Pea neli kuud tagasi, jaanuari alguses kolis uude palatikorpusesse ortopeedia osakond. Kliinikumi Leht uuris traumatoloogia ja ortopeedia kliiniku juhatajalt dotsent Aare Märtsonilt, kuidas on osakonnal uutes ruumides läinud.
Kuidas on ortopeedia osakond uues ravikorpuses sisse elanud?
Ma arvan, et üllatavalt hästi. Personal on olnud väga positiivne ja koostööaldis, millel on muidugi ka väga oluline põhjendus. Nimelt töötas ortopeedia osakond siiamaani kirurgilistest osakondadest kõige väiksema pinna peal. Seetõttu pole ka ime, et personal on uutes oludes väga rahul. Peale selle õnnestus ümberkolimine viia aasta lõppu, kus patsiente oli vähe. Alguses oli küll ehmatav, kui pidi tulema möbleerimata ruumidesse, kuid patsientide vähesus ja kolimise lihtsus kaalus selle üles. Oli ka muidugi mõningaid vastuväiteid. Ning veidike virisemist ja rahulolematust. Ja kui nüüd millegagi mitte rahul olla, siis võib-olla tõesti sellega, et personali ruumid oleksid võinud olla natukene avaramad. Aga mõnes mõttes korvab selle patsientide ruumide mahukus ja mugavus.
Millised on olnud peamised ümberkorraldused ja uuendused osakonna töös?
Midagi väga teisiti võrreldes varasemaga ei ole ega saagi ju olla. Samamoodi jätkuvad hommikused visiidid ja ka lõunased visiidid. Varem oli võib-olla see liikumine selle võrra kiirem, et tuli lihtsalt vähemates ruumides käia. Nüüd on palateid rohkem ja ringkäik võib-olla veidikene kohmakam. Aga ma ütlen veel kord, et just patsiendi uurimise ja vastuvõtu tingimused on oluliselt paranenud. Näiteks on siin olemas eraldi patsiendi läbivaatusruum ja sidumistuba, mis varasemalt olid kõik üheskoos. Peale selle on uuenduseks muidugi see, et osakonna juures on nüüd olemas oma õpperuum, mis hetkel ei ole küll veel päris lõpuni sisustatud. Aga kui me selle ükskord täiel jõul kasutusse saame võtta, siis ma arvan, et see muudab ka personali jaoks olukorra veelgi mugavamaks.
Kas seni on kõik kulgenud sujuvalt ja tõrgeteta?
Ütleme nii, et aset ei leidnud ju üksinda ortopeedia osakonna kolimine. Selles mõttes on siin tõrkeid olnud küll ja küll. On olnud viis valmisolekut operatsiooniploki kolimiseks ja esimesed kaks kuud pärast kolimist käidi siit osakonnast vanasse operatsiooniplokki, mis on sisuliselt selle haigla kõige pikem distants. Õed arvestasid välja, et patsiendiga sinna ja tagasi käimine andis kokku 600 meetrit. Aga üldiselt oldi rahul, et see mõjub figuurile hästi. Teine peamine muutus on kahtlemata uus operatsiooniplokk, mis on modernne ja kõigi kaasaegsete võimalustega.
Ehk soovite veel omalt poolt midagi lisada?
Mul on hea meel oma õpetaja, oma professori [prof Tiit Haviko – toim.] üle, kes kunagi 90-ndate alguses, kui meil tekkisid esimesed võimalused välismaal käia ja sealseid operatsioonitubasid vaadata, ütles, et oh kui saaks vaid ise ka kunagi moodsas operatsioonitoas opereerida. Tegelikult ongi ju see aeg nüüd käes, küll oma käivitamisraskuste ja kõigega, aga siiski. Ja mul on selle üle tohutult hea meel.
Dots Aare Märtsoniga
vestles Merili Väljaotsa