lk4 Tanel LaisaarJärjekordne aasta on möödas, mistõttu on aeg teha kokkuvõtteid ja seada uusi sihte. Kindlasti on kõigil erialadel 2016. aastast välja tuua uuendusi ja ehk ka esmakordselt kasutusele võetud diagnostika- või ravimeetodeid. Kui kergelt või raskelt nende juurutamine läks, teab igaüks ise.

 

Torakaalkirurgiale oli 2016. aasta mitmes aspektis tähelepanuväärne. Töötades vaid kahe kirurgi ja residendiga, teostasime esmakordselt üle 500 operatsiooni. Hoidsime elus kopsusiirdamisprogrammi. Tagasime erakorralise torakaalkirurgia kättesaadavuse 24/7. Rutiiniks sai kopsuvähi torakoskoopiline operatsioonimetoodika kasutades vaid ühte juurdepääsu (uniport access). Juurutasime spontaanse pneumotooraksi ravis pleurektoomia modifikatsiooni, mille esialgsed tulemused on olnud suurepärased. Teostasime esmakordselt laparatoomia haava kasutades kahepoolse torakoskoopilise kopsuresektsiooni; torakoskoopiliselt I roide resektsiooni ja lisaroide resektsiooni jne. Või polegi see kõik oluline, peaasi, et püsisime kenasti lepingumahu raamides.

 

Minu hinnangul ei ole ülikoolikliiniku ülesanne pelgalt haigete ravimine etteantud ravijuhtude mahus, vaid väga oluline on eriala järjepidev arendamine, et tagada Eesti patsientidele parimad ravivõimalused, mida kaasaegsel meditsiinil on pakkuda. Meditsiin on pidevas arengus. Iga ajastu on aga erinev. Kui Evarts A. Graham 1933. aastal teostas esmakordselt kopsuvähi ravis pulmonektoomia, siis oli see revolutsiooniline samm torakaalkirurgias. Täna püüame, kui vähegi võimalik, pulmonektoomiat vältida. Suureks kirurgiks peetakse E. Grahamit vaatamata asjaolule, et järgmised 19 patsienti, keda ta sama meetodit kasutades opereeris, surid. See oli innovatsiooni hind. Tänapäeval enam nii ei saa. Patsientide ootused on hoopis teised. Aga eks ole muutunud ka võimalused. Kirurgia on järjest enam ja enam spetsialiseerunud. Kirurgid ei ole enam universaalsed, kes opereerivad patsienti pealaest jalatallani. Sest tänapäeval ei ole enam küsimus selles, kas me suudame opereerida, vaid selles, kuidas me suudame seda teha. Operatsioon, mis tundus 20 aastat tagasi võimatu, on täna jõukohane residendile. Operatsioon, mille teostamiseks oli veel kümmekond aastat tagasi vajalik suur operatsioonihaav, on täna teostatav minimaalinvasiivselt. Selliste arengute aluseks on innovaatiline mõtteviis, koolitused ja seejärel kogutav kogemus. Nii saavutatakse kompetents. Eesti probleem on soovimatus kulutada raha koolitustele, aga samas soov, et meil oleks hästi kompetentsed spetsialistid. Teine probleem on ikka ja jälle Eesti väiksus (loe: patsientide vähesus), samas aga puudub paljudel juhtudel tahe harvaesinevate haigete/operatsioonide koondamiseks ühte haiglasse/osakonda. Küll aga soovitakse, et meil oleks kogenud kirurgid. Kogemus ei võrdu alati heade ravitulemustega, aga on selle üheks eelduseks kindlasti. Kogemus ei pea olema ilmtingimata täies ulatuses individuaalne, toetuda saab ka teiste (usaldusväärsete) kolleegide kogemusele, ehk siis jällegi on vajalik ennast koolitada.


Töötades kõrgema etapi raviasutuses, on sisuliselt ainsaks võimaluseks koolitada ennast väljaspool Eestit. Eestis aga tuleb kogemuse saavutamiseks harvaesinevad haigusjuhud koondada. On täiesti ilmne, et kui Eestis on aastas vaja teha alla kümne ühte tüüpi operatsiooni, saame parema tulemuse, kui need operatsioonid teeb üks kirurg, mitte 5 või 10 kirurgi mitmes erinevas osakonnas ja haiglas. Mõistagi on huvitav teha midagi uut, kuid tänapäeval ei ole aktsepteeritav lihtsalt proovida, kas operatsioon tuleb välja või mitte. Innovatsioon eeldab koolitust ja eelnevat kogemust lähedaste operatsioonidega.

 

Kirurg ei soleeri üksi. Kaasaegne kirurgia on meeskonnatöö. Kui veel 50–60 aastat tagasi andis ka narkoosi kirurg, siis tänapäeval ei kujuta me ettegi, et saaksime hakkama ilma anestesioloogita. Kas aga ka anestesioloogia ei ole mitte arenenud sinnamaale, et tipptasemel tööks on vajalik kitsam spetsialiseerumine? Järjest tähtsamal kohal haigete jälgimisel ja ravis on õdede töö. Õde on patsiendi kõrval pidevalt, tema peab muuhulgas oskama aru saada muutustest patsiendi seisundis ja võimalikest varajastest operatsioonijärgsetest tüsistustest. Need aga on eri tüüpi operatsioonidel hoopis erinevad. Selleks, et pakkuda parimat meie patsientidele, on jällegi vajalik spetsialiseerumine. Lugedes mistahes artiklit uutest ravivõimalustest või osaledes täiendustel, kuuleb alati üht ja sama: uute ravimeetodite sujuvaks kasutuselevõtuks on vajalik kogu personali koolitus – kirurgid, anestesioloogid, õed jt. Miks me arvame, et meil peaks olema kuidagi teisiti?

 

Tahaks lõpetuseks tsiteerida presidendi uusaastakõnet: „Vajame nutikaid ideid ja lahendusi, mis ei tule üksteise arvelt, vaid üksteise soove ja tahtmisi võimendades. Ja et teha paremini, on mõistlik vahel olla ka konstruktiivselt kriitiline.“

 

Tanel Laisaar

vanemarst-õppejõud
torakaalkirurgia erialal