lk6 Rips Sporditraumatoloogia keskuse ortopeed dr Leho Rips ja ambulatoorse taastusravi osakonna füsioterapeudid Tauno Koovit ja Mihkel Luik käisid kliinikumi arengufondi toel ennast täiendamas Brasiilias. Kliinikumi Leht küsis dr Leho Ripsilt, millise mulje maakera teispool käimine jättis.


Miks te otsustasite just Brasiiliasse sõita?
Brasiilia oli sihtkohaks seetõttu, et iga-aastane ISHA (International Society for Hip Arthroscopy) teaduskonverents toimus sel aastal 9.–11. oktoobril Brasiilias Rio de Janeiros. Järgmisel aastal toimub see näiteks Suurbritannias, ülejärgmisel aastal Ameerika Ühendriikides San Franciscos.
Olgugi, et Brasiilia sihtkohana on kaugel ning puusaliigese artroskoopia valdkond ise üsna kitsas, oli üle maailma kohale tulnud osalejaid ligikaudu 250. Lisaks sellele, et terve konverentsi seltskond olid oma ala tugevad spetsialistid, olid kohale sõitnud ka kaks selle valdkonna vaimset guru – dr Michael Dienst Saksamaalt ning dr Marc Philippon Ameerika Ühendriikidest.


Kuidas oli konverentsi kava kokku pandud – esmalt teooria, siis praktika?
Terve konverents keskendus ühele valdkonnale – puusaliigese artroskoopiale, samuti artroskoopia kui assisteeritud ravimeetodi praktiseerimisele. Teemad ning ettekanded olid väga mitmekülgsed ja suurepäraselt nii ette valmistatud kui ka ette kantud. Kõlama jäi asjaolu, et valdav enamus puusapatoloogiatest on artroskoopiliselt ravitavad. Kõik ettekanded kokku andsid laialdase ülevaate erinevatest puusaliigese artroskoopia ravivõimalustest. Kusjuures ka vähem kogenud ortopeedid said sealt kindlasti suurepärase ülevaate ravipõhimõtetest. Meie päevad olid äärmiselt sisutihedad ning pikad – päevas peeti keskmiselt 35 ettekannet koos arutlustega.
Lisaks teoreetilisele poolele kuulusid kolme päeva sisse ka praktika ravisessioonid. See tähendas kõikide protsesside läbimist – patsiendi hindamist, diagnostikat (radioloogia, magnetresonantstomograafia ja kompuuteruuringud) ja kõige selle interpreteerimist.


Kas ISHA ettekanded ja praktika tekitasid mõtteid ja soove viia sisse muudatusi ka sporditraumatoloogia keskuses?
Oleme realistlikud, meie keskus on 1,5 aastat vana ning üle öö ei tehta suuri tegusid. Kuigi jah, konverents andis selles mõttes väga hea ülevaate, et positsioneerida, kus meie keskus puusaliigese artroskoopia valdkonnas asub. Kindlasti saab õpitut ja kogetut ka kohe praktikasse rakendada, näiteks mis puudutab probleemi diagnoosimist ja ülevaadet, ent ravivõimaluste parandamine võtab lihtsalt aega. Mina isiklikult tahtsingi näha seda, kus me maailma mõistes asume, kuhu poole peaksime liikuma. Ortopeedidel, kellel on teadmised artroskoopiast ja õlaliigese kirurgiast, on märksa lihtsam liikuda edasi puusaliigese peale, kuna sarnasusi õlaga on palju. Lisaks oli hea tõdeda, et päevakirurgia ei ole puusaliigese artroskoopiale vastunäidustuseks.


Meil oma keskuses võiks järgmine väljakutse olla liikuda veel praktilisema poole peale, täpsemalt „cadaver koolituste" peale.


Pärast ISHA konverentsi ei pöördunud te koju tagasi, vaid veetsite nädala Sao Paolos – miks?

Nii see oli, meid oli Sao Paolosse külla kutsutud professor Moises Coheni poolt. Professor Cohen oli aastatel 2011–2013 ISAKOS (International Society of Arthroscopy, Knee Surgery and Orthopaedic Sport Medicine) presidendiks. Umbes 15 aastat tagasi rajas ta Sao Paolosse enda ravikeskuse – Coheni Instituudi, kus ta meid ka vastu võttis ja võimaldas nädala jooksul jälgida seal töötavate arstide töömeetodeid. Pole liialdus väita, et see on ülemaailmselt tunnustatud keskus, mis on spetsialiseerunud õla- ja põlveliigese ravile. Kliiniku juhata, professor Cohen on ise kuulus põlve patoloogiate spetsialist, lisaks temale töötab keskuses 10 arsti ning 30 füsioterapeuti. Lisaks professor Cohen-ile veetis meiega aega ka dr Benno Ejinisman, kes on tunnustatud õlaliigese spetsialist ning käib õpetamas Ameerika Ühendriikides (Arthrex-i kaudu).


