Pikisilmi oodatud abiarsti süsteem on lõpuks käivitunud ja värsketel abiarstidel esimene töökas suvi seljataga.
Viienda ja kuuenda kursuse arstitudengite hulgas maad kuulates selgus, et võimalust praktiseerida ja omal nahal tunda, mis tähendab olla päris arst, kasutas üksjagu tudengeid. Kogemusi jagasid Viljandi haigla erakorralise meditsiini osakonnas töötanud Indrek ja Anna-Helena, Kuressaare erinevates perearstikeskustes töötanud Liis, Mari-Liis ja Ivika ning Ida-Viru keskhaigla anestesioloogia-intensiivravi osakonnas töötanud Marie.
Kohe alguses tuleb rõhutada, et kõik noored arstid jäid kogemusega enam kui rahule. Praegused kuuenda kursuse tudengid leidsid, 
et viis aastat õppetööd annab piisavad teadmised, et rinda pista perearstikeskuses ja erakorralise meditsiini osakonnas abiarstina töötades ettetulevate juhtumitega. Neil, kel teadmisi nelja kursuse jagu, oli veidi keerulisem, kuna näiteks pediaatria, nahahaigused ja LOR, mis kõik esmatasandi arstiabis tähtsal kohal, on kavas viiendal kursusel. Samas peab tõdema, et tegelikult pole olulised niivõrd õppetöös omandatud spetsiifilised teadmised, vaid pigem oskus mõelda meditsiiniliselt ja võime panna patsiendi kaebused enda jaoks mingisse süsteemi ja konteksti, et tekiks vähemalt mõte, kuidas haiget edasi käsitleda, kust kiiresti infot otsida ja kellelt kõige parem nõu või konsultatsiooni küsida oleks. Noorte juttu ühendas ka silmnähtav rahulolu töökollektiividega. Selgub, et uute kolleegide suhtes oldi ääretult abivalmid. Abiarsti ei suhtutud kui rumalasse tudengisse, vaid kui kolleegi, kelle arvamusse tuleb tõsiselt suhtuda ja kelle värsketest teadmistest võib suurt abi olla. Ka patsiendid tundusid olevat rahul agarate ja nooruslikku innukust täis meditsiinitöötajatega. Kui ka esialgu mõned ära ehmatasid, et kuidas nii noor inimene juba arstirollis olla saab, siis vestluse käigus said kõik esialgsest kimbatusest kiirelt üle. Perearstide patsiendid näiteks uurisid, kas noored tohtrid ongi nüüd jäädavalt nende käsutuses. Avaldati häälekat poolehoidu meditsiinitudengite õppimisvõimaluste laienemisele ja oldi täiesti kindlad, et võimalus isiklikult lahendada reaalsete patsientide reaalseid probleeme juba õpiajal annab meditsiiniharidusele tohutult juurde. Mida kogemus kokkuvõttes andis? Julgust, motivatsiooni veel rohkem teada saada, eneseusaldust, vastutustunnet, praktilisi oskusi, analüüsivõimet ja positiivset tagasisidet. Ja mis ehk kõige olulisem: veel suurema tahtmise, lausa vajaduse, saada heaks arstiks.
Kuressaares perearstina tegutsev Ingrid Tamm, kellel oli suvel isiklik kogemus kahe abiarstiga, oli abijõuga väga rahul. Tema hinnangul on tegemist tänuväärse süsteemiga, kuna abi on hädasti tarvis. Tööle vormistamisega probleeme polnud, rahalisi arusaamatusi ka mitte. Noored omandasid kiiresti praksises käibel olevad arvutisüsteemid ja mõistsid paberimajanduse korrektsena hoidmise olulisust. Patsientide tagasiside on olnud väga positiivne, mõned tuletavad siiamaani hea sõnaga meelde. Doktor Tamm loodab, et varajane isiklik kogemus perearstitööga toob tulevikus selle ameti juurde palju motiveeritud ja tublisid kolleege.
Kokkuvõttes võib öelda, et tundub, et abiarstil on meie meditsiinimaastikul oma koht täiesti olemas. Kasutegur on täheldatav nii tudengite, arstide kui patsientide seisukohast vaadatuna.
Ivika Palu
stud. med. V