Tänavu sai kliinikumi preemia laureaadiks dr Andres Ellamaa, kes on Põhja-Eesti Regionaalhaigla neurokirurgiakeskuse ülemarst-konsultant.

Andres Ellamaa


Ühe arsti kohta olete olnud väga erinevates ametites: alates sanitarist ning lõpetades ministriga. Milline amet on olnud parim?

Tegelikult on see kogu aeg olnud ikkagi üks ja seesama amet: arsti amet. Muide iga arst peaks oma karjääri alustama kõige madalamalt ametikohalt, sest ka arst peaks oskama pampersit vahetada ja süsti teha. Napoleongi alustas ju reamehena. Täielik rumalus on koolitada tippjuhte, kes kunagi pole maitsnud lihttöötaja elu. Esimestel kursustel peaks iga arstitudeng proovima abiõe ametit, sest arsti elu ei ole ainult suurvisiit käed tagumiku peal kõndides.

Miks valisite omal ajal arsti elukutse?

Kuna mul ei ole mingeid andeid: laulda ei oska, joonistada ei oska... [naerab] No arstiks kõlbab küll...

Aga millised anded peavad olema heal arstil?

Hea arst peab oskama maailma haige silmade läbi näha. Ja seda oskust ei ole võimalik õppida, see peab olema kaasasündinud. Arst peab oskama mõista, et see memmeke, kelle operatsiooni ta täna edasi lükkab, ei saa võib-olla järgmine kord uuesti tulla, sest buss iga päev linna ei sõida, vanamehele on juba nädala toidud valmis keedetud ja loomad naabrite juurde hoiule antud. Sellepärast mulle ka see e-registreerimine ei meeldi, sest see ei arvesta patsiendiga, vaid määrab robotlikult vastuvõtu päeva ja tunni. Ülimaks tehnikavahendiks olgu arstil vaid telefon.

Kogu see e-tervise ideoloogia on ju õigupoolest püüd arsti masinaga asendada. Aga seda ei ole ju võimalik teha. Arstiteaduskonnas võiks hoopis filosoofiat õpetada, et arendada intuitiivset mõtlemist. Haiguse tunnuseid tuimalt reastades ei saa ju diagnoosi kätte ning masinatega haigust ei tuvasta. Isegi autoparandaja kuulab esmalt mootori häält ja koputab siit ja koputab sealt. Sama lugu on vastuvõtuajaga, kui selleks on ette nähtud vaid 10 minutit, siis on see etteplaneeritud arstlik praak!

Tunnen sügavat austust maa-arstide ees. See, et ma töötan PERH-is või TÜK-is, see ei tee mind eriliseks! Mis juhtub siis, kui elekter ära läheb? Siis on Obinitsa arst meist kõigist parem. Ja kas keegi selgitaks, mida üldse tähendab termin „tipparst"? Kolleeg Jüri Tedremaa ütles selle kohta kunagi tabavalt, et mõni arst on nagu ühe triki poni.

Tänapäeva noored residendid, kellega kokku olen puutunud, on kadestamisväärselt targad. Ja ma ei halvustaks noori, kes välismaale lähevad. Kindlasti on neid, kes tagasi ei tule, aga need kes tulevad, toovad endaga kaasa värske hingamise. Mu enda tütar töötas arstina Rootsis. Tal oli seal kõik olemas – hea palk, praksis ja elukeskkond – aga ta tuli Eestisse tagasi öeldes: me oleme seal nagu türklased, me ei sulandu sealsesse ühiskonda.

Kuidas on edenenud neurokirurgia eriala areng Tallinna poolt vaadatuna?

Sellest hetkest, kui esmakordselt tudengina Tartus neurokirurgiakliiniku operatsioonituppa sattusin on möödas 48 aastat. Lausa kujutlematu kui palju inimkond on selle aja jooksul targemaks saanud ja millised diagnostikavõtted ning ravimeetodid tänaseks kasutusele on võetud. Kuid kõik see, mida me masinate abil näeme, tuleb kindlasti inimelu positsioonilt interpreteerida. Arsti teeb õigeks tänapäeva arstiks oskus tõlgendada fundamentaaluuringute tulemusi kliinilises praktikas, mitte see mitut haiget ta on näinud või mitu operatsiooni teinud. Mistahes operatsiooni tegema asudes peaks olema arstil kindel usk, et ta parandab sellega haige elukvaliteeti. Meie neurokirurgial pole häbeneda midagi. Ravitulemused on igati euroopalikud. Ainukene häda on, et peame kogu aeg meeles pidama, et meie riik on pisike ja rahvast vähe. Seega ka neurokirurgiliste operatsioonide spekter ei saa olla kõikehõlmav. Seetõttu ärgem häbenegem aeg-ajalt kerkivat vajadust saata haige ravile kuhugi mujale. Kõige tegemine siin Eestis toob endaga kaasa vaid juhuslikku edu, asjatuid pingutusi ning kahjuks ka ohvreid.

Mida arvate kampaaniast „Mina usun Eesti meditsiini tulevikku"?

Esiteks ei tasu oma armastust ja usku meditsiini igal võimalikul foorumil valjusõnaliselt, särkide, lippude ja buklettidega kuulutada... Oma usku tulevikku saame ennekõike tõestada, kui selle heaks midagi teeme. Noorte arstide tarkust, entusiasmi ja armastust ei oodata ainult Tallinnas, Tartus või Soomes. Armastust ja usku vajatakse ka Ida-Virumaal, Mõnistes, Häädemeestel ja Vormsil. Usun, et meie arstiabi-korraldajad suudavad pakkuda tööd kõigile, kes soovivad seda südamega teha.

Kui kuldkalake täidaks kolm Teie soovi, siis millised need oleksid?

Esiteks sooviks, et Eestis loodaks meditsiinivigade registreerimise süsteem. Neid ei juhtu palju, aga arstid teevad tööd, kus teatud ebaedu on sisse programmeeritud. Oluline on see, et arst ise esimesena ja vabatahtlikult oma viga tunnistaks ning seda tuleks ka edaspidises menetluses arvestada.

Ravikvaliteedi suurim oht ja vaenlane on kiirustamine ja arstitöö tasustamine lähtuvalt tükitöö põhimõtetest.

Mulle ei meeldi rehepaplus meditsiinis, odavate võtetega raha teenimine. Arst peab suutma oma tegevusi ja tegevusetust põhjendada. Kõige rängem viga on hämamine ja oma vigade mittetunnistamine. Arst peab olema aus iseenda ja teiste suhtes.

Teiseks sooviks nelja lõikustuba, mis kõik oleksid minu päralt. Ma olen terve elu oodanud, et pääseda lõikustuppa [naerab]. Kogu see ootamine on kõige raskem muidugi patsiendile. Aga temaga tuleb osata suhelda, ikka enne ja pärast operatsiooni selgitada. Imetlen oma „üleukse" kolleegi dr Rein Viilu, see on hämmastav, kuidas tal on aega kõigiga rääkida.

Kolmandaks sooviks tervist, siis võiks jätkata tööd. Aga väga kaua ka ei tohi, lihtsalt uued tegijad on paremad ja targemad. Aga kuidas ma puhkan? Taastan end logeledes ja lugedes. Loen üldiselt kõike, viimane mõnus raamat oli Ljudmila Ulitskaja „Lõbus matus".

Dr Andres Ellamaaga
vestles Ene Selart