lk6 piret.mitt Pregel5. veebruaril 2016 kaitses Piret Mitt A. Linkbergi nimelises auditooriumis (L. Puusepa 8) filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud väitekirja „Healthcare-associated infections in Estonia – epidemiology and surveillance of bloodstream and surgical site infections" („Haiglatekkesed infektsioonid Eestis – vereringe- ja operatsioonipiirkonna infektsioonide epidemioloogia ja järelevalve").


Töö juhendajateks olid dotsent Matti Maimets (TÜ sisekliinik) ja vanemteadur Paul Naaber (TÜ mikrobioloogia instituut).

Oponent professor Uga Dumpis, dr. med (Läti Ülikool).

 

Kokkuvõte
Haiglatekkese infektsiooni (HI) teke on seotud arstiabi osutamisega, kuid üheks oluliseks riskiteguriks on ka patsiendi enda tervislik seisund. HI avaldub kas haiglas viibides või pärast sealt lahkumist. Euroopas diagnoositakse HI igal aastal 3,2 miljonil patsiendil. Kõige enam on ohustatud intensiivravi osakonna patsiendid. Üheks sagedasemaks HI liigiks on operatsioonipiirkonna infektsioon (OPI) ning kõige raskemaks on vereringeinfektsioon (VRI). HI järelevalve on infektsioonide vältimise nurgakiviks, kuna see võimaldab leida parimat viisi HI ennetamiseks.


Oma töös selgitasime haiglatekkese VRI ja keisrilõikejärgse OPI haigestumust, surmavusmäära, riskitegureid ning haigustekitajaid. Samuti hindasime keisrilõikejärgse OPI haiglavälise järelevalve meetodi sobivust kasutades erinevaid võimalusi nagu patsientidele helistamine, küsimustik arstidele ning ambulatoorsete kaartide analüüs.


Viisime läbi kolm uuringut: VRI uuringu nii kolmes Eesti haiglas kui ka Tartu Ülikooli Kliinikumi (TÜK) lasteintensiivravi osakonnas (LIRO) ning keisrilõikejärgse OPI uuringu TÜK naistekliinikus. Leidsime, et kolme haigla VRI haigestumus, surmavusmäär ja haigustekitajad ei erine oluliselt mujal maailmas läbi viidud uuringute tulemustest. Samas võeti uuringuperioodil vähe verekülve, mis võis mõjutada tulemust. LIRO VRI haigestumus oli kõrge, mida muuhulgas võisid mõjutada kaks bakteriaalset puhangut uuringuperioodil. Samuti mõjutasid puhangud haigustekitajate spektrit ja antibakteriaalse tundlikkuse andmeid. VRI surmavusmäär oli madal võrreldes teiste uuringutega. Peamiseks riskiteguriks mõlemas töös olid veresoonesisesed kateetrid. Keisrilõikejärgne OPI tekkis 6% patsientidel, mis on madalam võrreldes teiste uuringutega. Pärast haiglast lahkumist saime informatsiooni 95% patsientide kohta. Peaaegu pooled OPI juhud diagnoositi pärast haiglas viibimist, mis rõhutab haiglajärgse järelevalve olulisust. Riskiteguriks osutus lootekestade põletik, invasiivne loote jälgimine ja kirurgiline haavaklass III ja IV.


Edaspidi on HI vähendamisel oluline tegeleda nii leitud riskiteguritega kui ka puhangute vältimisega. VRI diagnostikaks tuleb parandada verekülvide võtmise praktikat. Meie valitud meetod osutus sobivaks keisrilõikejärgse OPI haiglaväliseks järelevalveks.