Foto: Jaak Nilson.

Arstiteaduskond võib uhke olla – ka sel aastal möödus sisseastumine väga edukalt. Teaduskonna üliõpilasread täienesid sügisel 140 uue tudengi võrra, mis näitab, et meditsiiniline kõrgharidus on Eestis jätkuvalt hinnatud. Selle põhjuseks peab TÜ Arstiteaduskonna dekaan prof Toomas Asser arsti professiooni stabiilsust pakkuvat loomust. Eriala annab justkui teatud tugeva garantii ja turvatunde.

Prof Asser tõdeb, et lisaks kvantiteedile võib uhkust tunda õppimaasujate kvaliteedi üle: tervelt 79 neist olid gümnaasiumi lõpetanud medaliga. Andekate arstitudengite osakaal on seega suur ning võib öelda, et õppimaasujate tase parim, mis üldse viimase 20 aasta jooksul on olnud. Suurenenud on ka meessoost sisseastujate hulk. Poiste arvestatava osakaalu teket peab Asser põhimõtteliseks muutuseks: „Kui mujal Ida-Euroopas on naistudengite arv tavaliselt ligi 85% ja meil 60 %, siis näitab see juba teatud arengut.“

Konkursiarv arstiteaduskonnas ei olnud kuigi suur – 2 inimest ühele õppekohale, mis Toomas Asseri arvates ei olegi kuigi määrav. Hoopis olulisemaks peab ta sisseastujate õpitulemusi. Ta rõhutab, et ligikaudu pooled arstiteaduskonda sisse saanud tudengid oleksid lävendipõhiselt saanud sisse ükskõik, millisesse teaduskonda, ükskõik, millisele erialale, näiteks õigus- või majandusteaduskonda. See näitab taaskord arstitudengite head kvaliteeti.

Residentuuri astumise kohta puuduvad Asseril veel täpsemad andmed. Siiski toob ta esile, et residentide arv on jäänud suhteliselt stabiilseks: selleks aastaks oli planeeritud 125 residentuurikohta, kuhu reaalselt võeti vastu 120 residenti. TÜ arstiteaduskonna 2008. a kevadel lõpetanud 112-st tudengist astus residentuuri 75.

Residentide seas on populaarsemad erialad endokrinoloogia, anestesioloogiaintensiivravi ning erakorraline meditsiin. Säärase tendentsi põhjuseks pakub prof Asser nimetatud erialade vahelduslikkuse, mis võimaldab residentuuris erialaõpet jätkavatel noortel arstidel saada hea erakorraliste situatsioonide lahendamise kogemuse. Ning tuleb tõdeda, et need on ka erialad, mis pakuvad residentidele suuremat materiaalset kindlustunnet. Mitte nii nõutud eriala residentuuris on patoloogia, kuhu ei ole palju soovijaid.

Sügis on aeg, mil õppeaasta algus pakub head võimalust vaadata tulevikku. See on aeg, mis võimaldab seada sihte ja suunata arenguid. Sellega arstiteaduskond hetkel ka tegeleb: hoos on uue arengukava arutelu ning novembris leiab aset arengukonverents. Sealhulgas püütakse määrata tulevikusihid ning otsustatakse, millistes teadussuundades jätkata.

Juba praegu võib välja tuua arengusuundi, mis toovad kasu nii arstiteaduskonnale kui Ülikooli Kliinikumile ning tõhustavad kahe üksuse vahelist koostööd. Asser toonitab, et teaduskond on sel kevadsuvel saanud teadussuunas kaks strateegilises plaanis küllaltki olulist finantseeringut. "Üks neist võimaldab käivitada arstiteaduskonna teadusgruppide baasil loodavat neuroimmunoloogiateemalist tippkeskust, mille eesmärgiks on kahe Eesti arstiteaduse olulisima ning tugevaima suuna – neuroteaduse ning immunoloogia – koostoimimine ning valdkonna teadustulemuste rakendamine kliinilisse praktikasse. Tiheda koostöö läbi TÜ arstiteaduskonna kliiniliste uurimisrühmadega aidatakse kaasa arstiteaduskonna arengule."

Teine finantseering, mis saadi infrastruktuuri kaasajastamiseks, suunatakse siirdemeditsiinikeskuse asutamisse. Siirdemeditsiin on küllaltki uus mõiste, tähistades laias laastus alusteaduslikke meetodite kasutamist juurutavat teadussuunda. Seega võimaldab siirdemeditsiinikeskus uusi alusmeditsiini saavutusi kliinilise teaduse poolt valideerida ja selle kaudu rakendada kliinilisse praktikasse.

Prof Toomas Asser rõhutab, et tippkeskuse käimapanemine ja siirdemeditsiini rakendamise hoone on koos arengukavaga teaduskonna lähemad prioriteedid ja arengusuunad.

Teaduskonna arengule aitab kindlasti kaasa ka Maarjamõisa haigla juurdeehitus, mis võetakse kasutusele juba sel õppeaastal. Kuigi uue majaga seoses muutub keskkond oluliselt paremaks, on prof Asseri sõnul siiski veel ebaselge, kuidas õppeprotsess uute ruumide tekkimisega seoses muutub ning toimuma hakkab. Sama lugu on eHL-i rakendamisega. Kindel on, et see süsteem õppetööd muudab ja kindlasti ka arendab, kuid vajab veel üle arutamist ja täpsustamist, kuidas see kõik tegelikkuses toimima hakkab. Need on sellised praktilised asjad, millele tuleb sellel aastal mingisugune lahendus leida.

Probleemidest kõneledes tõi Asser esile väga üldise, kuid püsiva meditsiinispetsiifilise probleemi. Nimelt palgavahe. "Eesti arstitraditsioonis töötavate inimeste palgad on paremad kui ülikoolisektoris töötavatel meditsiiniinimestel," tõdeb professor Asser. "See on üks suur probleem, mis pikas plaanis on ülikoolile tõsiselt kahjulik, kuid millele lähitulevikus lahendust ei paista. Kui palk akadeemilisel positsioonil ei ole keskmine või oluliselt üle keskmise, siis ei ole sellele akadeemilisele postile enam küllalt inimesi, tudengitel puudub motivatsioon teadustööks ja kraadi tegemiseks."

Teine professori ja kogu arstiteaduskonna mure on seotud tudengite arvu kahanemisega lähitulevikus. Paari aasta pärast võib tekkida probleem õppekohtade täitmisega ning selleks tuleb juba täna valmistuma hakata. Arstiteaduskond leiab, et osa tulevasi meditsiinitudengeid võiks tulla välismaalt. Seetõttu on teaduskond oma sihiks seadnud väliskoostöö arendamise erinevate ülikoolidega. Näiteks võib siinkohal tuua Saksamaa Göttingeni Ülikooli, kellega on juba olemas reaalne koostöö. Läbirääkimisi soovitakse pidada ka Venemaa Voronese Ülikooliga.

Siiski ei saa välisüliõpilaste arv teaduskonnas olla väga suur. Prof Asser rõhutab, et me ei saa oma ülikooli kujundada välismaalastele: "Vaja on eestikeelset õpet. Ja eestikeelseid arste. Muidu ei ole sellest õppest Eestile midagi kasu."

 

Prof Toomas Asseriga
vestles Merili Väljaotsa