Dr Peeter Mardna on sündinud 24. oktoobril 1938. aastal arstide perekonnas. Ta on lõpetanud Tartu Riikliku Ülikooli arstiteaduskonna 1966. aastal. Arstina alustas dr Peeter Mardna tegevust 1966. aastal Vabariiklikus Onkoloogia Dispanseris arstradioloogina, jätkates juba 1970. aastal arsti ja juhina Vabariikliku Haigla angiograafia kabineti juhatajana ning aastatel 1974–1987 Tervishoiuministeeriumi pearadioloogina.
Aastatel 1987–2001 juhatas dr Peeter Mardna Vabariiklikku IV Haiglat, Magdaleena Haiglat ning Ida-Tallinna Keskhaiglat, olles ühtlasi 1995–1996 Sotsiaalministeeriumi tervishoiuosakonna juhataja.
Pikaajalise kogemusega nii igapäevapraktikas kui ka Eesti tervishoiu põhiväärtuste edasiviijana on tal hindamatu osakaal Eesti arstkonna maine säilitamisel Tervishoiuametis töötatud aastate jooksul. Dr Peeter Mardna õiglasel juhtimisel on raviprotsesside kvaliteediküsimused saanud alati kaalutletud hinnangu. Samamoodi on ta olnud aastakümneid Eesti olulisemaks tervishoiu arvamusliidriks, hinnatud esinejaks, lektoriks ning nõuandjaks kolleegidele meditsiinis ja ka väljaspool tervishoiu valdkonda.
Dr Peeter Mardna avar maailmavaade, kogemus, pädevus ning isikuomadused on pannud kolleege teda korduvalt tagasi valima arvamusliidriks erialaseltsides ja -ühendustes – nii Arstide Liidus, Tallinna Arstide Liidus kui ka Haiglate liidus.
Dr Peeter Mardnat on riiklikult autasustatud omaaegsete spordisaavutuste eest, ta on tulnud 9 korda Eesti meistriks sõudmises, võitnud Moskva regati kahepaadil ja Nõukogude Liidu karikavõistlused 1969. aastal. Ta on pälvinud Punase Risti IV klassi Teenetemärgi 2002. aastal, teda on valitud Arstide Liidu auliikmeks (2008), Eesti Olümpiakomitee auliikmeks (2010). Tal on oluline roll järeltuleva arstide põlvkonna kasvatamisel – sellega seoses on ta pälvinud 2007. aastal Tartu Ülikooli arstiteaduskonna medali.
Dr Peeter Mardna: „Tänan selle tunnustuse eest! See tunnustus tuletab mulle meelde kahte „peasüüdlast", kelle mõjutuste tõttu sai minust arsti elukutse esindaja, mitte sportlane. Esimene neist oli minu ema. Tema veenis mind ümber, kui olin valitud Nõukogude Liidu sõudmiskoondisesse ning pidin kolima Venemaale. 1961. aasta suvel palus ema mul ümber mõelda ning sportlase tee asemel jätkata arstiõpinguid.
Teine auväärne daam, kes mõjutas veelgi enam minu arstiks saamist, on professor Valve Saarma. 1961. aasta kevadel, kui spordivõistluste tõttu tegin kaks eksamit ette ja täitsin avalduse teha kaks hiljem sügisel, ei jõudnud minu avaldus mingil põhjusel prorektorini. Kui ma sügisel kooli tagasi pöördusin, leidsin eest ootamatu käskkirja minu eksmatrikuleerimiseks. Kui professor Valve Saarma abikaasa professor Jüri Saarma pärast professor Artur Linkbergi dekaaniks sai, kostis prof Valve Saarma minu eest ning mind arvati arstiteadusüliõpilaste sekka tagasi.
Kõik edaspidine on teisejärguline – need kaks naisterahvast määrasid, et selle asemel, et olla Nõukogude Liidu koondises, jäin ma truuks oma õpingutele ja hiljem arstikutsele."
Kliinikumi ülemarst Margus Ulst: „Kliinikumi elutöö preemia konkursikomisjonile esitasid ühiskondlikud organisatsioonid tänavu neli võrdselt väärikat kandidaati. Komisjon otsustas preemia anda dr Peeter Mardnale, kelle teeneks hinnati taasiseseisvumise järgsetel aastatel tehtud tublit tööd tervishoiu kõlbeliste väärtuste kujundamisel ja sisuliste muutuste elluviimisel. Vagu, mille ta arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjoni pikaaegse juhina on sisse kündnud, on nii piisavalt sügav, et sellest saavad joonduda ka järeltulijad. On paratamatu, et see küntud vagu on ringja kujuga, sest töö tegemisel oli väga tugev külgtuul. Õhus ei ole märke, et tuul ka edaspidi raugeks. Seetõttu peavad meedikud, kes töises elutormis on tihtilugu kergelt haavatavad ja õrna hingega, olema tänulikud, kui keegi kuskil neid nähtamatu käega hoiab maailma kurjuse eest.
Mõistujutu lõpetuseks on mul isiklikult röntgenoloogina hea meel nentida, et preemia jääb tänavu meie alltsunfti sisse."