Minu lapsepõlv möödus Emajõe-äärses külas Luunjas. Ema töötas (töötab praegugi) samuti kliinikumis, kus ma veetsin palju aega õdede toas. Mäletan hästi, kui öövalves olevate õdedega tegime vatitupse, keetsime instrumente ja nõelu ning minu kõige põnevam ülesanne oli jagada kraadiklaase patsientidele.

Ema töökaaslased olid veendunud, et minust saab meditsiinitöötaja. Ent minu suureks hobiks oli korvpall ning olin täiesti veendunud, et tee viibki mind Tallinna Spordikooli. Mõte läks vett vedama, kui mul avastati WPW sündroom, mis 1996. aastal edukalt kõrvaldati. Suured tänud selle eest dr Kolgile ja dr Pajule. Seega lõpetasin oma keskkooli Luunjas ning läksin edasi õppima Tihemetsa Tehnikumi sekretär-raamatupidajaks. Töötades paar suve sekretärina Pärnus, sain ma aru, et see ei ole päris see töö, mida ma sooviksin terve elu teha. Nii tulidki meelde lapsepõlve ennustused ema töökaaslaste poolt ning ma asusin õppima Tartu Tervishoiu Kõrgkooli. Samal ajal alustasin ka tööd spordimeditsiini ja taastusravikliinikus hooldusraviosakonnas põetajana. Pärast kooli lõpetamist 2006. aastal töötasin kuni käesoleva aastani kirurgiakliinikus veresoontekirurgia osakonnas intensiivraviõena.

Hambaproteesikeskuses töötamine on mulle põnev väljakutse, uus töö meeldib mulle väga. Siin segunevad minu eelnevalt õpitud erialad ja uued teadmised, mida omandan rõõmuga.

Dr Olev Salum, hambaproteesikeskuse osakonnajuhataja: „Sirle Puidak on olnud meil lühikest aega, aga võib kohe öelda, et ta elas kiirelt sisse kollektiivi. Töö spetsiifika on hambaravis muidugi teine, aga Sirle on kiire õppija. Ta on tõsine teoinimene, kellel on ka huumorimeel ja kunstnikuanne (laulu ja näitekunsti alal) olemas."