesed (George Washington, Edgar Allan Poe). Mitmete muude asjaolude kõrval näitab see hirm kahtlemata ebakindlust surma ja väga sügava une piiri vahel, ehk kuidas üldse kindlaks teha, et inimene on surnud. See on üks asjaolusid, mida ma sellest kirjutades silmas pidasin. Teine moment – eriti varauusaja kontekstis – on see, et 16.–17. sajandil olid väga laialt levinud maailmalõpuootused, millega seoses oodati ja pandi eriliselt tähele igasuguseid ebatavalisi sündmuseid. Surnust ülestõusmine on muidugi juba Piiblis mitmes kohas esinev (või kirjeldatav) ning peamiselt mõistetav just erilise Jumala armu või eriliste sündmuste ettekuulutamisena. Just Piiblis esineva Laatsaruse ülestõusmise järgi nimetatakse sellist ootamatut elustumist ka tänapäeva meditsiinis.