Brasiilia on ka kuulus meditsiiniturismi maa, millest see tingitud on?
Brasiilia tervishoiusüsteem on teistsugune kui Eestis. Seal toimivad paralleelselt küll nii riiklik tervishoiusüsteem kui ka erameditsiin, ent vastupidiselt Eestile on sealne riiklik tervishoid kordades halvemas seisus kui erakliinikud. Tavaliselt on sealsetel elanikel kaks ravikindlustust, riiklik ja kindlustusfirmade kaudu tehtav. Riiklikud ravijärjekorrad on meie mõistes ebanormaalselt pikad – arstivisiidi ooteaeg on 2–3 aastat, operatsiooni ooteaeg kuni 3–5 aastat. Erameditsiin on seevastu väga oskuslikult ja operatiivselt korraldatud, kuid see kõik on ka väga kallis ning arstiabi kvaliteet sõltub sellest, kui kõrge koefitsiendiga on inimene ennast kindlustanud. Erameditsiini hea kvaliteedi tõttu sõidavad sinna paljud maailmakuulsad inimesed ennast ravima. Ka Coheni Instituudis on professor Coheni käe all ravitud näiteks jalgpallilegendi Pele, vormelisõitjat Barrichellot jne. Coheni Instituut on suuresti spetsialiseerunud just sporditraumadele ning väga põnev oli kogu ravi protsessi näha algusest lõpuni. Näiteks füsioteraapia on seal korraldatud nii, et kohal tuleb käia iga päev.


Millised on Brasiilia operatsioonitoad võrreldes meie operatsiooniblokiga?
Brasiilias on erakliinikud, -instituudid ja -keskused ja on suured erahaiglad. Opereerimise võimalust väikestes kliinikutes ei ole, need tehakse suurtes erahaiglates. Coheni Instituudi operatsioonid viiakse läbi maailmakuulsas Albert Einsteini nimelises haiglas (Hospital Israelita Albert Einstein), mida arvatakse olevat lõunapoolkera kuulsaim ja kalleim haigla.


Operatsioonid sealses haiglas algasid hommikul 6.30, kirurgid teevad seal 6–8 operatsiooni päevas. Harjumatu oli see, et operatsioonitoa personali on palju. Näiteks peab olema lõikusel vähemalt kaks ortopeedi, põhjusel, et kui ühega neist peaks midagi juhtuma, ei satu patsiendi elu ohtu. Ortopeedidele lisaks viibib lõikusel ka kaks residenti, operatsiooniga seotud õed ja tehnikud. Korraga viibis operatsioonitoas lisaks patsiendile kaksteist inimest. Suur erinevus on ka see, et seal ei tohi operatsiooniõde kordagi haiget puudutada.


Mis tuli meeldiva tõdemusena, oli see, et meie suurte haiglate (Tartu Ülikooli Kliinikum ja Põhja-Tallinna Regionaalhaigla) uued opitoad on kindlasti modernsemad ning varustatud kaasaegsema tehnikaga kui sealsed. Brasiilia kirurgide töö on suhteliselt sarnane meie tööga, Eesti ortopeedid saaks seal kindlasti hästi hakkama.


Kliinikumis on õppe- ja teadustegevus olulisel kohal, kuidas on see korraldatud Brasiilias?
Erameditsiini juurde kuulub eranditult ka teadustöö. Olgugi, et meie puutusime kokku kalli erameditsiiniga, nägime, kuidas on teadustöö tegemiseks moodustatud erinevad uurimisgrupid. Igal nädalal peeti töögruppides koosolekuid, mis muuseas algasid pärast tööpäeva lõppu õhtul kell 20.00. Meid võõrustanud kirurgide töögraafik ja –koormus oli äärmiselt intensiivne.

 

Sellest, milliseid uusi teoreetilisi ja praktilisi võtteid omandasid Brasiilias kliinikumi füsioterapeudid Tauno Koovit ja Mihkel Luik, saab lugeda järgmisest Kliinikumi Lehest.

 

Helen Kaju