lk9 Teele Meren Jaanika JaalMeie kursus alustas õppetööga aastal 2010. Täpselt 5 aastat tagasi olime me kogu selle teekonna alguses, mis vaikselt hakkab lõpp-peatusesse jõudma.


Nende aastate jooksul on meil olnud rohkelt vahvaid ja säravaid õppejõudusid. Kokku lugedes oli endalgi üllatav näha, et õppejõude on meil olnud rohkem kui 500 – kas pole see mitte üks suur pagas teadmisi ja kogemusi! Täname südamest oma mentoreid, kes meid sellel teekonnal juhendasid, õpetasid, julgustasid ja pidurdasid, oma rõõmsaid ja valusaid kogemusi jagasid!


Kuigi tahaksime pärjata au ja kuulsusega kõiki õpetajaid, siis kahjuks pole see alati võimalik. Sellel aastal valis meie kursus välja mõned tiitlid ja nendele sobivad hingelähedased õppejõud.

  • Dr. Oivi Uibo – Kõige suurem sõber
  • Dr. Peeter Tähepõld – Kõige laiem silmaring
  • Dr. Helmut Seepter – Jätkuvalt kõige kiiremad jalad
  • Dr. Alan Altraja – Kõige tihedam slaid
  • Dr. Pilvi Ilves – Kõige pikem slaidshow
  • Dr. Kadri Kõivumägi – Selliseks arstiks tahan saada!
  • Dr. Simmo Savisaar – Kõige muhedam
  • Dr. Kuido Nõmm – Kõige tegusam
  • Albiino känguru sündimisaasta – Kõige meeldejäävam fakt (Patoloogiline anatoomia)
  • Sõja ja katastroofimeditsiini massiõnnetuse praktikum – Kõige parem praktikum
  • Erilised tänud ja austus kuuluvad ka dekaan Joel Starkopfile ning õppeprodekaan Tõnis Karkile.


Raske on seletada, miks sai valitud just need tiitlid ja need õppejõud. Ehk annavad parima seletuse praktikumidega seotud juhtumised ja mälestused:
Ülikooliaastate jooksul on üks peamisi tarkuseteri, mis meile on kinnistunud primum non nocere! Kuid ometi saadame me patsiente uuringutele, protseduuridele ja pikkadele operatsioonidele, mida vähemalt osad meditsiinitöötajad pigem väldiksid. Pilvi Ilves, radioloogiakliiniku juhataja, on meile alati lugenud sõnad peale – kiiritavate uuringute puhul peate olema kindlad, mis kasu ja kahju see teie patsientidele toob. Jah, see uuring ei näpista kohe pildi tegemisel, kuid mis on pikemaajalised kahjud? Kes oleks võinud arvata, et radioloogiatsüklis koputatakse nii palju just südametunnistusele?


Kõige parem praktikum on kindlasti olnud massiõnnetuse praktikum, kus tudengitel on reaalne võimalus mängida läbi ühe inimvigastustega katastroofi lahendamise organisatoorne pool. Kui juhtub õnnetus, mida teha? Kes juhib? Kus peatub transport? Kuhu viia kannatanud? Mis siis, kui kiirabisid ei jätku? Keerulised teemad, kuid seda annab õpetada loominguliselt ja humoorikalt. Mõnel rühmal on tekkinud oma juhendajatega lausa nii hea klapp, et on õnnestunud alustada ülesannet väikese vimkaga. Nimelt enne „sündmuskohale saabumist" kontakteerutakse kiirabibrigaadega walkie-talkiede vahendusel. „Võru 1 - oled sa kuuldel?", mille järgselt tuleb brigaadil ülesandesse siseneda. Pärast pikka kaalumist, on kelmikamad tudengid proovinud oma õnne ja vastanud kutsungile: „Ei, sõidan just lõunasöögile". Väikese nalja järgselt avanes „sündmuskohana" kasutatava ruumi uks, vastu vaatas dr Kuido Nõmme üllatunud nägu: „MIS LÕUNALE, sisse!". Ja väikese naeru najal võiski hoogne katastroofi lahendamine alata.


Või hoopis dr Oivi Uibo. Tudengid oskavad aeg-ajalt tuua oma õpetajate silmadesse üllatust ja „ohhoo"-momente. Kes meist poleks esitanud fakte, mis oma peas tunduvad nii loogilised ja õiged, kuid reaalsused on hoopis seletamatud ja ennekuulmatud. Dr Uibo silmi tõi aga üks rühm hoopis uue emotsiooni – eheda ja lapseliku rõõmu. Kui jõulukuul viibida lastekliinikus praktikal, siis tuleb ju omavahel jagada jõulukalendreid! Neid kalendreid, millel igal päeval saab süüa ühe šokolaadi. Kui tudengid tahavad jõulurõõmu sõprade vahel jagada, siis miks peaksime me oma hea sõbra dr Oivi jätma jagamisest välja?! Loomulikult viidi ka dr Oivi Uibole üks kalender. Sellist tüüpi rõõmu pole ühegi õppejõu silmis veel nähtud!


Selliseid ja veel lõbusamaidki juhtumisi on meile kogunenud kuhjaga. Loodame, et ka Teie, Tartu Ülikooli ja Tartu Ülikooli Kliinikumi töötajad, jääte meid hea sõnaga mäletama.

 

Teele Meren
VI kursus