Meedias on olnud palju juttu Kätlin Pillaist – juhitaval hingamisel halvatud tüdrukust, kes kolmandast eluaastast peale on olnud lastekliiniku patsient. Kirjutatud on tema emast ja perest ning raskustest, mida neil on tulnud kanda. Räägitud on heategevusest ja lahketest annetajatest ning üritustest, mis Kätlini jaoks korraldatud. Aga inimestest, kes kõik need aastad tema elu eest hea on seisnud? Siinkohal on ajakirjandusel sõnad võlgu jäänud.

Saagem siis tuttavaks nendega, kes kuusteist aastat Kätlini kõrval on olnud: ägedate infektsioonide osakonna lasteõed

Natalja Bodina,

Natalja Potapova,

Galina Redkina, aspireerimine3 pisi

Annika Reiljan,

Jelena Rokka.

Kõik need viis lasteõde on algusest peale Kätlini eest hoolt kandnud. Nad on kõik need aastad teda iga päev söötnud, pesnud, riietanud ja mähkinud. Ning ka aspireerinud, kanüüli paigaldanud, kateetrit vahetanud.

Ja ka muinasjutte jutustanud, raamatuid vaadanud, leludega mänginud.

Kätlin on olnud nagu osakonna oma laps. Ja nagu lapsed ikka on ka tema naernud ja rõõmustanud, jonninud ning lohutamist vajanud. Ja vahel ka ise õdesid lohutanud või hea sõna öelnud. Lihtsad ei ole need ajad kindlasti olnud. Kuidas tulla toime 4-kohalises intensiivpalatis, mille eraldi sopis asuva patsiendi juurde minnes peab kandma täiendavaid isikukaitsevahendeid? Ometigi pole Kätlin tuulerõugeidki saanud, kuigi sealsamas kõrval on olnud sellise diagnoosiga lapsi. Osakonna vanemõde Marika Metsoja ütleb selle kohta tagasihoidlikult, et Kätlinit hooldavatel õdedel peavad olema väga head kutseoskused ja emotsionaalne tugevus.

See on Eestis ainulaadne ja maailmas haruldane juhtum, kus üks patsient on nii pikalt haiglas viibinud. Kui raske on õdedele teadmine, et see laps ei astu kunagi ema käekõrval osakonnast välja? Ka Kätlinil on omad hirmud. Ta kardab, et hingamisaparaat läheb katki. Paar korda on seda juhtunudki ja siis pidi õde käsitsi ambutama kuni uus aparaat toodi. Viimasel aastal on ta palunud oma ema, et too igal ööl tema juures magaks.

Kätlinil on kindel elurütm, millega õed peavad arvestama: sülearvuti ja mobiil, mida ta suus oleva pliiatsiga käsitseb, peavad ööpäevaringselt millimeetrise täpsusega kindlas asendis ja avatud olema. Pliiatsit ei lase ta ööselgi endal suust võtta. Peatsis töötavad lakkamatult kaks puhurit, et anda lisasoojust. Kätlini pesemine võtab kaks tundi, sest kausis tuleb eraldi vannitada tema käed ja jalad ning pea.

Nüüd aga on Kätlin täiskasvanuks saanud ja ees seisab kolimine teise osakonda. Temaga seni tegelenud õed ütlevad, et ei unusta Kätlinit ning lähevad teda kindlasti ka tema uude asupaika vaatama. Mida soovite uutele õdedele? Vastus tuleb nagu ühest suust: „Tugevat närvi, optimismi ja positiivsust!"

 

Ene Selart